Rahvusvaheline Mereorganisatsioon

Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO, inglise keeles International Maritime Organization) on rahvusvaheline merendusorgansatsioon ÜRO juures, mis tegeleb rahvusvahelise koostööga nii valitsuste tasandil kui ka koostöös tööstusharu esindajatega, et edendada meresõidu ohutust ja vältida merereostust.

Tähtsamad kehtivad dokumendid on:

• Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon (UNCLOS)^[1][2][3]
• Rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel ehk SOLAS (International Convention for the Safety of Life at Sea)^[4]
• Rahvusvaheline laevakokkupõrgete vältimise eeskiri ehk COLREG (International Regulations for Preventing Collisions at Sea), mis on ka osa ISAF'i The Racing Rules of Sailing;^[5]
• SAR (International Convention on Maritime Search and Rescue, 1979).
• MARPOL – MARPOL 73/78 ehk Rahvusvaheline konventsioon merereostuse vältimiseks laevadelt (inglise International Convention for the Prevention of Pollution From Ships, 1973 as modified by the Protocol of 1978)
• Meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsioon ehk STCW – International Convention on Standards of Training, Certification and Watchkeeping for Seafarers^[6]

Moodustati RMS Titanic hukkumise järel ja tegevus taastati 1923. aastal pärast Esimese maailmasõja lõppu. Kuni aastani 1982 kandis nime IMCO (Inter-Governmental Maritime Consultative Organization).

IMO ametlik hoiuraamatukogu Eestis on Eesti Rahvusraamatukogu.

Aastal 1983 loodi IMO eestvõttel Maailma Merendusülikool, mis asub Rootsis Malmös.

• ÜRO
• HELCOM
• Inmarsat

• Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni koduleht (inglise keeles)
• IMO konventsioonid (inglise keeles)
• IMO moved to Piccadilly in 1970
• SOLAS 78/95, täiendatud 1988 – 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel 1988. aasta protokoll
• Meresõiduohutuse seadus