Puuviljaaed

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2024) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Puuviljaaed ehk viljapuuaed on istandusena kasutatav maa-ala, mis on tavaliselt ümbritsetud võrktaraga ning kõrgetest okaspuudest tuulekaitse istandustega.

Puuviljaaias kasvatatakse erinevaid viljapuuliike nagu õuna-, pirni-, kirsi- ja ploomipuid, mõnikord ka pähklipuid.^[1] Samuti võivad puuviljaaias kasvada ka marjapõõsad nagu näiteks vaarikas, mustikas ja sõstrad.

Puuviljaaed on praktiline ressurss värske puuvilja tootmiseks kui ka kaunis maastikukujunduselement.^[1]

Viljapuuaia paigutus on põllukultuuride õiges süsteemis istutamise tehnika.

Mõned neist paigutusviisidest on järgmised:

• ruut
• ristkülik
• terrasspõllundus

Varased andmed viitavad sellele, et puuviljade kasvatamine võis alata juba neoliitikumis.^[2]

Euroopa kolonistid tõid oma viljapuude kasvatamise teadmised Ameerikasse.^[3] Varased Ameerika puuviljaaiad asusid sageli kodude lähedal ja olid toiduallikaks peredele.^[4]

19. ja 20. sajandil oli näha traditsiooniliste puuviljaaedade vähenemist ja kaubandusliku tegevuse kasvu. Teaduslikud edusammud ja tehnoloogia aitasid parandada puuviljaaedade majandamist.

Muinas-Eesti ajast puuduvad teated viljapuude kasvatamise kohta Eestimaal.

13. sajandil oli Taani Hindamise Raamatu andmeil Põhja-Eestis Perilas, Harju-Jaani kihelkonnas, Aunapo ehk õunapuu nimeline küla. 1267. ja 1283. aasta ürikutes mainitakse Mihkli tsistertslase kloostri juures asunud puu- ja köögiviljaaeda. Arheoloogilised kaevamised Tartu vanalinnas tõid 13. sajandi kultuurikihtidest välja hapukirsipuu, kreegipuu, pirni- ja ploomipuu seemneid.

14. sajandil rajati Tallinnas viljapuuaedu peamiselt väljapoole linnamüüri. Aastast 1363. on teada Tõnismäe eeslinnas Püha Barbara kalmistut ümbritsenud aiad. Tallinna eeslinna 1433. aastal tabanud kahjutuli hävitas seal asunud puuviljaaiad.

17. sajandi algul rajas riigimarssal Jakob de la Gardie Kolga mõisa aia, milles oli ligi kakssada õunapuud, kolmsada kirsipuud ja mõni pirnipuu. Hiiumaal Pühalepa mõisa aias oli 1686. aastal ligi 150 õunapuu kõrval 55 kirsipuud, 6 ploomipuud ja kreegipuud.

18. sajandi keskpaigast alates hakati viljapuid ja marjapõõsaid istutama ka taluõue. Hoogsam taluaedade rajamine algas 19. sajandi viimasel veerandil. 1930. aastatel soovitati taluaeda istutada umbes 10 õunapuud, 2 pirnipuud, 4–5 ploomipuud ja sama palju kirsipuid ning marjapõõsaid viljapuude vahele.

Nõukogude perioodil säilis maamajapidamiste juures õueaiamaa, linnaelanike hulgas sai populaarseks kooperatiivaiandus. Majanditesse rajati suurtootmisaedu, mis pidid tootma kohaliku turu tarbeks piisavalt puuvilju ja marju. Vähesed suuraiad on säilinud tänaseni.

2010. aastal oli viljapuu- ja marjaaedade üldpind 7200 ha, mis on 1100 ha võrra ehk 13,3% väiksem kui 2009. aastal. Õuna- ja pirnipuude kasvupind vähenes 2010. aastal võrreldes 2009. aastaga 14,3%, luuviljaliste kasvupind 11,1% ning marjaaedade kasvupind 22,5%. 2010. aasta viljapuu- ja marjaaedade üldpinnast moodustasid õuna- ja pirniaiad 50% ning marjaaiad 38,9%.^[5]

Puuviljaaiad on puude, põõsaste, rohttaimede ja metsikute lillede kooslus, mis toetab loomastiku mitmekesisust. Kuna viljapuud vananevad kiiresti, loovad nad ideaalsed elupaigad selgrootutele ja lindudele, nagu Väike-Kirjurähn ja haruldane Õiepõrnikas. Puuviljaaedades leidub erinevaid samblaid ning samblike.^[6]

Eestis leidub mitmesuguseid puuviljaaedu, kus kasvatatakse erinevaid puuviljasorte vastavalt kliima ja mulla sobivusele.

Levinumad puuviljaaedade tüübid Eestis on:

• õunaaed
• ploomiaed
• kirsi- ja maguskirsiaed

  

Puuviljanduse arendamiseks ei ole Eestis soodne kliima, seetõttu tuleb kasvatamiseks valida külmakindlaid sorte. Viljapuude ja marjapõõsaste sordiaretusega tegeleb Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus.

Puuviljaaedadest on Eestis: Palmse mõisa puuviljaaed, Kadastiku Õunaaed, Morna talu puuviljaaed, Polli õunaaed, Aakre õunaaed, Halika Õunatalu õunaaed, Rõhu katsejaama puuviljaaed, Räpina Aianduskooli puuviljaaed.