Piet Roozenburg

Piet Roozenburg (24. oktoober 1924 Ochten – 27. aprill 2003 Ochten) oli Hollandi kabetaja.

Piet Roozenburg oli neljakordne maailmameister rahvusvahelises kabes (1948, 1951, 1952, 1954) ja kaheksakordne Hollandi meister (1943, 1948, 1950, 1954, 1963, 1964, 1965, 1966).

Ta oli Ülemaailmse Kabeföderatsiooni (FMJD) president aastail 1978–1980 ja 1985–1990.

1992. aastal valiti ta Toulonis FMJD kongressil FMJD aupresidendiks. Tema nime kannab samast ajast ka karikas, mis antakse maailmameistrivõistluste ilusaima võidu eest.

Roozenburg õppis kabetama päris väikese lapsena oma onult. Teda peeti imelapseks. Kümneaastaselt mängis ta simultaani 28 vanema vastase vastu. Ta kogus umbes poole võimalikust punktisummast. 11-aastaselt sai ta koos vanema vennaga Wim Roozenburgiga Rotterdami maleklubi liikmeks. Tema kabeanne ilmnes kiiresti.

1943 osales ta esimest korda Hollandis toimunud kabemaailmameistrivõistlustel. Ta võitis 7 partiid, viigistas 3 ja ei kaotanud ühtegi. See tähendas ülekaalukat võitu.

1948 selgitati rahvusvahelise kabe maailmameister esimest korda välja FMJD uue süsteemi kohaselt turniiriga Rotterdamis. 1. detsembril tuli maailmameistriks Piet Roozenburg (17 võitu, 3 viiki, 0 kaotust). Teiseks jäänut edestas ta 9 punktiga (see on tänini rekord). Ta valiti Hollandi aasta sportlaseks. Roozenburg jäi kabetroonile kaheksaks aastaks.

1950 mängis Roozenburg klubi Damgenootschap korraldatud minimatši Maurice Raichenbachiga tulemusega 2:1 (+1, +2).

1951 kaitses Roozenburg tiitlit matšis R. C. Kelleriga, mille ta võitis tulemusega 19-17. Aastal 1952 peetud järjekordses tiitliturniiris säilitas Roozenburg maailmameistritiitli (12 võitu, 5 viiki, 1 kaotus). Tiitlit kaitses ta ka 1952 matšis Wim Huismaniga tulemusega 12-8. Lõpuks kaotas ta tiitli 1956. aastal erinevates Hollandi linnades peetud olümpiaturniiril Marcel Deslauriers'le.

Aastal 1956 loobus Roozenburg tegevkabest. Ta õppis majandust ning töötas erafirmades ja hiljem Twente Tehnikaülikoolis. Aastatel 1962–1966 oli ta Hollandi tasemel tegevkabes tagasi, kuid maailmameistritiitli taotlemisest ta loobus. 1966 võitis ta veel 10 punktiga 13-st. Siis ilmusid Ton Sijbrands ja Harm Wiersma, kes hakkasid Roozenburgile konkurentsi pakkuma. Ta jäi elu lõpuni tugevaks kabetajaks (1996 võitis ta Švartsmani).

Kui Roozenburgil läks laupäevastel võistlustel osalemine liiga raskeks, otsustas ta 2001. aastal koos klubiga NOAD korraldada peo, et tähistada tema lahkumist aktiivsest kabespordist. Hiljem mõtles ta ümber ja peole anti nimeks "Roozenburg 65 aastat aktiivselt kabespordis". Ta ei tahtnudki lõpetada. Samal ajal ilmus tema raamat "Jeugdherinneringen van een wereldkampioen" ('maailmameistri noorusmälestused'). Kuigi Roozenburg loobus Hollandi tasemel mängimisest, mängis ta provintsi tasemel edasi.

Roozenburg osales Kuningliku Hollandi Kabeliidu (KNDB) tegevuses, osutudes heaks organisaatoriks ja kabetajate eest hoolitsejaks. Ta pani käima kabetajate ettevalmistamise süsteemi.

Roozenburgi mängulaad kabetajana oli ründav. Ta tegi palju avangu-uuendusi. Üks avang on nimetatud Roozenburgi avanguks: 1. 33-29, 19-23 2. 35-30, 20-25 jne.

Roozenburg oli ebadogmaatiline kabetaja, kes oli avatud kõiksugu strateegiauuendustele. Nii võttis ta 1940. aastatel kasutusele ründesüsteemi, mida nimetatakse Roozenburgi süsteemiks. Ta katsetas ka teiste mänguviisidega. Nii äratas ta tähelepanu ühe partiiga, milles ta võitis Maurice Raichenbachi, jättes kõik põhikivid 33 käiguks paigale.

Roozenburg toimetas FMJD kabeajakirja Le monde damiste, kuhu ta kirjutas arvukalt artikleid. Ta on palju kirjutanud 1948. aasta kabemaailmameistrivõistluste kohta. Viimase artikli kirjutas ta oma sõbrale Jan Bomile kirjutatud raamatusse.

Lapselapsed hüüdsid teda "Opa Damsteen" ('vanaisa kabekivi').

• Fotod
• Foto