Personalism

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sõna "personalism" on tuletatud sõnast personality – isiksus, millele on liidetud ideoloogiale viitav liides -ism. Seda sõna on kasutatud eri aegadel väga erinevates tähendustes ning ainus, mis neid omavahel ühendab, on sõna „isiksus“. Olemuslikult eristab neid eksistentsialistlik suhtumine vaimsusesse. Materialistid lähtuvad filosoofilisest realismist ja väidavad, et loomulik kord on inimese teadvusest sõltumatu. Idealistid usuvad, et teadvuslik mõte loob reaalsust.

Personalism lähtub isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesest, sest tema kujundab oma tegevusega valitsevat reaalsust ja on selle ülim väärtus. Isiksus ühendab subjektiivsuse ja objektiivsuse, põhjusliku aktiivsuse ja vastuvõtlikkuse, ühtsuse ja suhte, identiteedi ja loovuse. Pannes rõhu inimese sisemisele eetikale ning käsitledes isiksust kui vaba tegevuse subjekti ja objekti, keskendub personalism ühiskondliku moraali küsimustele.^[1]

Romaani keeletes on mõistele personalism antud tihti isikukultuse ja diktatuuri tähendus.

Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher (1768–1834) saksa teoloog ja filosoof kasutas sõna der Personalismus esimest korda oma raamatus "Über die Religion" aastal 1799. Tema käsitluses oli inimliku ego areng ning sellest välja kasvanud isiksus kogukondliku ühiskonnakorralduse lagunemise ja turumajandusliku spetsialiseerumise mõjul areneva individualiseerumise tulem. Kuna eneseteadvus sündis universaalse ja individuaalse elu koosmõjust, siis on see mikrokosmos, milles peegeldub terve universum. Ja see eneseteadvus on instrument, mille tundlikkust arendades võib saavutada kontakti kõrgeima ühtsuse ideega. Kuna religioon asub meie olemuse selles keskpunktis või koosneb tegelikult eneseteadvuse olulisest faktist, on see kõigi mõtete, tunnete ja tegevuse alus. Religioon ei ole surmahirmu ega Jumala hirmu tagajärg. See vastab inimese sügavale vajadusele ja loob otsesuhte lõpmatuse imega. Ta leidis, et igavne põrgu ei sobi kokku Jumala lõputu armastuse kontseptsiooniga – Jumalik karistus on rehabiliteeriv ja see peab aitama inimest tema arengu teel.^[2]

Amos Bronson Alcott (1799–1888) ameerika filosoof andis oma 1863. aastal avaldatud essees personalismile tähenduse: „õpetus, mille järgi maailma lõplik reaalsus on jumalik inimene, kes toetab universumit pideva loomingulise tahte abil.”^[3]

Charles Bernard Renouvier (1815–1903) prantsuse filosoof, arendas edasi Kanti fenomenalismi ning sõnastas ajakirjas Le Personnalisme (1903) idealismi kontseptsiooni, millel oli suur mõju prantsuse mõtte arengule.^[1]

Jacques Maritain (1882–1973) prantsuse katoliiklik filosoof esindas loomuõiguse koolkonda pidas eetilisi norme inimloomuse aluseks. Loomuõigus lähtus tema arvates otseselt inimteadvuse kogemusest. Moraalifilosoofiat käsitles ta teoloogilises kontekstis ning leidis, et see peab käsitlema inimest tema tegelikus seisundis, s.t Jumaliku armu keskkonnas. Ta leidis, et humansmi ilmalikud vormid ei tunnusta inimloomuse vaimset mõõdet ning on seetõttu inimsuse vastased. Oma mõttetöös keskendus ta kristliku humanismi olemusele ning et see peab tunnustama filosoofilist pluralismi ning välja töötama koostööteooria, mis näitaks kuidas saavad erineva arengutasemega inimesed teha koostööd ja saavutada ühiseid praktilisi eesmärke. Maritain’i tööd panid aluse kristlike demokraatide liikumisele ning need olid üheks aluseks ÜRO inimõiguste deklaratsiooni koostamisel.^[4]

Maurice Nédoncelle (1905–1976), prantsuse filosoof pidas isiksust universumi-reaalsuse fundamentaalseks aluseks ning pühendus isiksusliku psüühika ja isiksuste vaheliste suhete fenomenoloogilisele uurimisele. Ta väitis, et kui inimene vabaneb oma egost siis algab isiksuslik areng, mis lähtub mina-teadvusest ja millel pole lõppu, kuid see saab toimuda vaid ühiskonnas mis jätab talle eneseteostuse vabaduse.

Oma uuringutes keskendus ta isiksusliku teadvuse peegeldustele ning kirjeldas nendevahelisi suhteid hetereogeense identiteedina. Ühemõttelise ontoloogia vastandina võttis ta kasutusele mõiste „ontika“, mis märkis isiksuslikku olemist, eristades seda sellega teistest olemise vormidest. Ontilises analüüsis uuris ta isiksuste vahelisi suhteid, mis lõppkokkuvõttes abstraheerus inimlikuks osaduseks ja jumalikuks armastuseks. Isiksusliku arengu määrab tema suhtumine Jumala poolt annetatud armastusse ja see väljendab ka tema olemust. Kuna inimesed on Jumala lapsed, siis peab nende vahel valitsema vaimne vendlus. Kuna igas isiksuses on osadus Jumalaga, siis nendevaheline suhtlus tähendab suhtlust Jumalaga. Jumal kutsub inimest nii, nagu inimene kutsub Jumalat ning selle kõne nimi on palve.^[5]

Nédoncelle leidis küll, et isiksus on see, mis põhjustab radikaalseid muutusi ühiskondlikes struktuurides, kuid eitas selle seotust sotsiaalsete ja poliitiliste tagajärgedega.

Emmanuel Mounier (1906–1950), prantsuse filosoof räägib riigist kui sotsiaalsest fenomenist ning märgib, et egoistlik inimene võib riiki ära kasutades rakendada võimutäiust teiste inimeste üle viisil, mis on vastuolus personalistliku ühiskonnakorralduse ideega. Ta väidab, et õigus juhtida riigi-institutsiooni ei anna automaatselt võimuvolitusi. Riik peab teenima inimest, mitte inimene riiki, niisamuti nagu majanduse mõtteks on inimliku toimetuleku kindlustamine ja heaolu suurendamine, mitte ärikasumi suurendamine inimeste heaolu arvelt.

Mounier' personalismi kontseptsioonist lähtudes võib väita, et riik ei ole vaimne kogukond ega isiksustest moodustunud kogukond. Riik ei positsioneeru kodumaast, rahvast või inimesest kõrgemaks. See on vaid inimeste poolt loodud ühiskondlik institutsioon, mis teenib inimest ja koordineerib nende omavahelisi suhteid. Anarhistlik ühiskonnakorraldus ilma riigibürokraatiata pole võimalik niikaua, kuni inimeses domineerib tema loomalik pool ja ta ei suuda selgelt eristada head halvast.

Riik on „viimane instants“, mis lahendab inimestevahelisi konflikte. Riigi jurisdiktsioon on õiguskorra kehtestamine. Kuid kui vahendist saab eesmärk, nagu see tänapäeval on, siis muutub riik vahendiks ja isiksuse allutamine eesmärgiks. Riigi ülesandeks on pakkuda inimestele eneseteostuse võimalusi, kusjuures esiplaanil on jätkusuutliku kooselu kindlustamine ning sotsiaalse kaose vältimine. Isiksus, mis on vahendajaks ühiskonna ja riigi vahel, saab ennast täielikult realiseerida alles personalistlikus ühiskonnas.

Mounier pani kirja viis punkti, mis on vajalikud isiksuslikuks arenguks ja personalismi kui sotsiaalse korra arenguks:

• Ületage ennast, s.t võidelge kõige selle vastu, mida me nimetame egotsentrismiks, nartsissismiks ja individualismiks;
• Püüdke mõista, s.t suhtuge teistesse empaatiliselt. Ärge otsige ennast teistes ega püüdke mõtestada seda kui ühendavat linki, vaid tundke rõõmu erinevustest teistes inimestes;
• Osalege tunnetes, ärge piirduge vaid kaastundega, vaid osalege aktiivset töös valu ja rõõmu, leina jms tunnetega;
• Olge julged, langemata väiklasse kodalikku individualismi ning suhtumata eksistentsialistide moodi surma kui lõpp-punkti. Personalistlik ühiskond põhineb omakasupüüdmatul annetamisel. Sellest sünnib andestuse vabastav väärtus;
• Ole ustav ja suhtu ellu kui loomingulisse seiklusse, mis nõuab enesele kindlaks jäämist.

Mounier propageeris isiksuslikku ühiskonda, mille liikmed on vaimselt vabad, eetiliselt käituvad ja vennalikult tegutsevad. Mounier' filosoofia keskendus isiksuslikule inimesele, kes on avatud pühendumisele, solidaarne teistega ja valmis vastu võtma transtsentseid kogemusi. Inimese sisemine areng ja selle struktuuride muutumine määrab selle, kas järgmine ühiskondlik murrang avab meile vaimse maailma või mitte ning kas majandus muutub sotsiaalseks või mitte.^[6]

• bürokratism
• ego
• elitarism
• individualism
• inimene
• isiksus
• kooperativism
• mina
• personalismi Tartu koolkond
• sotsiaalne areng
• sotsiaalne kord