Paris

See artikkel räägib müütilisest tegelasest. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Paris (täpsustus).

Paris (ka Alexandros, kreeka keeles Πάρις) oli vanakreeka mütoloogias Trooja kuninga Priamose ja kuninganna Hekabe poeg, Trooja sõja põhjustaja.

Parist on seostatud Wilusa ajaloolise kuninga Alaksanduga 13. sajandist eKr.^[1]

Hekabe nägi unes või kuulis ennustajalt, et poiss toob Troojale tulevikus õnnetust. Sellepärast jäeti laps saatuse hoolde.^[2]

Priamos käskis oma karjavalitsejal Agelaosel vastsündinud poiss tappa. See viis poisi mäele ja jättis ta sinna. Kuid sinna juhtus emakaru ja imetas poissi. Agelaos läks 9 päeva hiljem sinnasamasse ja nägi imestusega, et poiss oli veel elus. Seetõttu viis ta poisi oma seljakotis koju ja kasvatas ta üles. Priamosele viis ta poisi keele asemel koera keele. Seljakott on kreeka keeles πήρα ja siit sai Paris ka nime.

Kui Paris oli veel nooruk, nabis ta kinni jõugu karjavargaid ja tõi äraaetud loomad tagasi. Sellest sai ta hüüdnime Alexandros, mis kreeka keeles tähendab 'meeste kaitsja'.

Paris kasvas karjasena üles Ida mäeaheliku jalamil^[2]. Ta elas seal kokku nümfi Oinonega^[3]. Sellest suhtest sündis poeg Korythos, Parise ainus laps.

Parise peamine hobi oli pullivõitluste korraldamine. Ta laskis Agelaose pullidel üksteisega võidelda. Nende seas oli üks teistest tugevam, kes võitis kõiki teisi pulle. Seejärel laskis ta oma pullil võidelda teistegi karjaste parimate pullidega ja needki said lüüa. Lõpuks lubas Paris kullast krooni sellele, kelle pull tema oma võita suudab. Ares võttis selle väljakutse vastu, muundas iseend pulliks ja sai Parise omast kergesti jagu. Paris andiski ilma kõhklemata ja puiklemata Aresele krooni. Teised jumalad said sellest teada ja niisugune ausus hakkas peajumalale Zeusile meeldima.

Kangelane Peleuse ja merenümfi Thetise abiellumise puhul korraldas Zeus Olümposel pidusöögi. Kutsutud olid kõik jumalad peale tülijumalanna Erise. Kättemaksuks viskas Eris piduliste hulka kuldse tüliõuna kirjaga "Kõige ilusamale". Õuna üle läksid vaidlema kolm ilusaimateks peetud jumalannat: Hera, Athena ja Aphrodite. Zeus keeldus nende vahel valimast, sest Hera oli tema enese abikaasa, ja soovitas jumalannadel pöörduda Parise poole, keda ta nimetas haruldaseks asjatundjaks iluasjades.^[3]

Kolm imekaunist jumalannat ilmus Parise ette. Kuid nad ei nõudnud Pariselt üldse, et too valiks nende hulgast välja kõige kaunima, vaid ta pidi kaaluma seda, mida iga jumalanna talle õuna eest vastutasuks lubas, ja valima neist selle, mis talle kõige rohkem meeldib. Hera lubas temast teha Euroopa ja Aasia valitseja. Athena lubas panna Parise juhtima Trooja vägesid sõjas Kreeka vastu, et jätta vaenlase maa varemeisse. Aphrodite lubas Parisele maailma kõige kaunima naise. Paris valis neist viimase ja andis kuldõuna Aphroditele.^[3]

Maailma kõige ilusam naine oli Zeusi ja Leda tütar ning Kastori ja Polyneikese õde Ilus Helena. Helena ilu oli kuulus ja kõik kreeka printsid tulid talle korraga kosja. Helena ametlik isa, Leda abikaasa kuningas Tyndareos kartis, et kui ta neist ühe välja valib, siis võivad kõik ülejäänud solvuda ja tema vastu liidu moodustada. Sellepärast võttis ta kõigilt kosilastelt piduliku tõotuse võidelda Helena tulevase abikaasa poolel, saagu selleks kes tahes, kui tollele peaks keegi abiellumise pärast kallale tungima. Seejärel valis Tyndareos Helena meheks Sparta kuninga Menelaose, kes ise üldse kosjas ei käinudki (teda esindas Odysseus).^[3]

Aphrodite viis Parise Spartasse, kus Menelaos ja Helena külastaja lahkelt vastu võtsid. Tol ajal ei olnud võõrastemajade ja hotellide võrku, mistõttu külalise ja võõrustaja suhted olid ühiskonnas olulised. Kumbki ei tohtinud teineteisele halba teha, vaid nad pidid teineteist aitama. Menelaos jättis Parise usaldavalt oma koju ja läks Kreetale. Sel ajal aga röövis Paris tema naise ära (teistel andmetel läks Helena temaga vabatahtlikult).^[3]

Kui Menelaos koju tagasi jõudis ja teada sai, mis oli juhtunud, nõudis ta kõigilt teistelt Helena kosilastelt vande täitmist. Niimoodi koondas ta troojalaste vastu suurema osa Kreeka sõjalisest jõust.

Oinone oli ravitsemises osav. Kui Paris Aphroditega tema juurest ära läks, lubas Oinone, et vajaduse korral tohib Paris temalt alati abi paluda ja Oinone suudab ta ükskõik millisest haigusest terveks ravida. Kuid Paris ei tulnud enam kunagi Oinone juurde tagasi.

Nagu inimesed, jagunesid jumaladki kreeklaste ja troojalaste toetajateks. Aphrodite toetas kuldse õuna saamise tõttu troojalasi ning just sel põhjusel toetasid Athena ja Hera kreeklasi. Sõjajumal Ares oli oma abikaasa Aphroditega alati ühel meelel, seevastu merejumal Poseidon armastas kreeklasi, kes olid suured meresõitjad. Kaksikud Apollon ja Artemis toetasid troojalasi, eriti Hektorit. Zeus oli ainsana erapooletu.^[4]

Homeros kujutas Parist oskamatu ja arana. Parise vend Hektor kritiseeris Parist seepärast sageli. Paris ei võtnud omaks kangelaste aukoodeksit ning kasutas sageli vibu ja nooli, minemata lähivõitlusse.

Sõja alguses võitlesid Menelaos ja Paris omavahel, et lahendada tüli suurema verevalamiseta. Paris heitis esimesena oda, kuid Menelaos püüdis selle oma kilpi ja viskas ise. Oda rebis Parise kitooni lõhki, kuid ei teinud muud viga. Seejärel ründas Menelaos Parist mõõgaga, kuid see purunes. Siis haaras Menelaos Parise kiivri harjast ja tõmbas Parise pikali. Ta kavatses Parise kiivritpidi oma leeri vedada, kuid Aphrodite tuli Parisele appi ja purustas kiivri lõuarihma, nii et Menelaosele jäi üksnes kiiver kätte. Seejärel mähkis Aphrodite Parise tihedasse pilve ja viis ta koju.^[5]

Hiljem tappis Paris Achilleuse. Achilleus oli haavamatu kõikjalt peale kanna ja just sinna tabas Paris teda noolega.^[6]

Kui Philoktetes sõja lõpul Parist mürgitatud noolega surmavalt haavas^[2], jooksis Helena Ida mäele Parise kunagise armsama Oinone juurde, paludes, et too Parise terveks raviks. Oinone keeldus, kuna Paris jättis ta Helena pärast maha. Helena naasis Troojasse ja Paris suri samal päeval. Kuid Oinonegi tappis seejärel enese.^[7]

Kuigi Trooja sõjas hukkus tohutult mehi ja naisi, jäid Menelaos ja Helena ellu. Menelaos viis Helena Spartasse tagasi.^[8]

Trooja sõja parim allikas on Homerose "Ilias", kuid sellele eelnevatest sündmustest ei kirjuta ta peaaegu midagi: isegi Parise otsusele vihjab ta üksnes kaudselt. Parise valikust kirjutas Euripides tragöödias "Troojalannad". Oinone loo pani kirja proosakirjanik Apollodoros, kes Edith Hamiltoni hinnangul on tavaliselt väga igav, kuid nii tähtsate sündmuste kirjeldamisel kui Trooja sõja eellugu sattus ta nähtavasti vaimustusse ja kirjutas seetõttu huvitavamalt kui oma raamatu teistes osades.^[9]

Nii antiik-, kesk- kui uusajal on Parise-müüdi sündmusi, eriti Parise otsust kunstis sageli kujutatud. Tihti kujutati teda kandmas früügia mütsi.

Teiste hulgas on maalis Parist kujutanud Lucas Cranach vanem, Peter Paul Rubens (4 varianti), Antoine Watteau, Anselm Feuerbach, Hans von Mares, Max Klinger, Auguste Renoir, Paul Gauguin ja Lovis Corinth. Renoir'l valmis Parisest pronksreljeef ja Hans Sachsil näidend.^[2]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Paris