Paulava vabariik
Paulava vabariik oli väike riiklik moodustis, mis eksisteeris aastail 1769–1795.
1767. aastal omandas Merkinė mõisa Paweł Ksawery Brzostowski, kes omandas ka Turgeliai mõisa ja liitis need üheks valduseks. Mõisa nimetas ta enda järgi Pawłowo mõisaks (leedu keeles Paulava, valgevene keeles Paŭlava ja vene keeles Pavlovo).
1769. aastal kuulutas ta oma valdustes välja vabariigi ja nimetas end selle presidendiks. Võim kuulus presidendile ja kohalikest talunikest moodustatud seimile. Sealses seimis oli olemas kõigist oma maad omavatest isikutest ülemkojast ja valitavast alamkojast, kus oli kaheksa nelja aasta tagant uuesti valitavast esindajat ja kaksteist spetsialisti.[1] Vabariik võttis vastu oma põhiseaduse ning sealsed seadused hakkasid erinema Rzeczpospolita omadest. Ka moodustati seal oma sõjavägi ja loodi oma vapp. Riigikese pindala oli 30,4 km², seal oli ligi 800 elanikku.[2] Sealsel sõjaväel olid ühtlustatud relvad, mis muutis sealsed üksused võrreldes teiste Poola alade väeüksustega efektiivsemateks. Sõjaväeteenistuses olid kõik vabariigi meessoost elanikud. Paulava vabariigi üksused osalesid Kosciuszko ülestõusus.
Vabariigis kaotati teorent, see asendati raharendiga. Seal hakati vermima ka oma raha.[3] Moodustati hädaabikassa, vabariigile loodi oma kool.[4] Talunikud said õiguse tegeleda kaubanduse ja käsitööga ning kasutada sealset metsa. 1770. aastal andis Brzostowski välja esimese Poola alade põllumajandusõpiku.[1]
Vabariiki tunnustasid nii Poola seim kui ka kuningas Stanisław August Poniatowski. Too andis Brzostowskile Valge Kotka ordeni. Ka võeti vabariigi põhiseadus eeskujuks Poola enda põhiseaduse koostamisel. Samas tõi vabariigi talunike vabadus kaasa teiste ümbruskonna maaomanike, sealhulgas Joachim Litawor Chreptowiczi ja Stanisław Potocki analoogsed reformid oma valdustes.[5]
Kolmanda Poola jagamise järel likvideeriti ka vabariik. Toona vahetas Brzostowski oma valdused Fryderyk Józef Moszyński valduste vastu Saksimaal, kuigi uus omanik lasi sealsetel talupoegadel elada vana vabariigi seaduste järgi. 1799. aastal ostis mõisa krahv Choiseul-Gouffier. Vabam kord säilis põhijoontes 1827. aastani, viimased jäänused Paulava vabariigi korrast likvideeriti aga Novembriülestõusu järel.[2] Sealsed talunikud osalesid Novembriülestõusus, misjärel tsaarivõimud sulgesid seal katoliku kiriku ja tegid selle hoonest õigeusu kiriku. Välismaale pagenud Brzostowski naasis viis aastat hiljem kodumaale, kus temast sai vaimulik Rukainiai külas.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 В. Пазднякоў. "Паўлаўская рэспубліка". // Вялікае Княства Літоўскае. Энцыклапедыя у 3 т. Kd. 2: Кадэцкі корпус – Яцкевіч. Мінск: БелЭн, 2005. Lk 410–411. ISBN 985-11-0378-0.
- ↑ 2,0 2,1 Rimantas Jasas. "Paulavos respublika". Visuotinė lietuvių enciklopedija. Mokslo ir enciklopedijų leidybos centras.
- ↑ Hanna Widacka. "Rzeczpospolita Pawłowska". // Muzeum Pałac w Wilanowie.
- ↑ Leszek Wątrobski. "Rzeczpospolita Pawłowska". The Sumit Times, Vol. 9, Issue No. 26/ 2002.
- ↑ Rafał Geremek. "Raj dla chłopów, czyli Rzeczpospolita Pawłowska". Newsweek, 5. mai 2010.
- ↑ В. Пазднякоў. "Бжастоўскія". // Вялікае Княства Літоўскае. Энцыклапедыя у 3 т. Kd. 1: Абаленскі – Кадэнцыя. Мінск: БелЭн, 2005. Lk 327. ISBN 985-11-0314-4.