Paul Haavaoks

Paul Haavaoks (12. juuni 1924 Järvesuu vald, Petserimaa^[1] – 30. september 1983 Räpina) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Ta sündis väiketalunike Luka ja Melanie Haavaoksa peres, sünnikodu jäi Värska keskusest umbes kilomeetri jagu kirdesse. Noorena tegi ta mitmesuguseid juhutöid, õppis 1932–1938 Värska algkoolis ning avaldas luulet väljaannetes Lasteleht, Laste Rõõm ja Õpilasleht, osalt Heino Helingu pseudonüümi all. Sõja ajal varjas Haavaoks end Saksa mobilisatsiooni eest, kuid 1944. aastal saadi kätte ning saadeti ehitustöödele Pärnus ja Sillamäel. 1944–1946 oli ta sunnitööl Karjalas, Segeža paberikombinaadi ja Valge mere – Läänemere kanali ehitusel.

1947. aastast töötas Haavaoks Leevaku hüdroelektrijaama ehitusel, kus oli suurema osa ajast brigadir. Seal sai temast Juhan Smuuli poeemi "Järvesuu poiste brigaad" samanimelise tegelase prototüüp); sealseist kogemustest kirjutas ta mälestusteraamatus "Eelkarastumine" (1974). Smuul innustas Haavaoksa luuletusi taas avaldama. Hiljem töötas ta Järvesuu vallas abimaksuinspektorina, Vastse-Nursi HEJ ehitustöödel, Võrumaa Teedeosakonnas linnitöölisena, Saatse vallas täitevkomitee sekretärina ja Põlva rajoonilehe Koit ajakirjanikuna. Põlvas lõpetas ta õhtukeskkooli.

Aastast 1955 oli ta kutseline kirjanik, elades peamiselt Räpinas, kuid veetis suved Värskas. 1958. aastal võeti ta ENSV Kirjanike Liidu ja 1961. aastal NLKP liikmeks.

Haavaoks oli üks seto leelopäevade taaselustajaid 1977. aastal. Koos Värska meestega osales ta ka teisel leelopäeval, mis toimus 1980. aastal.

Ta on maetud Värska kalmistule.

Haavaoks kirjutas peamiselt luuletusi, mis kirjeldavad tema kodukandi loodust ja inimesi. Samas on ta kirjutanud ka ajastule omast poliitilist ajakaja, samuti pikemaid poeeme ja mitu kogu lasteluulet. Haavaoksa sõnavara ja kujundikeel on rikkalikud, nagu ka värsivormistik. Osa tema luulet on setukeelne, kuid murdesõnu kasutas ta ka kirjakeelsetes tekstides.

1982. aastal toonitas Henn-Kaarel Hellat luulekogu "Rannahääled" arvustuses ajalehes Edasi, et Haavaoksa loomelaadis puudub poos, tema luule seotus Peipsi-äärse kodukandiga on kestvalt tähenduslik ja püsiv, autor aga on tähelepanelik vaatleja. Hando Runnel pidas 1974. aastal Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklis "Paul Haavaoksa määramatus ja määratus" õnnestunumateks autori staatilisi meeleolupilte, mõttemaastikkke ja hingeseisundite kirjeldusi, vähem aga ühiskondlikku dünaamikat. Samal aastal tõstis Valeeria Villandi kogu "Palumaa pedajad" arvustuses Rahva Hääles esile Haavaoksa seto emakeele kasutust: "Tema murdeharrastus pole moeasi nagu vokid ja lähkrid linnakorterites, vaid ta pruugib seda üksnes harvadel puhkudel mõne eriti südamelähedase teema käsitlemisel."^[2]

Haavaoksa luulet on viisistanud heliloojad Raimond Lätte, Leo Tauts, Heldur Kurvits, Arvo Pärt jpt.

1952 abiellus Paul Haavaoks Virve Urgartiga, kes töötas juhatajana Tänassilma Algkoolis. Neil oli kuus last. Tema õde oli rahvaluulekoguja Maria Parksepp (05.02.1929–20.06.2015).

• "Peipsi rannalt: luuletusi 1949–1957" 1957
• "Rändajad maanteel" 1960
• "Metsad kohisevad" 1962
• "Laul suurest salvest" 1965
• "Sipelgarada" 1970
• "Talvised mesipuud. Valik luuletusi 1949–1969" 1971
• "Palumaa pedajad" 1974
• "Kanajala linnajagu" 1977
• "On küla kuskil veel" 1980
• "Rannahääled" 1981
• "Suvised nurmed: valik luuletusi 1962–1982" 1984

• "Väike luuleraamat" (valikkogu, koostanud Ülo Tonts) 1988
• "Palumaad ja rannahääled" (valikkogu, koostanud ja järelsõnad kirjutanud Ilme Hoidmets ja Nele Reimann) Seto Instituuut, 2020

• "Rannapoisid" 1960
• "Lehesall ja lumerätt" 1962
• "Nipitiri" 1974
• "Valge pilliroog" (valikkogu) 1974

• "Eelkarastumine" 1974

• "Keele ja Kirjanduse" ringküsitlus kirjanikele. Paul Haavaoks – Keel ja Kirjandus 1962, nr 1, lk 50–51
• Mall Jõgi, "Arupidamise ja kokkuvõtete tegemise raamat" (valikkogu "Talvised mesipuud" arvustus) – Looming 1972, nr 3, lk 516–518
• Hando Runnel, "Paul Haavaoksa määramatus ja määratus" – Keel ja Kirjandus 1974, nr 6, lk 334–337 ja raamatus: H. Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn 1984, lk 154–161
• Valeeria Villandi, "Palumaa pedajas. Paul Haavaoks 50" – Looming 1974, nr 6, lk 1007–15
• Nekroloog – Looming 1983, nr 10, lk 1438–39
• Tõnis Lehtmets, "Paul Haavaoks" (nekroloog) – Keel ja Kirjandus 1983, nr 12, lk 707–708
• Julius Ürt, "Paul Haavaoksa luuletajaelu kokkuvõte" (raamatu "Suvised nurmed" arvustus) – Looming 1984, nr 11, lk 1566–67
• Paul Haavaoks. Personaalnimestik. Koostanud Aili Järv, Tallinn 1984
• Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, II raamat, Eesti Raamat, Tallinn 1991, lk 225–228 (ülevaate autor Aadu Säärits) ja bibliograafia lk 244–245
• Hellar Grabbi, "Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust". Virgela, Tallinn 1997, lk 34–35 (arvustus: Paul Haavaoks, "Kanajala linnajagu" ja Kalju Kangur, "Härmalõngad")
• Ilmar Vananurm, "Setomaa liivalill" – "Minevikumälestusi" II (Põlvamaa kodulookogumik). Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts, Põlva 2000, lk 5–9

Tsitaadid Vikitsitaatides: Paul Haavaoks

• Paul Haavaoks Eesti biograafilises andmebaasis ISIK