Pärispatt

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pärispatt ehk algpatt (ladina keeles peccatum originale) on kristlikus teoloogias kontseptsioon, mille kohaselt on kõik inimesed patused.

Patt on religioosses tähenduses vastuhakk jumala tahtele ehk seadusest üleastumine. Varakristlik kirik ei määratlenud pattu nii äärmuslikult, nagu oleksid kõik inimesed juba sünnist saati patused. Näiteks Athanasiose (u 295-373) järgi on paljud pühakud patust puhtad. Aleksandria Kyrillose järgi sünnivad inimesed patuta. Kuid juba Tertullianus (u 155-230) edendas pärispatu õpetust mõistega vitium originis. Augustinus (354-430) lisas patu mõistele himu (concupiscentia), mis seostub seksuaalsusega ning on algpatu kaudu pärandunud Aadamalt, ehkki Piibli Esimese Moosese raamatu vastavas peatükis (1Ms 3:1-24) pole sõnagi patust, pattulangemisest ega seksuaalsusest.^[1]

Kaasajal võib pärispattu pidada üheks kristluse olemuslikuks usutõeks. Pärispattu on võimalik mõista vaid jumaliku ilmutuse valguses.^[2] Kristliku teoloogia kohaselt on inimene patune juba sündides Aadama pattulangemise tõttu. Inimene on sellest küll lunastatud Jeesus Kristuse kannatuste ja ristisurmaga, mistõttu on võimalik ristimise ja teiste sakramentide abil sellest vabaneda, ehkki ka see ei pruugi olla lõplik ega täielik. Pärispatt on sünniga kaasasaadud seisund, mitte isiklik sooritatud patt. Pärispatu seisundit, milles kõik inimesed sünnivad, tuleb mõista kui pühadusest ja õiglusest ilmajäetust. Kuna kõik inimesed on üht päritolu, kandub pärispatt Aadamalt järglastele soo jätkamise teel.^[3] Seetõttu on üldlevinud kristliku maailmakäsitluse järgi iga inimene alati patune.

Paljudele kristlastele, eriti kiriku varasemas ajaloos, ei ole pärispatu kontseptsioon olnud vastuvõetav. Näiteks kristlik munk Pelagius (u 350-420) jõudis veendumusele, et Aadama pattulangemine ei riku teisi inimesi. Pelagius rõhutas inimese tahtevabadust ja loomupärast headust, mille abil on iga inimene ise suuteline valima hea ja kurja vahel. Pelagiuse järgi on jumalik arm seega üksnes abiks headuse valimisel, kuid pole hädavajalik lunastuseks, sest see on saavutatav ka tahte varal.

Pelagiuse argumendid võimaldasid jõuda mitmete radikaalsete järeldusteni. Nii näiteks väitis ta, et Aadama patt oli isiklik ja jumalast oleks ebaõiglane teha selle eest vastutavaks kogu inimkonda. Kuna kõik on sündinud patuta, pole ristimisel mõtet, ja kõik lapsed, kes surevad sakramenti saamata, lähevad ikkagi taevasse. Pelagiuse arvates polevat Jumala poja ohvril (millest on saanud üks "ristiusu nurgakivi") olnud mingit olulist mõju, vaid Jeesuse roll on olla eeskujuks, kuidas elada.

Pelagiuse väited pärispatu vastu ei olnud kooskõlas nende põhiliste vaadetega, mille alusel kujunes välja ortodoksne kristlus. Varakristliku õpetuse kaitsjad mõistsid Pelagiuse töö hukka otsekohe, kui see jõudis avalikkuse ette ja 415. aastal anti ta ketserluses süüdistatuna Diosopoli kirikukogul kohtu alla. Pelagius eitas oma tööde tõlgendusi ja esitas nende kohta tavapäraseid selgitusi ning ta tunnistati õigeks. Pärast poliitiliste vastuolude tekkimist saatis Lääne-Rooma keiser Honorius Pelagiuse poolehoidjate juhid 418. aastal riigist välja. Pelagiuse tööd olid ortodokssetele kristlikele seisukohtadele tõsine väljakutse, kuid see probleem lahendati peamiselt kiriku sunnivahenditega ja on tänapäeval peaaegu unustusse vajunud.

• 1001 ideed, mis on muutnud meie mõtlemist. Varrak, 2014. ISBN 9789985331057.
• Katoliku kiriku katekismuse kompendium. Tallinn, Eesti Apostellik Administratuur, 2008.
• Katoliku kiriku katekismus (avalik tööversioon) (Eesti Apostellik Administratuur, 2019–2020).

Tsitaadid Vikitsitaatides: Pärispatt