Saksa Parempartei

Saksa Parempartei
	Deutsche Rechtspartei
Asutamine	27. juuni 1946
Lõpetamine	21. jaanuar 1950

Saksa Parempartei (saksa Deutsche Rechtspartei, DRP) oli 1946–1950 Briti okupatsioonitsoonis tegutsenud paremäärmuslik partei.

Nimetust DRP kandis partei vaid Alam-Saksi liidumaal, teistel liidumaadel (Hamburg, Põhja-Reini-Vestfaali, Schleswig-Holstein) tegutses partei Saksa Konservatiivse Partei (Deutsche Konservative Partei, DKP) nime all.

Ajalugu

Partei asutati 22. märtsil 1946 Essenis Saksa Ümberehituspartei (Deutsche Aufbau-Partei, DAP) ja toonase Saksa Konservatiivse Partei (DKP) ühinemisel. DAP nägi end 1920. aastatel Saksa Rahvuslikust Rahvaparteist (Deutschnationale Volkspartei, DNVP) eraldunud Saksa Rahva Vabaduspartei (Deutschvölkische Freiheitspartei, DVFP) järglasparteina, samas kui DKP üritas võita endisi DNVP valijaid. DKP oli ka denatsifitseerimise vastane ja seisis endiste NSDAP liikmete ja sõdurite õiguste eest. Ühinenud partei algne programm nägi ette monarhistliku orienteeritusega Preisi konservatismi tugeva natsionaalsotsialismi-vastasusega.

20. aprillil 1947 Briti tsoonis toimunud Maapäevade valimistel parteil edu ei olnud, jäädes kõikidel liidumaadel alla valimiskünnise. Partei parimaks tulemuseks jäi Schleswig-Holsteinis 3.1%. Vaatamata natsionaalsotsialismi vastasusele, tõmbas partei ligi mitmeid eksnatse ja võttis neonatsistlikuma hoiaku, mispeale paljud partei mõõdukamad liikmed läksid üle Saksa Parteisse (DP).

1949. aasta Liidupäeva valimiste eel pidas partei kõnelusi DP ja Hessenis (USA tsoon) tegutseva Rahvusdemokraatliku Parteiga ühinemise osas, kuid Briti administratsioon teatas, et ühinenud parteile ei anta tegevusluba. Seepeale moodustas partei valimisliidu hoopis Sõltumatute Sakslaste Ühendusega (Gemeinschaft unabhängiger Deutscher, GuD) Fritz Dorlsi ja Fritz Rössleri a.k.a. Franz Richteri juhtimisel, mis ei olnud saanud tegevusluba. Valimistel rakendus 5% valimiskünnis liidumaade tasandil, partei ületas selle vaid ühel liidumaal - Alam-Saksis, saades seal 8.1% häältest ja viis mandaati. Partei oli seal tugevam eelkõige väiksemates ja keskmise suurusega linnades - Wilhelmshaven (31.5%), Gifhorn (30.7%), Emden (26.3%), Hameln (25.3%), Salzgitter (23.6%), Helmstedt (20.8%) ja Hildesheim (17.3%).^[1] Partei tugevaimaks üksikmandaadiliseks valimisringkonnaks oli Wilhelmshaven-Friesland, kus partei kandidaat, endine mereväekapten ja Wilhelmshaveni kindluse komandant (Kapitän zur See) Walter Mulsow sai 23.7% häältest, kuid lõpuks jäi endiselt SPD-le (32.6%) alla ja ei osutunud valituks ka parteinimekirjast.

Juba samal aastal, 2. oktoobril 1949 moodustati neonatsislik Sotsialistlik Riigipartei (Sozialistische Reichspartei, SRP), kaks DRP liiget, Dorls ja Richter/Rössler astusid sellesse parteisse. 21. jaanuaril 1950 ühines DRP Hesses tegutsenud Rahvusdemokraatliku Parteiga, mille neonatsistlik tiib oli juba liitunud SRPga ja moodustasid uue Saksa Riigipartei (Deutsche Reichspartei, DRP).

1952. aastal seoses SRP keelustamisega koostas konstitutsioonikohus aruande, milles väideti, et DRP oli aktiivselt püüdnud organiseerida varasemate parempoolsete rühmituste liikmeid, kuid sellele ei järgnenud mingeid meetmeid, kuna partei oli lakanud olemast.^[2]

Vaata ka

Viited

↑ Hirsch, Kurt (1979). Die heimatlose Rechte: die Konservativen und Franz Josef Strauß. Goldmann-Taschenbuch (saksa) (1. trükk). München: Wilhelm Goldmann Verlag. Lk 172. ISBN 978-3-442-11264-7.
↑ Bracher, Karl Dietrich (1973). The German Dictatorship. Penguin. Lk 579.

[1] Hirsch, Kurt (1979). Die heimatlose Rechte: die Konservativen und Franz Josef Strauß. Goldmann-Taschenbuch (saksa) (1. trükk). München: Wilhelm Goldmann Verlag. Lk 172. ISBN 978-3-442-11264-7.

[2] Bracher, Karl Dietrich (1973). The German Dictatorship. Penguin. Lk 579.

[1]

[2]