Sotsiaalne kapital
Sotsiaalne kapital moodustub inimeste gruppide ja nendevaheliste võrgustike tulemusel, kui gruppides toimivad normid ja ühiskondlik usaldus hõlbustab gruppidevahelist koostööd ühise kasu saamise eesmärgil.
Sotsiaalse kapitali mõiste defineeris esimesena Pierre Bourdieu 1972. aastal. Hiljem täiendasid seda James Coleman ja teised. Eriti suurt tähelepanu pälvis sotsiaalse kapitali teooria 1990. aastatel ja laiemalt sai tuntuks Robert Putnami 2000 ilmunud raamatu "Üksi keeglisaalis" (eesti k Hermes, 2008) ("Bowling Alone") abil.
Robert Putnami sotsiaalse kapitali teooriasse on hõlmatud avalikud ja isiklikud aspektid. Võib vaadelda nii sõpradevahelisi suhteid, isiklikel kontaktidel rajanevaid sõpruskondi kui ka avalikke organiseerunud inimgruppe. Sellistest ühingutest ja sidemetest on kasu kahepoolne: isiklik ja avalik. Tugevad sotsiaalsed võrgustikud aitavad inimesel teha karjääri, kui ta oskab ära kasutada tuttavate ringi, kellega ta seotud on. Samamoodi töötab sotsiaalne kontroll näiteks külas, kus tänu sellele, et kõik tunnevad kõiki, on vähem kuritegevust.
Sotsiaalse kapitali mõõtmiseks on töötatud välja eri mooduseid, arvestatud eri tüüpi gruppidega ning arvutatud erinevaid indekseid. Küsimus on selles, milliseid võrgustikke on oluline arvestada. Ning kas eri piirkondades peaks vaatlema samaliigilisi võrgustikke või arvestama piirkonna omapära? Näiteks Putnam korjas oma raamatu "Üksi keeglisaalis" tarbeks kokku hulga andmeid alates valimiste osalusprotsendist kuni klubide liikmeskonna ja inimeste osalemiseni grillipidudel.
Oma 1993. aasta töödes väitis Putnam, et vertikaalselt ja horisontaalselt üles ehitatud organisatsioonides on sotsiaalse kapitali tekkimise võimalus täiesti erinev. Ükskõik kui oluline on tema osalistele vertikaalne organisatsioon, horisontaalne ülesehitus soosib sotsiaalse usalduse ja ühistegevuse tekkimist palju paremini. Vaadeldes vertikaalse ehk hierarhilise ülesehitusega rühmitusi, leidis ta, et näiteks skautide malevate lülitamist sotsiaalse kapitali uurimisel peab enamik uurijaid vajalikuks, kuid teisi sõjalisi või rahvusluse propageerimisega seotud rühmitusi arvestusse ei kaasata.
Maailmapangas töötavad teadlased Stephen Knack ja Philip Keefer leidsid oma 1997. aasta töös "Kas sotsiaalne kapital tasub ära ka majanduslikult?", uurides kolme aasta jooksul tingimusi majanduskasvuks 29 riigis, et kõrgema sotsiaalse kapitali tarbeks ei ole tingimata vaja horisontaalse üleehitusega võrgustikke. Nad leidsid, et kui usaldus ja kodanike koopereerumine on seotud eduka majandustegevusega, siis ühiskondlik aktiivsus ei ole seotud usaldusega.
Putnam uuris 1995. aastal avaldatud töös, kuidas mõjutab sotsiaalset kapitali see, et inimene teeb mingis organisatsioonis tasulist tööd. Ta leidis, et Ameerika Ühendriikides see vähendab sotsiaalset kapitali. Ta nentis, et naised kuuluvad vähemasse hulka organisatsioonidesse kui mehed, kuid veedavad nad nendes enam aega, mis ongi abiks sotsiaalsete kontaktide loomisele. Veel leidis ta, et töötav naine kuulub enamatesse organisatsioonidesse kui kodune ning tööle minnes seob ta ennast ka muude organisatsioonidega. Ameerikas on alates 1970. aastatest vähenenud iga tüüpi klubide liikmeskond, spordiklubidest kuni Punase Ristini, samuti on vähenenud usaldus organisatsioonide ja poliitikute vastu. Putnami sõnul langes Ameerika Ühendriikides 1960. aastatel kiriku usaldatavus 15% ja järgneva 20 aasta jooksul veel 30%. Samas on plahvatuslikult kasvanud sellised nn meililoendi tüüpi organisatsioonid nagu Ameerika Pensionäride Assotsiatsioon ja Sierra klubi, kus liikmed omavahel kunagi näost näkku ei kohtu. Sellised klubid on suure mõjuga nii poliitikas kui ka majanduselus. Selliste organisatsioonide koospüsimise idee ei rajane inimestevahelistel suhetel ja sobimisel, vaid pigem ühistel sümbolitel ja ideoloogiatel. Putnam tõi 1996. aastal selle põhjustena välja
- ajapuuduse;
- materiaalse maailma osatähtsuse suurenemise;
- suburbanisatsiooni;
- naiste suundumise tasustatavale tööle, mis omakorda tekitab stressis kahetöökohalisi perekondi;
- abielu ja perekondlike sidemete nõrgenemise;
- Ameerika majanduse struktuurimuudatused, näiteks poekettide tekke ja teenindussektori osatähtsuse tõusu;
- Vietnami sõja, Watergate'i, kultuurirevolutsioonid;
- kodanike õiguste revolutsiooni;
- televisiooni, elektroonilise revolutsiooni ja muud tehnoloogilised muutused.