Moaid

Moaid on hiigelsuured vulkaanilisest kivimist raiutud inimeste kujutised, mis asuvad Polüneesia saarestikus Lihavõttesaarel. Suured inimkujud on kivisse raiutud Rapa Nui elanike poolt aastatel 1250–1500 ning on rapanuilaste esivanemate sümbolid. Peaaegu pooled kujudest on siiani Rano Raraku jalamil, kuid enamik on viidud saare eri paikadesse kiviplatvormidele (tseremooniapaikadele), mida kutsutakse ahudeks.

Arvatakse, et saarel on umbes 900 inimkuju ja umbes 300 tseremooniapaika.^[1]

Moaide kõrgus varieerub 2 meetrist kuni 20 meetrini ning kaal võib ulatuda kuni 90 tonnini. Enamasti koosnevad hiigelkujud kollakaspruunist kivimist, mida nimetatakse tufiks. Kivimi raiumiseks kasutati käsitsi valmistatud kirkasid, mida kutsutakse tokideks. Moaisid on erinevaid: sellised, mis on jäänud pooleli, ning sellised, mida viiakse saarele laiali kiviplatvormidele ehk ahudele. Lisaks on palju neid, mis on maha võetud ning püstitatakse uuesti.

Enamjaolt lebavad kujud karjäärides või on asetatud sinna-tänna muistsete teede äärde – osaliselt viimistletuna, just nagu oleks töö pooleli jäetud. Arvatakse, et kujude transportimiseks vajaliku puitmaterjali hankimise tõttu hävitati metsa. Kui puit otsa lõppes, jäi pooleli ka kujude vedamine ning paljud alustatud tööd jäid lõpetamata kujul karjääri vedelema. Püstiolevatest raidkujudest seisavad mõned üksikuna, teised aga kujude reana, kus neid võib olla kuni 15. Usutakse, et niimoodi austasid rapanuilased enda saare elanikke.^[2]

Kuigi inimestele on nähtavad ainult moaide pead, on igal kujul maa all olemas torso. Enamikule tuleb üllatusena, et neil on kehad, mis ulatuvad mitme meetri sügavusele maapinna sisse. Lihavõttesaare kujude uurimisprojekti raames on hoolikalt välja kaevatud kaks (enam kui tuhandest) saarel asuvatest kujudest, et avastada nende mõistatuslike kivide ja need püstitanud inimeste saladus. Kujusid osaliselt katnud muld ja settekihid on sinna kuhjunud kõrgemalt maapinnalt. ^[3]

Moaid on tuntud suurte ninade ja tugevate lõuajoonte poolest. Kõrvad on piklikud ning silmade pilud on sügavale kivimisse raiutud, piludes asetsesid eraldi tükkidena silmad. Moaidel puuduvad jalad ja nende käed puhkavad alakõhul. Kujud tehti erinevate omadustega, kuna nad pidid meenutama inimesi, keda nad esindasid.^[4]

Väljakaevamistel on avastatud, et Rano Raraku jalamil olevate moaide peadel on maapinna all ka kehad, millest mitmed neist on kaetud erinevate märkide ja sümbolitega. Ühe teooria järgi arvatakse, et "tätoveeringud" sümboliseerivad tegelikult Polüneesia elanike kanuusid.^[5]

Pukaodeks nimetatakse "mütse", mis moaidel peas on. Need koosnevad punakast kivimist – räbust. Tegelikult ei olegi need mütsid, vaid hoopis juuksed, mis on pea peale kinni seotud. Juustel usuti olevat üleloomulikud võimed, mistõttu kohalikud pealikud ei lõiganud kunagi juukseid.

Pukaod asetati moaidele pea peale pärast püstitamist ning need pandi ainult suuremate kujude pähe kõige tähtsamatel ahudel. Peakatetega on leitud vähem kui 100 moaid.

Pukaosid on eri suuruses. Paljud neist on 2 meetrit laiad ja 2 meetrit kõrged, kaaludes umbes 11 tonni.^[4]

Hiigelkujutiste transport on siiani jäänud müsteeriumiks. Põliselanike legendid räägivad, et kujud «kõndisid» oma praegustele kohtadele. Moaide kehakuju on selline, et võimaldas vertikaalasendis transportimisel tasakaalu säilitada. Teadlased tegid moai kujude vertikaalse liigutamise katse. 18 inimestest koosnenud meeskond liigutas kujusid edasi-tagasi, küljelt-küljele kõigutades ning see osutus efektiivseks. Kujude katseks tehti paari kuju täpne koopia ning katse toimus USAs Hawaiil.

Uurijad rõhutasid, et nende katse ei kinnita veel, et kujusid just sellisel viisil liigutati. Samas aga sobib see Lihavõttesaare legendides olevate «kõndivate» kujudega. Ka võivad kõndimisteooriat kinnitada Lihavõttesaare teeäärsetest leitud kivimid, mis eraldusid kujust selle kõigutamisel.

Teine versioon kujude liigutamisest eeldab, et Lihavõttesaare elanikud transportisid suured moai kujud kohale maha võetud puudest tehtud rullikute abil, milleks oli vaja inimeste jõudu, nööre ja köisi, puidust kelke, rulle ning organiseeritud koostööd. Uurimiste tulemusena pakuti, et kujud paigutati puupalkidele ning rulliti need mööda maad sihtkohta. Teadlaste sõnul on saarel alles need teed ja rajad, mida mööda kujusid on transporditud. Siiski on jäänud müsteeriumiks asjaolu, miks neid üldse algsest kohast, Rano Raraku jalamilt, saarele laiali transporditi.

Kujud asuvad igal pool saare ranniku ääres. Iga moai on suunatud näoga saare poole, mitte ükski pole suunatud pilguga ookeani poole. Ainult Ahu Akivi moai kujud on pandud seisma pilguga mere suunas. Usutakse, et niimoodi austasid rapanuilased enda saare elanikke.

Eurooplased saabusid Lihavõttesaarele 18. sajandil leides eest kummalised kujud. Kohalikud olid valmistanud neid kujusid juba ammu ning selle tõttu ei saadud ka teada, kuidas need oma asupaika jõudsid.^[6]

Saare külastajatele on Rano Raraku mäe jalamil avatud omamoodi moaide vabrik ehk mäe see külg, kus kujusid ilmselt valmistati ning hiljem mööda saart laiali viidi. Mäenõlval võib tänini näha vaatepilti sellest, kuidas kivikujud on mere poole teel. Mõni on justkui põlvili vajunud, mõni ninali kukkunud, paljud aga vapralt poolel teel.^[7]

Kujud, mida on eri hinnangutel säilinud ligi 800, püstitati tõenäoliselt kadunud esivanemate auks ning neist paljude all on matmispaigad. Esimeste moaide vanuseks hinnatakse enam kui tuhat aastat.^[7]

Kujud olid nikerdatud Polüneesia kolonistide poolt aastatel 1250–1500. Lisaks surnud esivanemate mälestamisele võib pidada moaisid võimsate elavate või endiste juhtide kehastuseks ja tähtsate perekonna staatuse sümboliteks. Mida suurem on ahule paigutatud kuju, seda rohkem oli võimu selle tellinud ülemal. Lihavõttesaarlaste kultuuris oli tihti domineeriv võistlus, mille tõestuseks on eri suuruses megaliitilised kujud. Esimeste moaide vanuseks hinnatakse enam kui tuhat aastat. Arvatavasti moaisid ei kummardatud, kuid neil oli oma roll matmis- ja maaviljelusriitustes. Ilmselt arvati, et neis elavad vaimud. Näib, et nad sümboliseerisid ka oma ehitaja võimu, positsiooni ja päritolu.^[7]

Moaid asetsevad ahudel – need on hauaplatsid, kuhu alla maeti klanni pealikud. Suurima moaide arvuga ahu asub Tongarikil, kus on püstitatud moaid 15 klannipealiku auks. Moaide ehitamine kestis 8.–16. sajandini. Kõigepealt ehitati väikeseid, kuni meetriseid kujusid, seejärel hakati looma üha suuremaid. Kõrgeim valmis ehitatud moai on 10 meetrit kõrgune ning kõrgeim skulptuur, mida hakati looma, aga mis ei jõudnud oma kohale, oli 22 meetrit pikk.^[8]

Tukuturi on ainus moai, mis erineb teistest kujudest silmnähtavalt. Tema valmistamiseks on erinevalt teistest kasutatud punast räbu – punakat vulkaanilist kivimit. Teda kutsutakse ka "põlvitavaks moaiks", kuna on ainus, millel on jalad ning mis põlvitab. Tukuturi avastati arheoloogide poolt 1955. aastal ning huvitaval kombel ei olnud tema kõrval rohkem ühtegi kuju.

Tukuturi erineb kõikidest teistest saarel olevatest moaidest. Tema nägu on ümaram, paljuski inimese oma sarnane. Külje pealt vaadatuna võib näha habet. Kuju käed on asetatud põlvitavatele jalgadele.

Ei teata, kas Tukuturi oli raiutud enne traditsioonilisi moaisid või pärineb ta hoopis hilisemast ajast. Teadlaste sõnul oli ta siiski esimene moai, nii-öelda eelkäija traditsioonilistele moaidele.

Põlvitava moai asendi kohta on mitmeid seletusi. Ühe legendi kohaselt valvab kuju tulevasi põlvesid ja käsitöölisi. Teiste sõnul põlvitab ta jumalate poole, et näidata oma pühendumust ja austust. On ka neid, kes arvavad, et kuju palub andestust ja halastust.^[9][10]

• Lihavõttesaar
• Polüneesia
• Megaliit
• Rapanui keel
• Esivanematekultus