Linnupesa

Linnupesa on ehitis (tihti linnu enda tehtud), kuhu lind saab turvaliselt muneda oma munad ning seal neid haududa ja kasvatada oma järglasi.^[1][2]

Pesad võivad aidata hoida mune ja linnupoegi soojas.^[3] Linnupesade suurus on enamasti proportsionaalne lindude suurusega.^[2] Pesa ehitamine on suuresti instinktiivne, kuid just keerukamate pesade puhul on oluline ka õppimine ja kogemus. Näiteks noore isase kangurlinnu (Ploceus cucullatus) pesa on räpakamalt ehitatud kui juba kogenud linnu oma.

Mõnel liigil ehitab pesa emane, mõnel isane ning mõnel liigil ka mõlemad koos.^[3] Harakad (Pica pica) ehitavad kevadel koos uue pesa või remondivad vana. Karmiinleevikestel (Carpodacus erythrinus) ehitab emane pesa madalale põõsasse. Esineb ka liike, kes ise pesa ei ehita ning seda ka ei kasuta. Käo (Cuculus canorus) emaslind muneb enamasti sama linnuliigi pessa, kes teda on üles kasvatanud: Eestis sagedamini linavästriku, hall-kärbsenäpi, kõrkja-roolinnu, võsaraadi, sookiuru, punarinnu pessa.^[4]

Linnupesad võivad olla olulised ka sugulise valiku puhul. Vaadatakse pesa ehitamise aktiivsust, pesa suurust, pesamaterjali hulka ning lehtlalindlaste (Ptilonorhynchidae) puhul ka pesa dekoratiivsust. Kõik need tunnused annavad paarilisele informatsiooni ehitaja kvaliteedist.^[5] Lindude pesatüübid ja ehituskohad varieeruvad suuresti, sõltudes elupaigast või paljunemisviisist.^[2]

Osad suured linnud (kotkad, merelinnud, kullid, pistrikud) kasutavad oma pesi mitu aastat, enamik linde ehitab aga igal aastal uue pesa.^[3] Puu otsa pesa ehitamine on suur investeering ning suurema pesa puhul ei ole mõttekas seda igal aastal uuesti teha. Muidu ei pruugi jääda piisavalt aega ja jõudu järglaste saamiseks või kasvatamiseks.^[6]

Liigisisest pesakoha varieeruvust mõjutavad erinevad tegurid: kiskjate ja parasiitide vältimine, pesamaterjali olemasolu, parimad keskkonnatingimused ja toiduressursside lähedus.^[2] Kiskluse tõttu väldivad linnud metsaääri ja väikese suurusega elupaiku ning ehitavad pesi tiheda taimestiku sisse teatud kõrgusele (Caro 2005).

Välditakse liiga palavaid ja liiga jahedaid kohti, pesad peavad aitama vanalinnul säilitada munade temperatuuri 40 kraadi juures. Selleks valivad osad linnud puu lõunapoolse osa, et saada rohkem soojust. Ka pesa seinte paksus sõltub keskkonna temperatuurist.

Toidurohkus ei ole otseselt pesakoha valikut määrav tegur, kuigi eelistatake toidurohkeid alasid. Osad liigid eelistavad pesitseda võimalikult lähedal teistele liigikaaslastele, vähendades nii rüüste võimalust. Eriti levinud on selline käitumine mitmetel kajaka liikidel. Liikidevaheline atraktiivsus pesakoha valikul tähendab, et isendid eelistavad elupaiku, mis on juba hõivatud teiste liikide poolt. Paljud rändlinnud eelistavad pesitseda juba paigalindude poolt hõivatud territooriumil.^[5]

Aeg pesaehituseks oleneb pesa keerukusest ja ka muudest teguritest, näiteks aastaajast ja ilmast. Pesitsusaja esimene pesa võib parasvöötmes võtta rohkem aega kui hilisemad pesad samal aastal. Üldiselt ehitavad värvulised pesa mõne päevaga. Samas kui mõnel suuremal linnul nagu röövlindudel võib see võtta aega mõni nädal. Rähnidel, kes peavad oma pesa puu sisse õõnestama, võib kuluda 6–36 päeva.^[3]

Pesad tehakse orgaanilisest materjalist nagu oksad, rohi, samblikud, lehed jm. Samuti ka anorgaanilisest materjalist nagu muda, kivid, tinapaber, paelad, ämblikuvõrgud jm.^[2] Pesamaterjalina kasutatakse ka loomade karvu, seeni, kive ja linnu enda ainevahetuse saadusi.^[6]

Kodukakk (Strix aluco) vooderdab oma pesa enda kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga.^[7] Selleks, et pesad püsiksid koos ja kindlalt paigal kasutavad linnud mitmesuguseid sideaineid. Selleks võib olla muda, sülg, ämblikuvõrgud, rööviku siid, lehekõdu ja teatud taimekiud. Linnud eelistavad pesamaterjalina looduslike materjale (parem maskeering) kuid on ka linde, kes kasutavad kõikvõimalikke sobilikke materjale mida kanda jaksatakse. Pesa sisemine osa vooderdatakse aga pehme materjaliga.^[3]

Linnud ehitavad pesa, mis suudab kanda mune, hauduvaid vanemaid ja linnupoegi. Pesas kasutatakse ka mittestruktuurseid komponente, sellel võib olla eri põhjusi: isolatsioon ja kaitse parasiitide ja patogeenide eest. Samuti võivad lisamaterjalid anda informatsiooni isendi kvaliteedist ja mõjutada partneri valikut. Mittestruktuursed materjalid võivad vähendada ka pesarüüstet. Samblad, samblikud ja siid pesa välisküljel aitavad pesa varjata kiskjate eest. Osade lindude (nt queenslandi paradiisilind Ptiloris victoriae) pesadest on leitud ka mao nahka, mis võib eemale peletada potentsiaalseid kiskjaid.

Pesamaterjali valik on oluline, kuna materjali omadused võivad mõjutada pesa konstruktsiooni ja seeläbi ka paljunemisedukust. Aafrika vint vahanokk-amadiin (Estrilda astrild) paneb pessa ja pesa ümbrusse karnivooride ekskremente. Väljaheited vähendavad rüüstet. Mehhanismiks arvatakse olevat lõhnaline tõrje ja/ või maskeering.^[8]

Värskete taimede kasutamine pesas on mitmel linnuliigil levinud ning sellele tegevusele on leitud palju eesmärke.^[9] Paljud linnud viivad pessa aromaatseid taimi, et pesas oleks vähem satikaid. Emased sinitihased (Cyanistes caeruleus) Korsikal koguvad lavendlit, raudrohtu, vürtsmuraiat, piparmünti ja teisi lõhnavaid taimi oma pessa vahetult pärast munemist ning teevad seda kuni poegade lahkumiseni pesast. Paljud nende taimede kemikaalid tõrjuvad baktereid, viirusi, parasiite, seeni ja putukaid.^[10] Liigisiseselt varieerub roheluse kasutamine geograafiliselt. Regionaalsed erinevused võivad olla seotud teatud taimeliikide kättesaadavuse, lehtimisaja või regionaalsete ektoparasiitide hulgaga.

Taimede pessa panek on eriti levinud just pesi taaskasutavate lindude puhul. Näiteks enamik värvulisi teeb igal aastal uue pesa ega kasuta rohelisi taimi. Kuldnokk (Sturnus vulgaris), türkiispääsuke (Progne subis) ja ameerika vares (Corvus brachyrhynchos) taaskasutavad oma pesi ning viivad ka värskeid taimi oma pessa. Kaljukotkas e. maakotkas (Aquila chrysaetos) arvatakse kasutavat rohelust aga hoopiski pesakuuluvuse näitamiseks.^[9]

Pesa kaitseb mune ja poegi kiskjate ja ebasoodsa ilma eest. Rüüste vähendamiseks võivad linnud ehitada ligipääsmatuid, peidetud või maskeeritud pesi.^[3]

Täid, kirbud ja lestad jõuavad pessa täiskasvanud linnuga. Pesa lõhna peale tulevad kohale porikärbsed, kes munevad pessa. Pesas on parasiitide jaoks head tingimused, seal on pimedus, niiskus ja toit.^[5]

Lesti leidub kõikvõimalikes kohtades nii pesas kui ka linnu kehal. Kõige tuntumad pesaparasiidid: lestad perekondadest Dermanyssus ja Ornithonyssus toituvad verest. Sõltuvalt liigist elavad vereimejad kas pesas või linnu kehal. Vastsed on aga esmalt pesas ja lähevad peremehele vaid siis, kui nad vajavad süüa. Nendel lestadel on lühike paljunemisaeg, mis võimaldab neil kasvada kiirelt suurteks populatsioonideks. Näiteks ühest ainsast pesast on leitud 500 Ornithonyssus sylviarum lesta.

Puugid võivad olla ka ajutised pesaparasiidid. Osa puuke toitub peremehe verest öösiti mõne minuti ning muul ajal on pesas või selle läheduses. Kõik lestad pole aga parasiidid. Inimeste tolmulestade sugulased toituvad lahtitulnud nahatükikestest. Teised pesas olevad lestad söövad aga verd imevaid lesti, olles niiviisi lindudele kasulikud.^[3] Pesaparasiitidest lahtisaamiseks on mitmeid viise: välditakse parasiteerunud pesi, visatakse pesast vana materjal välja, lisatakse teatud taimi (metsporgand).^[5]

Dila (2003) leidis, et pesa ehitus ja asetus on korrelatsioonis lennuvõimega. Algeliste lendajate (jaanalinnulised, kanalised) pesa on vaid lohk maapinnal, sellised olid ka maismaa dinosauruste pesad.^[3] Arvatavasti olidki lohud maapinnal esimesed pesad, mis lindude poolt tehti^[2].

Keerukuselt järgmised on maast kõrgemal paiknevad pesad tuvilised (Columbiformes), käolised (Cuculiformes), toonekurelised (Ciconiiformes)]. Taksonid, kes ehitavad oma pesa põõsale, puule, kaljule, kaljunukile on üldiselt paremad lendajad kui lihtsad maaspesitsejad. Kõige keerukamad pesad on mõnedel värvulistel, eriti pääsulastel (Hirundinidae) ja piiritajalistel (Apodidae).^[3]

Aasias, eriti Hiinas, süüakse linnupesi.^[11]

Noka abil tehakse pesa maa-alla või järskudele kallastele.^[1] Kaldapääsuke (Riparia riparia) ja jäälind (Alcedo atthis) pesitsevad liivakivisse või kõrgemasse kaldasse tehtud urus.^[12]

Ristpart (Tadorna tadorna) ehitab pesa koobastesse, mahajäetud rebase- ja mägraurgudesse, kaljukalda avaratesse lõhedesse ja muudesse sarnastesse paikadesse. Ta on pesitsenud ka kiviaedades, elumajade põrandate ja katuste all.^[7]

Paljud linnud kasutavad juba olemasolevaid õõnsusi.^[1] Õõnsused kaitsevad mune tuulte eest ja lind saab efektiivsemalt mune soojendada. Halva ilma korral saavad linnud sinna ka varjule minna.^[2] Puuõõnsustes pesitsevad näiteks händkakk (Strix uralensis), roherähn (Picus viridis), suur-kirjurähn (Dendrocopus major).^[7]

Risupesi ehitavad haigrud, kormoranlased, kotkad ja kalakotkad. Struktuurilt on pesad küllaltki lihtsad: hunnikusse kogutud oksad, kus on süvend keskel. Osad linnud kasutavad seda tüüpi pesi aastast aastasse, lisades iga aasta uut materjali. Nii võivad need pesad küllaltki suureks kasvada.^[2]

Maapinnal olevad pesad on väga lihtsad, need on ümbritsetud rohu, sulgede või samblaga ja veidi vormitud, et munad ära ei veereks. Pesakuju saadakse jalgadega maapinnal tammudes või ka lihtsalt hauduva linnu kehakuju järgi.^[1] Selliseid pesi ehitavad piiritajad, kajakad, raisakotkad, öösorlased ja teised liigid.^[3] Öösorlased (Caprimulgidae) munevad oma 2 muna otse maapinnale. Sooräts (Asio flammeus) muneb samuti maapinnale.

Kühmnokk-luik (Cygnus olor) ei kanna materjali oma pessa. Valitakse sobiv koht, tallatakse taimestik, munetakse munad ning emane lohistab enda ümber materjali, milleni ta pesalt ulatub.^[12]

Keiserpingviinid (Aptenodytes forsteri) ei tee aga üldse pesa. Pärast munemist paneb emane muna isase jalgadele ning isane katab muna nahakurruga.^[12]

Värvuliste (Passeriformes) alamselts laululinnud (Passeri) ehitab kõige tuntumaid ja keerukamaid pesatüüpe. Pesi ehitatakse eri suuruses ja kujuga.^[2]

Maailma suurim puu otsas olev pesa on 2,9 m lai ja 6 m sügav, kaaluga 3000 kg. Pesa asub St. Petersburgi linnas Ameerika Ühendriikides Florida osariigis ja on tehtud valgepea-merikotka (Haliaeetus leucocephalus) poolt.^[13] Kimalaskoolibril (Mellisuga helenae) on üks maailma väiksemaid pesi, pesa läbimõõt on umbes 3 cm.^[14]