Libero (võrkpall)

Libero (ladina keeles līber 'vaba') on saalivõrkpalli kaitsemängija. Libero positsiooni äratundmiseks kannab mängija teistest tiimiliikmetest erinevat värvi vormi. Kaitsemängijana on liberol eripärased reeglid, nt ei või ta servida ega sooritada ründelööke ja juhul, kui ta mängib eesliinis, on ta mänguvõimalused piiratud. Tiimid ei ole kohustatud kasutama spetsiaalset libero positsiooni, kuid juhul, kui seda tehakse, võib platsil olla korraga ainult üks libero.^[1]

Libero ülesanne on organiseerida tagaliini kaitsemängu, eelkõige võtta pallingut oskuslikult vastu – selleks peab mängija tagama kaitses õige kohavaliku. Muuhulgas peab libero tegema koostööd sulustajatega. Libero võrkpallis kasutama hakkamine soodustas sellel alal pikemaid pallimängimisi ja mitmekülgsemat mängu.^[2]

Hea libero tunnused on kiire reaktsioonivõime ja liikuvus. Samuti on olulised ka oskuslik pallikäsitsus (nt pallingu vastuvõtmisel), väljaku nägemis- ja üleüldine mängu lugemise oskus.^[2] Kuna liberod ei tohi sulustada ega ründelööke lüüa, ei ole nende pikkus nii määrav kui teistel positsioonidel mängijatel. Tavaliselt on liberod lühimad võrkpallurid. Näiteks 2021. aasta Eesti koondise libero Rait Rikberg oli 174 cm pikk, aga nurgaründaja Robert Täht 192 cm ja keskblokeerija Ardo Kreek 203 cm pikk.^[3]

Kõige enam kasutavad liberod altsöötu, mis on palli söötmine käsivartega – täpsemalt kohaga, mis asub randmest veidi kõrgemal. Altsööt on üks uuemaid tehnilisi võtteid ja seda kasutatakse ründelöökide, pettelöökide ja pallingute vastuvõtmisel. Ründelöökide ja pallingute altsööduga vastuvõtmise eesmärk on palli liikumishoo amortiseerimine ehk palli kiiruse aeglustamine selle edasi söötmiseks.^[2]

Altsöödul on kolm faasi:  

1. Ettevalmistav faas, mil liigutakse pallile alla nii, et pall oleks otse keha ees, ja võetakse lähteasend.^[2]

2. Tööfaasis, mil tabatakse palli, aeglustatakse selle kiirus käsivartega ja antakse pallile uus suund ja liikumishoog jalgade sirutamisega.^[2]

3. Lõpetav faas, mil lõpetatakse sööt ja minnakse üle uuele tegevusele.^[2]

Võistkonnas võib olla kuni kaks liberot, kuid ainult üks nendest võib olla mängu ajal platsil. Libero ei või sulustada ega üritada sulustada ründelööke – sulustamine on viga nii üksiksulustamise kui ka grupisulustamise puhul.^[4]

Libero peab kandma tiimiliikmetega kontrastsete värvidega vormi, et teda oleks kerge eristada. Vormi nummerdus peab olema samas stiilis, mis ülejäänud tiimil.^[4]

Libero võib küll eesliini mängijaid välja vahetada, kuid tema võimalused eesliini mängijana on piiratud – ta ei või pallida ega sooritada ründelööke mitte ühestki platsi tsoonist juhul, kui löögi momendiks on pall võrgu ülemisest servast kõrgemal. Samuti on liberotel keelatud eesliinis sõrmedega ülevalt sööta.^[4]

Libero ei tohi geimi alguses enne tulla väljakule, kui kohtunik on algasetuse üle vaadanud ja andnud loa liberol asendada algasetuse mängijat. Ülejäänud libero asendused peavad kõik toimuma peale seda, kui üks võistkondadest on punkti saanud ja pall on mängust väljas, ja enne kohtuniku vilet uueks pallinguks.^[4]

Kõik libero asendamised registreeritakse ja märgitakse üles; selle jaoks on libero kontrollileht.^[4]

Juhul, kui võistkonnas on ainult üks libero ja ta saab vigastada, võib treener määrata libero asendajaks ükskõik millise platsil mitteviibiva tiimiliikme. Kui tiimis on kaks libero positsiooni täitvat mängijat, asendatakse vigastatud libero teisega.^[4] 

Varem ei võinud liberod olla mängu ega võistkonna kaptenid, kuid uute 2022.–2024. aasta reeglite järgi on liberotel lubatud olla nii mängu kui ka võistkonna kapten.^[5]

Libero on tagaliini mängija ja juhul, kui ta vahetab mõne teise positsiooni mängija välja, saab ainult seesama mängija libero välja vahetada.^[6]

Ühes geimis võib mängijatega kuni 15 vahetust teha, kuid libero vahetusi teiste positsioonidega ei arvestata nende vahetuste sisse.^[6]

1974. aastal MM-il muutus liberote kasutamine märgatavalt populaarsemaks. Muutused olid toimunud pallingu vastuvõtu- ehk kaitsemängu taktikas ja märgati, et on kasvanud tiimide arv, kus pallingut võtavad vastu ainult kaks tiimimängijat.^[2]

Mängijad olid spetsialiseerunud. Võistkondades kujunesid välja kindlad pallingu vastuvõtjad. Kuid sellel hetkel ei olnud kaitsemäng nende ainus funktsioon, nad pidid olema ka võimelised eesliinis tugevaid ründelööke sooritama. Selliseid mängijaid, kes olid spetsialiseerunud nii kaitsemängule kui ka ründelöökidele, kutsuti universaalideks.^[2]

Ajaga süvenes spetsialiseerumine veelgi enam ja 1999. aastal võeti kasutusele libero. See tõi kaasa muutusi mängutaktikas, näiteks libero piiramatu vahetamise võimaluse tõttu muutus mängijate väljavahetamise taktika (praktikas vahetatakse enamasti liberoid I tempo ründajaga, kui viimane on liikunud tagaliini).^[2]

Samuti tõi liberote mängu toomine kaasa ka muutusi tehnikas. Varem oli pikalt kasutusel põhilise sööduna sõrmedega ülaltsööt, seda kasutati isegi kiirete pallingute ja tugevate ründelöökide vastuvõtmisel. Kaitsepositsioonides hakati kasutama sirgete kätega altsöötu. Kuid see tehnika muutus juba 1950. aastatel ehk pikka aega enne, kui jõuti libero positsiooni kasutusele võtmisele.^[2]

Kaasaegset võrkpalli iseloomustab kiire, jõuline ja hästi kombineeritud võistkonnamäng. See on omakorda toonud kaasa ka tänapäeva tippvõrkpalli suure spetsialiseerumise – sealhulgas kaitsemängule spetsialiseerumine.^[2]

• 2020. aasta koondises Silver Maar (Pärnu VK), Johan Vahter (Saaremaa VK) ja Sten Vahtras (Selver Tallinn)^[3]

• 2021. aasta koondises Silver Maar (Pärnu VK), Johan Vahter (Saaremaa VK) ja Rait Rikberg^[3]

• 2022. aasta koondises Silver Maar (Pärnu VK) ja Cris Karlis Lepp (TalTech)^[3]

• 2020. aasta koondises Nathalie Anett Haidla (Tallinna Ülikool) ja Marily Lass (Audentes SG/Noortekoondis)^[3]

• 2021. aasta koondises Kadri Kangro (Audentes SG/NK), Kristi Nõlvak (TalTech/Tradehouse) ja Marily Lass (Audentes SG/NK)^[3]

• 2022. aasta koondises Kadri Kangro ja Janelle Leenurm^[3]