Legitiimsus

See artikkel vajab toimetamist. (September 2007) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Legitiimsus (inglise legitimacy) on režiimi, poliitikute ja juhtide valitsemise seaduslikkus. See peegeldab sotsiaalsest harmooniast tulenevaid omadusi s.t. tuleneb kodanike endi väärtusnormidest. Legitiimsus on enamuse pikaajaline nõusolek aktsepteerida valitseva võimu reegleid seaduslikuna.^[1]

Täielikku legitiimsust on väga raske saavutada. Poliitiline võim saab olla legitiimne ainult ühiskonnas, kus on väljakujunenud käitumisnormid, arenenud võimukultuur ja kõrge sotsiaal-majanduslik ja poliitilise arengu tase.^[1]

Legitiimsuse kohta eksisteerib kaks kontseptiooni: kirjeldav ja normatiivne. Legitiimsuse kirjeldava kontseptsiooni järgi on legitiimsus määratletud sotsiaalteaduse olulise seletuskategooriana. See tuleneb sellest, et usk teatud ühiskonnakorraldusse kujundab stabiilsemaid sotsiaalseid mustreid võrreldes nendega, mis tekivad omakasu saamise eesmärgil või kunstlikult loodud reeglite järgimisel. Poliitiline režiim on legitiimne siis, kui selle režiimi all elavate inimeste veendumused ja uskumused on kooskõlas riigi loodud õigusega.^[2]

Poliitilise legitiimsuse normatiivne kontseptsioon viitab kriteeriumitele, mille järgi on poliitiline võim ja võimalikud kohustused aktsepteeritud ja põhjendatud. Normatiivse kontseptsiooni järgi tähendab legitiimsus poliitilise sundvõimu õigustamist. Riigi legitiimsus ja kodanikke poliitilised kohustused riigi suhtes olenevad sellest kas riigi teostatav poliitiline võim on õigustatud või mitte. Riigi võim on efektiivne siis, kui see paneb inimesi käituma vastavalt reeglitele, mida loob riigi valitsus. ^[3]

Max Weber on võimu legitiimsuse alusel välja toonud kolm erinevat põhilist autoriteedi tüüpi ühiskonnas: traditsiooniline, karismaatiline ja ratsionaal-legaalne autoriteet.^[4]

Traditsioonilise legitiimsuse tüüp põhineb tugevate riiklike traditsioonide ja vanade kommete autoriteedil. See kehastab sotsiaalset harjumust alluda võimule, mis on tihedalt seotud võimu enda ja selle kandja jumalikustamisega usuliste traditsioonide läbi. Tänapäeval toetavad selliseid traditsioone peamiselt islam ja budism. Traditsioonilise legitiimsuse tüüp püsib tänapäevani, küll modifitseeritud kujul, sellistes traditsioonilistes monarhilistes riikides nagu Saudi Araabia, Omaan, Kuveit, Jordaania.^[4]

Karismaatilise legitiimsuse tüüp on seotud masside usuga karismaatilise poliitilise juhi ainulaadsusesse. Juhi isikut ebajumaldades, alluvad inimesed tema võimule. Karismaatilised juhid olid nt Mooses, Buddha, Muhamed, Lenin, Stalin, Mussolini, Hitler ja Mao Zedong. Praegu valitseb karismaatilise legitiimsuse tüüp noortes, arenevates Aafrika riikides, kus toimub organiseeritud poliitiline jumalateenistus, poliitiline religioon ja rahva juhi jumalikustamine.^[4]

Ratsionaal-legaalse legitiimsuse tüüp põhineb ühiskonna veendumusel selles, et kehtiva võimu moodustamise reeglid on õiglased. Juhid valitakse põhiseaduse alusel ja nad tegutsevad vastavalt seadustele. Valijad hääletavad valimistel teadlikult vastuvõetava kas kandidaadi, erakonna või poliitilise juhi poolt. ^[4]

Lisaks eeltoodud legitiimsuse tüüpidele on olemas ka ideoloogiline legitiimsus. See on ideoloogiline põhjendus võimude vastavusele inimeste ideaalidele, ideedele, väärtustele ja mentaliteedile. Kui poliitilisel võimul õnnestub toetuda ühiskonnas valitsevatele ideaalidele, suurenevad selle organisatsioonilis- ja mobiliseerimisressursid oluliselt. Ideoloogiline legitiimsus kasvab tänapäeval märgatavalt seoses laiade ühiskonnakihtide kaasamise poliitikasse, rahva valimisõiguste laienemise, erakondade moodustamise ja meedia intensiivse arenguga.^[4]

Nii "legitiimsus" kui ka "legaalsus" pärinevad samast ladina keelsest tüvest lex, s.t. seadus, kuid tähendavad erinevaid asju. Traditsiooniliselt mõistetakse õigusteaduses legaalsuse all ühiskonnaelu riikliku juhtimise põhimõtet, mis seisneb selles, et kõik õiguse subjektid peavad rangelt ja täpselt järgima riigi kehtestatud seadusi. Teisisõnu, see on karmilt seaduse järgimise põhimõte. ^[5]

Legitiimsus ei ole erinevalt legaalsusest formaalne seadus ega selgelt sõnastatud õigusnorm. See on valitseja juhtimise või mõne tema tegevuse kokkulangevus sellega, mida temalt ootab ühiskond ja mida nõuavad ajalugu ja traditsioon.^[5]