Le Charivari

Le Charivari oli illustreeritud ajaleht, mida anti välja Pariisis aastatel 1832–1937.

Selles ilmusid karikatuurid ja arvustused. Kui valitsus 1835. aastal poliitilised karikatuurid keelustas, asendas Le Charivari need igapäevaelul põhineva satiiriga.

Väljaanne ilmus aastatel 1832–1926 iga päev ja pärast seda kord nädalas, kuni lõpetas 1937. aastal ilmumise.

Ajalehe aastatellimus maksis 1835. aastal 60 franki Pariisi lugejatele ja 72 franki mujale Prantsusmaale tellimisel. See oli märgatavalt odavam kui La Caricature, mida trükiti kvaliteetpaberile.

Charles Philipon (1800–1862) asutas Le Charivari oma teise illustreeritud päevalehena kaks aastat pärast La Caricature'i loomist, et vähendada viimasega seotud finantsriske. Esimene number ilmus 1832. aasta detsembrikuus ja koosnes neljast leheküljest. Lehekülgede arv jäi püsima, kuid aja möödudes kasvas algne formaat, mis oli esimestel numbritel 36 x 26 cm.

Pärast kurikuulsate septembriseaduste vastuvõtmist Prantsuse parlamendi poolt, mille mõjul suurenes veelgi tsentsuur vaba ajakirjanduse üle, müüs Philipon Le Charivari 12 000 Prantsuse frangi eest Belgia senaatorile Lefèvre-Meuret'ile, jäädes ise peatoimetaja ametipostile kuni surmani 1862. aastal.

1836. aasta detsembris vahetas väljaanne taas omanikku. Lehe ostis 35 000 frangi eest Le Siècle omanikArmand Dutacq. Kui uuel peremehel aga finantsprobleemid tekkisid, võttis pank Charivari tagatiseks ja muutis selle 1843. aastal aktsiaseltsiks. Louis Perrée ostis Siècle ja Charivari 50 000 frangi eest.

1864. aastal võttis peatoimetaja koha üle Louis Adrien Huart, kelle asendas kahe aasta pärast Pierre Véron.

1926. aastast ilmus ajaleht kord nädalas ja 1937. aastal lõpetas üldse ilmumise.

Pildimaterjali loodi nii litograafiate, puulõigete kui ka (pärast 1870. aastat) tsinkograafiatena. Tuntumad autorid olid

• Honoré Daumier
• Alexandre-Gabriel Decamps
• Achille Devéria
• Gustave Doré
• Paul Gavarni
• André Gill
• Grandville (Jean Ignace Isidore Gérard)
• Henri Monnier
• Nadar
• Traviès
• Cham (Amédée de Noé)

Sõnalist kaastööd tegid ka

• Louis Desnoyers
• Albert Cler
• Agénor Altaroche
• Louis Adrien Huart
• Henri Rochefort
• Louis Leroy

16. maist 1838 kuni 10. aprillini 1841 anti Brüsselis välja ajalehte Le Charivari Belge, mis kasutas suures osas Pariisi ajalehe materjali. Prantsuse Charivari viidi üle piiri Belgiasse, kus kunstnik kopeeris pildid uutele litokividele. Mõne päeva järel ilmus prantsuse analoogist 2–3 korda odavam Belgia variant, mille põhilisteks erinevusteks eelnevast olid viletsam kvaliteet ja väljavahetatud reklaamiosa. 1850. aastatel ilmus veel numbreid nimega Le Charivari – Édition Belge.

Inglise graveerija Ebenezer Landells koos Henry Mayhew'ga võtsid Le Charivari aluseks oma tulevasele nädalalehele, mille esimene number ilmus 17. juulil 1841 nimega Punch ja alapealkirjaga "The London Charivari". Kuid juba järgmise numbri puhul loobuti alapealkirjast ja jäeti alles ainult Punch. See väljaanne ilmus nädalalehena 1992. aastani ja hiljem veel vahemikus 1996–2002.

1842–1851 ilmus Saksamaal väikese tiraažiga Charivari-nimeline ajaleht.

Prantsusmaa suuruselt kolmandas linnas, Lyonis, ilmus mõnda aega ka Charivari de Lyon.

Šveitsi Charivari nimi oli Carillon de Saint Gervais – Charivari suisse. Selle lehe väljaandmise algatas Philippe Corsat (1809–1874) ja seda trükiti Genfis aastatel 1854–1899. Leht ilmus pühapäeviti ja sarnanes ülesehituselt prantsuse väljaandega.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Le Charivari

• Le Charivari H. Daumier ja tema litograafiaid
• Le Charivari ajalugu (prantsuse keeles)