L'Aquila

L'Aquila
Pindala: 474 km² (2011)[1]
Elanikke: 69 558 (1.01.2023)[2]
Koordinaadid: 42° 21′ N, 13° 24′ E

L'Aquila on linn Itaalias, Abruzzo maakonna ja L'Aquila provintsi halduskeskus. Asub Aterno jõe ääres Gran Sasso, Itaalia Alpidest lõunasse jääva maismaaosa kõrgeima punkti jalamil.

Linna loomine sai alguse 13. sajandi keskel ning see oli seotud Saksa-Rooma imperaatori Friedrich II surmaga. Pärast imperaatori surma kolisid uude linna 70 Amiterno and Forcona losside ja villade elanikku. Igale lossile määrati maa-ala, millele ehitada maju ning kirik koos kirikuesise platsi ja avaliku purskkaevuga. Niisuguse ebatavalise linna arendamisega on seotud ka L'Aquila 99 veejoa purskkaev (Fontana delle 99 Cannelle), kus iga veejuga esindab pärimuse kohaselt ühte küla 99st, mis üheskoos panidki aluse L'Aquila linnale.

L'Aquila, Paavstiriigi piiri lähedal asuv uus linn, mis pälvis 1254. aastal kuningas Konrad IV-lt ametliku tunnustuse, muutis märkimisväärselt eelnevat sõjalist ja poliitilist olukorda.

Kuna linna lähedal asuvates orgudes oli võimalik kasvatada safranit ning mägikarjamaad pakkusid toitu suurtele lambakarjadele, oli linn juba oma algusaegadest alates oluline kaubanduslik keskus, mis arenes juba paarikümne aasta jooksul Sitsiilia kuningriigi oluliseks keskuseks tänu nn Abruzzo teele (Via degli Abruzzi), mis ühendas Firenzet Napoliga ning läbis lisaks L'Aquilale ka Perugia, Rieti, Sulmona, Isernia, Venafro, Teano ja Capua linna.

Takistamaks Inglismaa kuninga Henry III poja Edmundi Sitsiilia kuningriigi troonile asumisega seotud läbirääkimisi, tegi Sitsiila kuningas Manfred 1259. aasta juulis linna maatasa. Linna taastjaks sai Anjou hertsog Charles, hilisem Napoli kuningas Carlo I.

Väljaspool kuningriigi piire sai L'Aquila tuntuks seoses Pietro Morrone Coelestinus V nime all paavstiks pühitsemisega 29. augustil 1294. Coelestinus V algatas Santa Maria di Collemaggio kiriku ehitamise ning tema paavstiks saamine elavdas ehitustegevust linnas ka üldisemas plaanis.

1311. aastal andis Anjou kuningas Robert linnale õigused, mis kaitsesid lambakasvatamisega seotud tegevusi ja vabastasid need tollimaksudest. Nimetatud õigused avaldasid kaubanduse arengule suurt mõju – just sel perioodil ostsid linna maju Toscana kaupmehed. See omakorda lõi eeldused uuendusteks linna poliitilises elus: 1355. aastal kutsuti linna valitsemises osalema parkalite, seppade ja kaupmeeste gildide liikmeid ja õpetatud mehi. Alates 1344. aastast alates oli linnal kuninga loal avatud oma mündikoda.

14. sajandi keskpaik oli linna jaoks raske aeg. Sarnaselt kogu Euroopaga valladus ka L'Aquilas sel perioodil mitu katkuepideemiat (1348, 1363, lisaks sellele tabasid linna ka maavärinad (1349).

Linna olulisust sajandivahetuse perioodil tõestab nii see, et selleks ajaks oli linna kolinud palju juudi perekondi, kui ka see, et linn oli Frantsiskaani ordu peakapiitlite toimumispaigaks 1376., 1408., 1411., 1450., 1452. ja 1495. aastal. Samuti külastas linna frantsiskaani munk Siena Bernardino, kes oma teisel külaskäigul 1444. aastal L'Aquilas suri.

Frantsisklastel oli linna arengule suur mõju. Capestrano Fra Giovanni ja Marca Fra Giacomo eestvedamisel püstitati linna kirdeossa mitmeid uusi ehitisi, millest olulisemad olid San Salvatore haigla (1446) ning San Bernardino kirik ja klooster. Kuivõrd 1461. aastal oli aset leidnud järjekordne maavärin, mille käigus varises kokku palju hooneid, kujunes San Bernardino kompleksi valmimine küllaltki keeruliseks ning Siena Bernardino keha viidi kirikusse alles 1472. aastal.

15. sajandi teine pool oli linna ajaloos majanduslikult kõige edukam periood. Napoli kuningas Ferdinand I andis nõusoleku loomaks L'Aquilasse haridusasutus, mis oleks tasemelt võrdne Bolognas, Sienas ja Perugias olevate haridusasutustega haridusasutuse loomiseks. Samas meelitas linna geopoliitiline asukoht paljusid võõramaa kaupmehi. Tulijaid oli näiteks Saksamaalt, Savoiast ja Katalooniast. Samuti tuli L'Aquilasse Firenze Medicite, Veneetsia Pianellide, Pisa Paponede, Napoli Spannocchi ja paljude teiste esindajaid.

3. novembril 1481 peatus linnas Johannes Gutenbergi õpilane Adam Rotweil, kes andis linnavõimudele trükitegevuse õiguse.

Linna majanduslik allakäik sai alguse 16. sajandi alguses, mil linn läks Hispaania võimu alla. Allakäigule aitasid kaasa ka majanduslangus ning 1503. ja 1505. aasta epideemiad, mis vähendasid linna elanike arvu. Kriis süvenes pärast 1529. aastat, mil Oranje Philip otsustas linna talle vastuhakkamise eest karistada ning kehtestas linna ümbritsevatel aladel feodaalkorra. Maa-alad, millel põhines L'Aquila majanduslik edu, jagati nüüd Philipi ohvitseridele sõjaliste saavutuste eest. Selle tulemusel osales linna laatadel üha vähem kaupmehi.

1529. aastal kohustati linna ehitama suurt kindlust. Selleks lammutati palju vanu maju ja kirikuid ning linna struktuur muutus märkimisväärselt. Kindluse valmimine võttis aega üle saja aasta, kuid kindluse ehitamisel rakendati sellegipoolest oma aja kõige uudsemaid sõjalisi ehitustehnikaid. 1570. aastatel muudeti ja tehti juurdeehitusi Palazzo del Capitano hoonele, mis oli Hispaania kuninganna Margaret Habsburgi, linna eluaegse kuberneri elupaik.

1657. aastal tabas linna järjekordne katkuepideemia, mille tagajärjel suri linna 6000 elanikust 2294. 1703. aasta maavärina tagajärjel hävines või sai kannatada suurem osa linna hoonetest ja kirikutest. Veel üheksa aastat hiljem oli linnas vaid 2468 elanikku. 1707. aastal, mil Napoli kuningriik läks Hispaania käest Austria võimu alla, seati linna jaluleaitamiseks sisse maksuvabastus. 1734. aastal läks linn Hispaania Carlos III valitsuse alla.

Linn toibus aeglaselt maavärinast põhjustatud kahjustustest, kuid linna arhitektuuriline olemus oli taas märkimisväärselt muutunud. Linna edasist elu iseloomustas vaimulike ja aadlike omavaheline konkurents ja vastasseis, mis muuhulgas väljendus ka selles, et vaimulikud taastasid kahjustunud keskaegseid hooneid, samal ajal kui aadlikud ehitasid linna uusi kauneid ja esinduslikke hooneid.

1799. aastal vallutasid linna Prantsuse väed, mis tõi endaga kaasa rüüstamise ja veresauna. Järgnenud sajandit iseloomustab aga L'Aquila linna elanike osalusega revolutsiooniliste sündmuste rohkus.

Itaalia ühendamine 1860. aastal tähendas L'Aquilale seniste eeliste kadumist: varem piirilinna privileege nautinud linn ei suutnud ära kasutada poolsaare keskse asukoha eeliseid. Seoses uue ühtse Itaalia riigi tekkimisega oli linn sunnitud kohanduma uute administratiivsete ja majanduslike nõuetega. See muutis taas linna nägu. Aja jooksul on kiire arenguga seoses täis ehitatud ka linnamüüriäärsed alad, mis enne seda olid sajandeid hoonestamata olnud.

6. aprillil 2009 tabas linna ja ümberkaudseid alasid maavärin, mille tagajärjel hukkus 309 inimest.

8.–10. juulil 2009 toimus L'Aquilas G8 kohtumine, mis otsustati viia Sardiinial asuvast La Maddalena linnast üle L'Aquilasse põhjendusega, et sellega aidatakse kaasa linna maavärinajärgsele ülesehitamisele.

• L'Aquila toomkirik (1257), ümber ehitatud 18. sajandil
• Santa Maria di Collemaggio kirik roosast ja valgest kivist fassaadiga. Kiriku lasi ehitada 13. sajandil Pietro dal Morrone, hilisem paavst Coelestinus V. 1313. aastal kanoniseeritud Püha Peetrus Colestinus on maetud kiriku apsiidist paremale jäävasse kabelisse.
• Santa Giusta kirik (1257)
• Santa Maria di Paganica kirik
• San Bernardino kirik (ehitatud 1454–1472). Kirikus asub Silvestro dell'Aquila 1515. aastal loodud püha Siena Bernardino hauamonument.

• L'Aquila Preturo lennujaam

• Short history of L’Aquila
• L'Aquila linna ametlik koduleht itaalia keeles
• L'Aquila 3D-projekt inglise keeles