Osnabrücki piiskopkond

See artikkel vajab toimetamist. (August 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hochstift Osnabrück Osnabrücki piiskopkond 1225–1803
Valitsusvorm	valitav vürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Osnabrück

Vürstlik Osnabrücki piiskopkond (saksa Hochstift Osnabrück) oli Saksa-Rooma riigi osariik aastatel 1225–1803. See oli vürstlikult valitsetav territoorium, mida valitses Osnabrücki piiskopkonnas (saksa Bistum Osnabrück) ametis olev piiskop, kandes seeläbi ilmalikku ja vaimulikku funktsiooni vürstliku piiskopina. Nime sai pealinna, Osnabrücki järgi.

Siiani säilinud Osnabrücki piiskopkond tekkis aastal 772 ja on vanim Karl Suure poolt asutatud piiskopitool vallutatud Saksimaa hõimuhertsogkonna ristiusustamiseks. Piiskopitooli piiskoppide ja kapitulaaride ilmalikud valdused, esialgu üpris piiratud, kasvasid aja jooksul, ja selle vürstlikud piiskopid teostasid ulatuslikku tsiviilhaldust territooriumil, mis hõlmas nende õigusi ja keiserlikku puutumatust. Vürstlik piiskopkond jätkas kasvamist, muutes oma staatuse reformatsiooni ajal üpris vaieldavaks.

Saksamaa mediatisatsiooniga aastal 1803 kaotati piiskopkond ja ilmalik võim anti Braunschweig-Lüneburgi Hannoveri harule; piiskopitool, kapiitel, kloostrid ja katoliiklikud heategevusinstitutsioonid ilmalikustati. Piiskopitooli territoorium läks aastal 1806 Preisimaale, aastal 1807 Vestfaali kuningriigile, aastal 1810 Napoleoni Prantsusmaale ja aastal 1814 taas Hannoverile.

Vürstliku piiskopkonna lõpuga muutus ka piiskopkonna tulevik ebaselgeks. Klemens von Gruben, Parose titulaarpiiskop Kreekas, tehti Osnabrücki apostellikuks vikaariks, ja hoolitses sellisena katoliikliku elanikkonna vaimulike huvide eest. Tavaline Rooma katoliku piiskopkond taastati aastal 1824, kuid nüüdsest ei omanud piiskopid enam ilmalikku võimu.

Ilmalikku protektoraati (ladina Advocatia; saksa Vogtei) teostati nii paljude keskaegsete piiskopkondade üle ametnike poolt, et sellest sai pärast 12. sajandit Amelungide perekonna pärilik valdus, kellelt see läks Heinrich Lõvile.

Pärast Heinrichi kukutamist sai sellest krahv Simon von Tecklenburgi ja tema järglaste valdus, kuigi see oli paljude konfliktide allikaks piiskoppidega. Aastal 1236 sunniti krahv von Tecklenburg loobuma kõigist õigustest Osnabrücki linna üle, samuti piiskopitooli, kapiitli ja kihelkonnakirikute maade üle. Teisest küljest laiendasid piiskop ja kapiitel 13. sajandist alates oma võimu paljude kloostrite, kirikute ja külade üle. Vaevalt mõni muu Saksa piiskopitool vabanes nii põhjalikult tsiviilhaldusest oma territooriumil. Kuninglikud eesõigused läksid vähehaaval üle piiskopile, s.o. laatade ja turgude pidamine, tolli- ja müntimisõigused, metsa- ja jahiõigused, kaevandusmaksud ja kindlused, nii et 13. sajandi alguses oli piiskop tegelik Osnabrücki tsiviilterritooriumi kuberner.

Tähtsate keskaegsete piiskoppide hulgas olid Drogo (952–968); Konrad von Veltberg (1002); õppinud Dietmar (1003–1022); Benno II (1067–1088); Johann I (1001–1010), kes ehitas tegeliku toomkiriku tema eelkäija ajal mahapõlenud puitkiriku asemele; Diethard (1119–1137) oli esimene piiskop, kes valiti vabalt toomkiriku vaimulike poolt; Philipp II (1141–1173) lõpetas konfliktid piiskopitooli ning Corvey ja Hersfeldi keiserlike kloostrite vahel; Arnold von Berg (1137–1191) suri ristisõjas Akkos. Engelbert I von Isenbergi (1224–1226, kukutatud pärast tema süüdistamist peapiiskop Engelbert II von Bergi mõrvas, rehabiliteeritud 1238–1250), Arnold von Altena (1250–1259) ja Konrad II von Rietbergi (1269–1297) ajal said heakskiidu uued ordud: frantsisklased, dominiiklased ja augustiinlased.

14. ja 15. sajandil vähenes piiskoppide võim toomkapiitli, piiskopkonna sõjasulaste (või rüütlite) ja Osnabrücki linna mõju kasvades. Viimane püüdis end piiskopi suveräniteedi alt vabastada, kuid ei saanud kunagi keisririigi vabaks riigilinnaks. Piiskopitool oli peaaegu pidevalt hõivatud sõjaasjadega ja pidi end Mindeni ja Münsteri piiskoppide vastu kaitsma. 14. sajandist osutusid vajalikeks abipiiskopid, kuna tsiviilasjad vallutasid kogu piiskopi tähelepanu.

Piiskop Konrad IV von Rietbergi (1488–1508) järglane oli Erich von Braunschweig-Grubenhagen (1508–1532), kes oli samaaegselt ka Münsteri ja Paderborni piiskop. Ta oli tugevalt ja edukalt reformijate vastane. Franz von Waldeck (1533–1553), ka Mindeni piiskop, tegutses, vastupidi, väga kahtlaselt. Ta pakkus vähe vastupanu luterlusele Münsteris, kuigi oli jõuliselt anabaptistide vastu; pärast aastat 1543 lubas ta Osnabrückis evangeelset teenistust. Siiski olid kapiitel ja dominiiklased vastu saksa teenistusele, mis loobus kõigist Rooma katoliku missa omadustest. Aastal 1548 lubas piiskop Franz maha suruda reformatsiooni Osnabrückis ja täide viia Augsburgi interim, kuid täitis oma lubadust väga ükskõikselt; oma surivoodil sai ta luterliku armulaua. Tema järglane Johann IV von Hoya (1553–1574) oli rohkem katoliiklik, kuid viimasele järgnes kolm protestantlikult meelestatud piiskoppi: Heinrich von Sachsen-Lauenburg (1574–1585), Bernhard von Waldeck (1585–1591) ja Philipp Sigismund von Braunschweig-Wolfenbüttel (1591–1623). Nende ajal hõlmas reformatsioon peaaegu kogu piiskopkonna.

Aastal 1624 sai kardinal Eitel Friedrich von Hohenzollern Osnabrücki piiskopiks ja kutsus jesuiidid. Siiski suri ta varsti pärast seda. Tema järglane Franz Wilhelm von Wartenberg (1625–1661) täitis vastureformatsiooni määruste kehtestamise ülesande. Linnanõukogu puhastati antikatoliiklikest elementidest ja endine augustiinlaste klooster anti jesuiitidele. Restitutsiooniedikt teostati tema poolt edukalt ja aastal 1631 asutas ta Osnabrücki ülikooli.

Kuid aastal 1633 vallutati Osnabrück rootslaste poolt: ülikool suleti, katoliiklikud usulised tegevused suruti maha ja piiskopitooli (1633–1651) haldasid vallutajad. Vestfaali rahuga aastal 1648 õnnestus piiskopil ära hoida piiskopitooli ilmalikustamine, nagu rootslased ette nägid. Sellest hoolimata nähti ette, et edaspidi vahelduvad piiskopitoolil katoliiklik ja protestantlik piiskop (Augsburgi usutunnistusega). Sel ajal valiti protestantlik piiskop alati Braunschweig-Lüneburgi hertsogisoost, katoliiklaste vaimset hoolekannet teostas Kölni peapiiskop.

Wartenberg tehti aastal 1660 kardinaliks ja talle järgnes abielus protestantlik piiskop Ernst August (1661–1698), kes viis residentsi Hannoveri. Järgnes katoliiklik piiskop Karl III Joseph von Lothringen, Olomouci piiskop, hilisem Trieri peapiiskop (1698–1715). Protestantlikule piiskopile Ernst Augustile (1715–1728) järgnes Clemens August Baierist, Kölni peapiiskop (1728–1761). Viimane piiskop, Suurbritannia prints Frederick (1764–1803), hilisem Yorki hertsog, oli täisealiseks saamiseni (1783) oma isa, Ühendkuningriigi ja Hannoveri monarhi George III eestkoste all. Prints Frederick oli vaid kuus kuud vana, kui ta piiskopiks nimetati.

Umbes aastast 1100, pärast tulekahju, mis hävitas Osnabrücki toomkiriku, oli piiskoppide residentsiks Iburgi loss. See periood lõppes, kui Ernst August ehitas Osnabrückki barokklossi, mis valmis aastal 1673.

• Wiho I (Wicho I) 783 – 1. aprill 809
• Meginhard 810 – 12. aprill 829
• Goswin 829 – 845
• Gauzbert 845 – 11. aprill 860
• Egbert 860 – 1. veebruar 887
• Egilmar 887 – 11. mai 906
• Bernhard I 906 – 918
• Dodo I 918 – 14. mai 949
• Drogo 949 – 7. november 967
• Ludolf 967 – 31. märts 978
• Dodo II 978 – 12. aprill 996
  • Kuno 978 – 980 (vastupiiskop)
• Günther 996 – 27. november 1000
• Wodilulf 998 – 17. veebruar 1003
• Dietmar 1003 – 18. juuni 1022
• Meginher 1023 – 10. detsember 1027
• Gozmar 1028 – 10. detsember 1036
• Alberich 1036 – 19. aprill 1052
• Benno I (Werner) 1052 – 3. detsember 1067
• Benno II (Bernhard) 1068 – 27. juuli 1088
• Markward 1088 – 1093
• Wicho II 1093 – 21. aprill 1101
• Johann I 1101 – 13. juuli 1109
• Gottschalk von Diepholz 1109 – 1. jaanuar 1119
• Diethard 1119 – 1137
  • Konrad 1119 – 1125 (vastupiiskop)
• Udo von Osnabrück 1137 – 28. juuni 1141
• Philipp von Katzenelnbogen 1141 – 15. juuni 1173
  • Wezel 1141 (vastupiiskop)
• Arnold von Berg 1173 – 1190
• Gerhard I von Oldenburg-Wildeshausen 1190 – 1216
• Adolf von Tecklenburg 1216 – 1224

• 1224–1226 Engelbert I von Isenberg
• 1206–1227 Otto I
• 1227–1239 Konrad I von Velber
• 1239–1250 Engelbert I von Isenberg
• 1251–1258 Bruno von Isenberg
• 1259–1264 Balduin von Rüssel
• 1265–1269 Widukind von Waldeck
• 1270–1297 Konrad II von Rietberg
• 1297–1308 Ludwig von Ravensberg
• 1309–1320 Engelbert II von Weyhe
• 1321–1349 Gottfried von Arnsberg
• 1350–1366 Johann II Hut
• 1366–1376 Melchior von Braunschweig-Grubenhagen
• 1376–1402 Dietrich von Horne
• 1402–1410 Heinrich I von Schauenburg-Holstein
• 1410–1424 Otto von Hoya
• 1424–1437 Johann III von Diepholz
• 1437–1442 Erich von Hoya
• 1442–1450 Heinrich von Moers
• 1450–1454 Albrecht von Hoya
• 1454–1455 Rudolf von Diepholz
• 1455–1482 Konrad III von Diepholz
• 1482–1508 Konrad IV von Rietberg
• 1508–1532 Erich von Braunschweig-Grubenhagen
• 1532–1553 Franz von Waldeck
• 1553–1574 Johann II von Hoya
• 1574–1585 Heinrich von Sachsen-Lauenburg
• 1585 Wilhelm von Schencking
• 1585–1591 Bernhard von Waldeck
• 1591–1623 Philipp Sigismund von Braunschweig-Wolfenbüttel
• 1623–1625 Eitel Friedrich von Hohenzollern (katoliiklane)
• 1625–1634 Franz Wilhelm von Wartenberg (katoliiklane)

• 1634–1648 Gustaf Gustafsson af Wasaborg (luterlane)
• 1648–1661 Franz Wilhelm von Wartenberg (katoliiklane)
• 1662–1698 Ernst August (luterlane)
• 1698–1715 Karl III Joseph von Lothringen (katoliiklane)
• 1715–1728 Ernest Augustus, Yorki ja Albany hertsog (luterlane)
• 1728–1761 Clemens August Baierist (katoliiklane)
• 1764–1802 Prints Frederick, Yorki ja Albany hertsog (luterlane), viimane vürstlik piiskop

• 1802–1857 sede vacante
  • 1803–1827 Karl von Gruben
  • 1830–1855 Carl Anton Lüpke
  • 1855–1857 Eduard Jakob Wedekin, personaalunioonis ka katoliiklik Hildesheimi piiskop

Järgnenud katoliiklike piiskoppide kohta vaata Osnabrücki Rooma Katoliku piiskopkond