Orjus

Siia on ümber suunatud leheküljed Ori ja Orjapidamine; sõna "ori" teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Ori (täpsustus).

See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Orjus on olukord, mil inimene on muudetud teise isiku, riigi või organisatsiooni omandiks. Juriidiliselt peetakse orja vallasasjaks ning ta ei ole õigussubjekt. Omanikule kuuluvad nii ori, tema tööjõud kui ka töö saadused.

Orjade juriidiline seisund on eri ühiskondades varieerunud. Vana-Rooma ja Ameerika orjanduse ajaloos oli perioode, mil orjadel olid mõningad minimaalsed õigused (näiteks õigus omada mõningaid isiklikke esemeid).

Orjastamine võib tänapäeval olla inimsusvastane kuritegu, kui see toimub kas laiaulatuslikult või plaanipäraselt.

Vana-Rooma suurim orjapidaja oli ametikohast tulenevalt Rooma keiser. Tema orje oli riigi valitsusasutustes isegi kõige tähtsamatel kohtadel. Keisri orjad moodustasid erandliku orjarühma; keisri orja nimetati servus Augusti nostri ('meie keiserliku kõrguse ori'). Tavaliselt said need hiljem vabaks.^[1] Vabanenud orjad ei tohtinud kohtus süüdistada oma endist omanikku.^[2]

Nii nagu muu maailm muinasajal,^[3] polnud ka Muinas-Eesti demokraatlik ja vaba ühiskond, näiteks Saaremaal moodustasid orjad elanikkonnast veerandi – neist suur osa oli välismaalt toodud sõjavangid või nende järglased.^[4] Samas tähendas sõna 'orjus' vanas eesti keeles kohustust, nt teoorjus, teede korrashoiukohustus tähendas teeorjust. Orjuse sõna kohustuste tähendusena kasutati 20. sajandi alguseni.^[4]

Orjad tänapäevases mõistes eksisteerisid aga siiski ka Muinas-Eestis ning hiljemgi, juba võõrvõimu ajal olid talunikel (ehk pärisorjadel) orjad.^[4]

Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal orjandusliku korra üleminekul feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud orjad (servid) muutusid esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaiseks muutmise tagajärjel 8.–10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandil Saksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.

Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. sajandil, kui pärast vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Taani valdustes Harju- ja Virumaal.

1926. aastal Rahvasteliidus vastu võetud Orjapidamise ja orjakaubanduse keelustamise konventsiooni kohaselt on orjus "isiku staatus või olukord, milles tema mistahes võime üle rakendub omandiõigus". Konventsiooni kohaselt pole orjal näiteks õigust omaniku territooriumilt lahkuda ilma eriloata (passita); põgenemisel võidakse ta vangistada ja omanikule tagastada.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt (1998) on orjastamine üks inimsusvastaseid kuritegusid, mis seisneb "mõne või kõigi omandiõigusega seonduvate õiguste kasutamist isiku suhtes, kaasa arvatud nimetatud õiguste kasutamist naiste ja laste ning teiste isikutega kauplemises".

Orjandus või orjanduslik kord on seadustatud orjusega ühiskonnakorraldus. Kasutusel enamasti antiikaja kohta.

Koos orjadega viidi sihtriikidesse ka uusi tõbesid, nii on leitud 16. sajandi Mehhiko aladel surnud põliselanike uurimisel jälgi hepatiidist ja parvoviirustest, mis pärinesid Aafrikast.^[5]

• Pärisorjus
• Sunniviisiline töö
• Võlaorjus
• Inimkaubandus
• Seksiorjus
• Palgaorjus
• GULAG

• Viis miljonit orja ootavad vabastamist. Kaja, 25. aprill 1934, nr 95, lk 7.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Orjus

Tsitaadid Vikitsitaatides: Orjus

• "Eestlasi hoiti orjuses samade väidetega nagu Ameerika mustanahalisi" ERR Novaator, 23. august 2021