Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Retoorika

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kõnekunst)
 See artikkel räägib üldmõistest; Aristotelese teose kohta vaata artiklit Retoorika (Aristoteles)

Retoorika hõlmab suulise kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.

Bertrand Taithe ja Tim Thornton pakkusid välja Aristotelese definitsiooni retoorikast kui "oskusest leida igal võimalikul juhul üles see, mis on saavutatud veenmise vahenditega". Vahel samastatakse retoorikat ka propagandaga, kuigi see pole õige.

Retoorika kasutus

[muuda | muuda lähteteksti]

Iidsetest aegadest peale on uurijad vaielnud retoorika ulatuse üle. Kuigi retoorikat on omistatud poliitilise diskursuse konkreetsele valdkonnale, usuvad mitmed teadlased, et retoorika hõlmab kõiki kultuuri aspekte. Tänapäevased retoorika uuringud käsitlevad mitmekesisemaid valdkondi kui seda tehti iidsetel aegadel. Kuigi klassikaline retoorika koolitab kõnelejaid tõhusateks veenjateks avalikes foorumites ja institutsioonides nagu kohtusaalid ja kogudused, uurib tänapäevane retoorika inimeste diskursuseid laiemalt. Ilukõnelejad on lähemalt süvenenud mitmesugustesse valdkondadesse ja uurinud muuhulgas loodus- ja sotsiaalteadusi, kunstiteoseid, religiooni, ajakirjandust, digitaalset meediat, ilukirjandust, ajalugu, kartograafiat ja arhitektuuri ning traditsioonilisi valdkondi poliitikas ja õiguses[1]. Paljud kaasaegsed lähenemised käsitlevad retoorikat kui inimese kommunikatsiooni, mis hõlmab sümboolika sihipärast ja strateegilist manipuleerimist. Suhtekorraldus, lobitöö, õigus, turundus, professionaalne ja tehniline kirjutamine ning reklaam on valdkonnad, kus retoorikutel on tööd.

Kuna iidsed kreeklased hindasid kõrgelt avalikku poliitilist osalust, kujunes retoorika poliitika mõjutamise otsustavaks vahendiks. Järelikult on retoorika seotud selle poliitilise päritoluga. Kuid isegi lääne kõne esialgsed õpetajad – sofistid – vaidlustasid sellist piiratud retoorika vaadet. Sofistide, näiteks Gorgiase sõnul võib edukas kõneleja rääkida veenvalt mis tahes teemal, sõltumata tema kogemusest selles valdkonnas. See meetod soovitas, et retoorika võiks olla vahendiks, et edastada mis tahes asjatundlikkust, mitte ainult poliitilises valdkonnas. Oma Encomiumis Helenile (Ἑλένης ἐγκώμιον) kasutas Gorgias isegi ilukirjanduses retoorikat, otsides enda rõõmuks Trooja Heleni süüdimatust Trooja sõja alustamisel[2].

Vaadates teisele olulisele retoorilisele teoreetikule, määratles Platon retoorika ulatust vastavalt tema negatiivsetele arusaamadele. Ta kritiseeris sofiste retoorika kasutamise eest petmise eesmärgil ja mitte tõe avastamiseks. "Gorgiases" nimetab Platon ühes oma sokraatilistest dialoogidest retoorikat teadmatute masside veenmise püüdeks kohtute ja kogukondade kaudu[3]. Platoni sõnul on retoorika pelgalt meelitamine ning selle funktsioonid sarnanevad kokakunstiga, mis maskeerib ebatervisliku toidu halba mõju, muutes selle maitsvaks.

Aristoteles määras retoorikale kolm žanri: nõustamis-, kohtuekspertiisi- või kohtuprotsessi ja epideetilise žanri[4]. Kuid isegi kui ta lõi olemasolevate retooriliste teooriate jaoks korra, laiendas Aristoteles samal ajal retoorika määratlust, nimetades seda võimeks määratleda sobilikud veenmise viisid konkreetses olukorras ja sellega muutis retoorika kohaldatavaks kõigile valdkondadele, mitte ainult poliitikale. Kui keegi võib leida, et retoorika hõlmab piinamist (selles mõttes, et piinamine on veenmise või sundimise vorm), on selge, et retoorikat ei saa vaadelda ainult akadeemilises mõttes. Kuid loogikale tuginevat entümeemi peeti retoorika aluseks.

Kuid Aristotelese ajast on loogika muutunud. Näiteks on modaalne loogika läbinud suuri arenguid, mis muudavad ka retoorikat[5]. Kuid Aristoteles kirjeldas ka üldisi piiranguid, mis kitsendasid retoorikakunsti avaliku poliitilise praktika valdkonnale. Ta piiras retoorikat tingimusliku või tõenäolise valdkonnaga: teemapüstitused, mis nõustuvad mitmete õigustatud arvamuste või argumentidega.

Kaasaegsed neo-Aristotelese ja neosofistlikud seisukohad retoorikas peegeldavad jagunemist sofistide ja Aristotelese vahel. Neoaristotellased õpivad üldiselt retoorikat kui poliitilist diskursust, samas kui neosofistlik vaade väidab, et retoorika ei saa olla nii piiratud. Retoorikateadlane Michael Leff iseloomustab konflikti nende positsioonide vahel, vaadates retoorikat kui "asja sisaldavat" versus "konteiner". Neo-Aristotelese vaade ähvardab retoorika uurimist, piirates seda niivõrd piiratud ulatusega, ignoreerides retoorilise teooria, kriitika ja praktika mitmeid kriitilisi rakendusi. Samal ajal ähvardavad neosofistid laiendada retoorikat kui sidusat teoreetilist väärtust.

Viimase sajandi jooksul on retoorikat õppivatel inimestel olnud kalduvus laiendada oma tegevusala enamale kui kõnetekstid. Kenneth Burke väitis, et inimesed kasutavad konfliktide lahendamiseks retoorikat, määratledes ühised tunnused ja huvid sümbolitena. Oma olemuselt tegelevad inimesed identifitseerimisega kas ennast või teist isikut rühmaga. See retoorika määratlus kui identifitseerimine laiendas ulatust strateegilisest ja avalikust poliitilisest veenmisest kuni kaudseima identifitseerimise taktikani, mida tuvastati suures koguses allikatest[6].

Paljude teadlaste seas, kes on Burke'i mõttejoont järginud, näeb James Boyd White retoorikat ühiskondliku kogemuse laiemast valdkonnast tema konstitutiivse retoorika mõistes. Sotsiaalsete konstruktsiooni teooriate mõju all väidab White, et kultuur "ehitatakse üles" keele kaudu. Nii nagu keel mõjutab inimesi, mõjutavad inimesed keelt. Keel on sotsiaalselt konstrueeritud ja sõltub sellest, millised seosed on inimesed sellega sidunud. Kuna keel ei ole jäik ja muutub olenevalt olukorrast, on keelekasutus retooriline. White väidab, et kirjanik üritab alati luua uue maailma ja veenda oma lugejaid seda maailma tekstisiseselt jagama[7].

Inimesed osalevad retoorilises protsessis iga kord, kui nad räägivad või toodavad tähendust. Isegi teaduse valdkonnas, mida tavatseti vaadelda kui ainult objektiivset testimist ja teadmiste esitamist, peavad teadlased veenma oma publikut nende leide aktsepteerima, demonstreerides mitmekülgselt oma uuringute või katsete läbiviimise usaldusväärsust ja piisavate tõendite olemasolu nende järelduste toetuseks.

Suurt osa retoorika ulatusest on raske määratleda. Paljudel juhtudel jääb poliitiline diskursus paradigmaatiliseks näiteks konkreetsete meetodite ja veenmiskontseptsioonide uurimisel, mida paljud peavad "retoorika" sünonüümiks[8].

Retoorika ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Retoorika Antiik-Kreekas

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõnekunst on sama vana kui keel. Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreeka orjandusliku demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu. Kuna kõikide oluliste eluvaldkondade jaoks oli oma eestkostja, siis oli ka oraatoritel oma jumalad, kelle poole pöörduti. Veenmisjõu, aga ka võrgutamiskunsti jumalanna oli Peitho. Kõnekunsti seisukohalt oli oluline ka Hermes – jumal, kes oskas igast olukorrast välja tulla ja seetõttu kõnekunsti ja mõtlemisjumal ning koolide kaitsja.

Alates 5. sajandi teisest poolest hakkasid Kreeka linnriikides, eelkõige Sürakuusas ja Ateenas kujunema avaliku kõne kindlad põhimõtted. Üldtunnustatuks sai seisukoht, mille kohaselt avalik kõne pidi kuulajaile midagi selgitama, neid innustama, pakkudes samal ajal oma täiusliku vormiga ka esteetilist naudingut.

Esimene kõnekunsti õpik pärineb Sitsiiliast. Selle olevat koostanud 5. sajandil eKr Sürakuusa kreeklased Korax ja Tisias, aga see pole säilinud. 4. sajandil eKr oli atika kõnekunsti õitsengu aeg. Retoorika eesmärgiks ei olnud, nagu märgiti juba antiikajal, mitte mingi tõe tõestamine, vaid pigem kuulajate veenmine ühe või teise väite õigsuses.

Vana-Kreekas olid esimesteks tasulisteks vaidlus- ja kõnekunsti õpetajateks 5.-4. sajandil eKr tegutsenud sofistid. Sofistide tegevus langeb Ateena demokraatia õitseaega, mil nii sise- kui ka välispoliitilisi küsimusi arutati kõnekoosolekutel. Millise otsuse rahvahulk tegi, sõltus olulisel määral sellest, kui veenvalt oraatorid üht või teist seisukohta esitasid. Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika (väitluskunsti) õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikumalt kaitsta. Sofistide arvates ei saa kõneleja eesmärk olla tõe avastamine, kuna puudub tõe kriteerium, vaid kõne veenvus. Veenda saab aga ainult meisterlikult koostatud kõne.

Kuulsaim sofistidest oli Protagoras (u 480–410 eKr), kes professionaalse retoorikaõpetajana hakkas ka oma õpetuse eest raha võtma. Teda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. Hilisemad sofistid, kasutades seda, et sõnad on kahe- ja mitmemõttelised, hakkasid tegema pettejäreldusi, mis olid mõeldud välise efekti saavutamiseks ja kuulaja hämmeldusse ajamiseks. Siit tulenes ka sõna "sofism" tähendus, mis viitas ettekavatsetud väärale järeldusele, seega olid sofismid mitmesugused pettevõtted ja püünisjäreldused. Tihti püüti sündmusi välja kiskuda mingist kontekstist ja kindlatest seostest. Näiteks:

Varas ei taha omandada midagi paha.

Hea omandamine on hea.

Järelikult soovib varas head.

Sofistide tegevus tekitas tugevat vastuseisu. Nende tegevust kritiseeriti ka seetõttu, et olukorras, kus mingit tõe kriteeriumit pole, ei suudeta kriitilisel hetkel milleski kokku leppida ning selline ühiskond võib osutuda kergeks saagiks välisvaenlastele.

Ka Sokrates polnud nõus sofistidega, väites, et nad tegelevad vaimse prostitutsiooniga. Sokrates leidis, et sofistid petavad oma õpilasi – nad ei õpeta neile mitte voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada. Sokratese enda meetodit nimetatakse dialektiliseks. Sõna dialektika (kr dialektik – vestluskunst) tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks tõe otsimist vestluse ja vaidluse abil.

Platon oli Sokratese õpilane. Erinevalt sofistidest arvas Platon, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja vaatenurgast. Ta oli otsustavalt relativismi vastu nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Platon uskus, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Igal juhul seadis ta erinevalt sofistidest inimestevahelise suhtlemise ja kõnelemise eesmärgiks tõeotsingut – vaidlus ja kõnekunst peavad teenima üldisi huve. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust. Tunnetades asjade olemust, jõuab inimene neist õigele arvamusele, tunnetades aga inimhinge olemust, saab ta aga võimaluse veenda ka teisi. Platoni arvates kõnekunst peab teenima ühiskondlikku huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde.

Kreeka kõnekunsti üldistatud teooria esitas vanaaja suurim mõtleja, filosoof ja teadlane-entsüklopedist Aristoteles (384–322), kes oli omakorda Platoni õpilane. Aristoteles koostas 355. a eKr teose "Retoorika", kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse – kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada oma ainest uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, pannes erilise rõhu kõne selgusele. Aristoteles arvas, et väitlus- ja kõnekunsti ülesanne on iga kõnealuse asja suhtes veendumuse kujundamine. Ta seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse ehk süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata.

Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest (384–322), kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ja sihikindla harjutamise teel. Tema kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogika ning argumenteerimisoskus.

Retoorika Roomas

[muuda | muuda lähteteksti]

Roomlased võtsid üle kreeka kõnekunsti saavutused ja kohandasid neid oma oludele. Nad hindasid kõrgelt elava sõna ilu, väljenduse täpsust, stiili lihvitust ning esineja meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks osaks retoorikat. See tagas edu rahvakoosolekul, senatis ja kohtus. Iga roomlane, kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi kõnekunsti tundma.

Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr.

Vabariigi viimastel aastakümnetel elas Rooma kõnekunst üle oma kõrgperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandus kõnekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased. Näitena võib nimetada Brutust, Caesarit ning eelkõige Cicerot.

Varasemast ajast sai kuulsaks kõnemehena väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem) (234–149 e.m.a). Ta taotles vanade rooma kommete säilitamist ning võitles küll innukalt, kuid lõppkokkuvõttes edutult kreeka mõjude leviku vastu.

Erakordselt kõrgele tasemele viis rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Cicero tegevus. Sellesse aega langes Catilina riigipöördekatse ja selle paljastamine, mille puhul Cicero pidas oma neli kuulsat kõnet Catilina vastu. Neid kõnesid loetakse Cicero retoorikaloomingu tipuks. Cicero kõnedest on kokku säilinud 30 (peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul). Sisuliselt jagunevad nad poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Parim kõnemees Cicero arvates on see, kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Cicero loomingul on olnud väga suur tähendus nii renessansiajastule kui ka kogu Euroopa hilisemale kultuurile.

Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35–96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja. Tema teostest on säilinud 12 raamatust koosnev "Institutio oratoria" ("Kõnekunsti õpetus"), kus ta esitab ülevate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Sellele lisandub väga hea stiiliõpetuse osa. Teosel on ka väga oluline pedagoogiline väärtus, kuna autoril oli 20 aasta pikkune retoorikaõpetaja kogemus. Täiuslik kõnemees Quintilianuse arvates on aumees, just vooruslikkus ja arukus on kõige hinnatavamad kõnemehe omadused. Quintilianus pidas oma eeskujuks Cicerot. Tema keel ja stiil olid samas sellised, et humanistide hulgas tekkis tüli, kumba tuleb lugeda suuremaks meistriks, teda või Cicerot.

Retoorika keskajal

[muuda | muuda lähteteksti]

Retoorika mõju jätkus ka keskaja ladina koolides, kus see oli üks peamisi õppeaineid. Koolide eesmärk oli ette valmistada harituid preestreid ja munki. Kogu keskaegne õpetus jäi endiselt keeleõpetusekeskseks ning hariduse ja teaduse keeleks kogu Euroopas ladina keel. Suurenes vajadus haritud inimeste järele, kuna kirik vajas õpetlasi, kes suudaksid teda kaitsta ketserlike vaadete eest, samuti vajati seadusetundjaid. Seetõttu tekkis vajadus ülikoolide järele. Keskaegsetes ülikoolides on tähtis roll dispuutidel, kus arutati loengus kuuldut ja vaieldi loengus kerkinud probleemide üle.

Antiikfilosoofide mõju keskaja ülikoolidele oli väga tugev. Akadeemilise vabaduse algust ülikoolis on nähtud Platoni Akadeemias ja Aristotelese Lütseumis, intellektuaalne vabadus oli keskseks ka Sokratese elus. Platoni ja Aristotelese vastasseis poliitilise ja religioosse võimu survele avaldas oma mõju ka keskaegsete kõrgemate õppeasutuste kujunemisel, eriti Pariisi, Bologna ja Oxfordi ülikooli puhul.

Ristiusumaades jätkub retoorikatraditsioon jutluse näol. Ristiusu jutlus kujunes hilisantiigi kõnekunsti alusel. Samas on jutluse aluseks enne jutlust loetav Piibli tekst. Jutluse teoreetilised alused sõnastas Augustinus (354–430)

Retoorika tähendus hakkab keskajast alates kitsenema seoses sellega, et retoorika areng liigub kirjalike tekstide valdkonda. Seda nähtust kiirendab trükikunsti leiutamine. Keskaegsed reetorid kirjutasid ladina keeles. Eri rahvuskeeltes hakati kirjutama alles 16.–17. sajandil ning seda soodustasid renessansiideed.

Renessanss, reformatsioon ja Martin Luther

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui retoorika muutus juba keskajal väga oluliseks, siis suurima tõuke selle arengule andis renessanss, eelkõige reformatsioon. Ka renessansi ajal oli keeleõpe, sealhulgas ka retoorika hariduse olulisim osa ja see kestis kuni 20. sajandi alguseni. Renessansiajastu eeskujudeks olid Cicero, Quintilianus, aga ka Aristoteles.

Trükikunsti leiutamisega Gutenbergi poolt 1445. aastal avanesid enneolematud võimalused informatsiooni levitamiseks, samas aga algab kohe ka inimeste veenmine kirjalike tekstide vahendusel. Üheks selliseks näiteks ongi reformatsioon. Kogu hilisem keskaeg ja ka Lutheri-aegne 16. sajand oli ägedate vaidluste aeg. Akadeemilised dispuudid etendasid hiliskeskaegsetes ülikoolides olulist rolli. Renessansiajastu kesksemad väitlused toimuvad katoliiklaste ja protestantide vahel. Tolleaegsed tähtsad otsused nii võitluses Roomaga kui ka hilisemas reformatsioonisises võitluses tehti just dispuutide põhjal. Eriline tähendus oli dispuutidel reformatsiooni läbiviimisel linnades.

Martin Lutheri kõnekunst oli suunatud "nii südamele kui ka mõistusele". Luther oli üsna emotsionaalne ning teda süüdistati madala keele kasutamises. Tema pärandisse kuuluvad ka lauakõned, mis on ülestähendused tema sõnavõttudest nii peolauas kui ka kodusemas ringis. Rahvuskeelne kõnekunsti areng algab reformitud kiriku kantslikõnedest.

Vastureformatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Retoorika omandas 17. sajandil erakordse tähenduse seoses katoliikliku vastureformatsiooniga. Pärast Lutheri algatatud reformatsiooni pidi katoliiklik kirik oma mõjuvõimu suurendama. 1500.–1700. aastani ilmus 193 kiriklikku kõnekunsti teost, mis on eriti viljakas aeg retoorika ajaloos. Tolleaegsed teoreetikud vaidlesid selle üle, kas kirikus tuleks jutlustada "lihtsas stiilis" või "suures stiilis". Mõlemad stiilid pärinesid kreeka ja ladina klassikalistest ettekirjutustest: "suure stiili" näited olid pärit Cicerolt ning "lihtsa stiili" näited atika traditsioonist. Cicerot jäljendavat stiili iseloomustas emotsionaalsus ja välised efektid, atika stiili eesmärgiks oli pigem argumenteerimine ja apelleerimine mõistusele. Barokiajastu eelistas loomulikult emotsionaalset stiili, mistõttu tolleaegne jutlus oli ülespuhutud, teatraalne, väliseid efekte taotlev.

Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis jutlustaja käeulatuses surnupealuud, millele pani pähe erinevaid peakatteid – mütse, parukaid, kiivreid, kroone. Mõni jutlustaja pidas surnupealuuga dialoogi. Kuulajate psühholoogiliseks üleskütmiseks loeti kuulajaskonnale ette taevast või põrgust saabunud kiri.

Nii nagu protestandid nii hindasid ka katoliiklased väga kõrgelt väitluskultuuri. 16. sajandi usuvaidlustes esindasid katoliiklasi vahel ka jesuiitide ordu liikmed. Selle asemel, et "eksinuid" vägivallaga tagasi tuua, eelistasid jesuiidid kõnelda sellest, mis ühendab, jättes kõrvale lahutavad asjaolud.

Valgustusajastu ja Prantsuse revolutsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgustusajastule oli iseloomulik ratsionalism, sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse. Uus ideoloogia esitas kõigi hinnangute peamise kriteeriumina mõistust. Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitus. Sügav veendumus, et ideed muudavad maailma, pani valgustajaid ka uusi ideid propageerima, mistõttu seati eesmärgiks hariduste ja teadmiste levitamine – rahva valgustamine. Hakati rohkem tähelepanu pöörama nii laste kui ka kogu rahva harimisele ja kasvatamisele. Kuna kirjaoskajate arv suurenes ja trükitud kirjasõna levik hoogustus, vähenes suuliselt edastatud informatsiooni osakaal ning suurenes võimalus inimesi mõjustada kirjasõna kaudu.

Prantsuse revolutsiooni käigus kerkivad esile hiilgavad kõnemehed Danton ja Robespierre, kes tänu oma veenmisoskusele suudavad saavutada väga suure võimu, hiljem aga revolutsioon õgib oma lapsed ning enamik Prantsuse revolutsiooni liidritest leidis oma lõpu giljotiini tera all. Kui mõlemad Prantsuse revolutsiooni aegsed kõnemehed olid koolis saanud retoorikatunde, siis järgmisel sajandil aga ühiskonna ootused haridusele muutuvad ning seniste humanitaarkoolide kõrvale tulevad 20. sajandi alguses reaalkoolid.

19. sajandi lõpul hakkas retoorika omandama halvustavat tähendust ning retoorikaõpinguid kaotasid oma senise tähenduse. See oli pika protsessi tulemus, mis sai alguse renessansiajastust, mil retoorikaõpetusest kujunes üsna ühekülgne Cicero stiili jäljendamine. Rünnak ei olnud mitte kõnekunsti vastu üldse, vaid tegemist järjekordse aasia ja atika stiili konfliktiga. Kui renessanss- ja klassitsismiajastu antiigiihalus toetasid kreeka ja rooma eeskujudele toetuvaid retoorikaõpinguid, siis romantismiajastu vastandas end klassikaliste normide matkimisele ning see oli üks põhjus, miks retoorikaõpingud kaotavad oma tähenduse.

Retoorika mõiste oli sajandite jooksul kitsenenud, keskendudes eelkõige stiilile. 19. sajandil pejoratiivse ehk halvustava tähenduse omandanud retoorika sai aga uue tähenduse ja rakenduse 20. sajandil.

Eestikeelse kõnekunsti algus

[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandist on pärit ka esimesed eestikeelsed kuulsad kõned. 1860. aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi. C. R. Jakobson pidas oma kõige kuulsamad poliitilised kõned "Kolm isamaa kõnet" 1868. aastal Vanemuises. Ta pakkus oma kõnes välja uue Eesti ajaloo kontseptsiooni, mis vastupidi baltisakslaste omale idealiseeris muistset priiuseaega kui valgust ja kirjeldas sakslaste võimutsemist kui pimedust. Karismaatilise kõnelejana oli Jakobsonil kuulajatele väga tugev mõjujõud. Teda kuulati meelsasti ning talle enesele esinemine ka meeldis, pidas ta palju kõnesid tolleaegsetes seltsides.

Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. 1869. aastal toimunud I üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks. 1870. aastal pidas Hurt kuulsa kõne "Meie haritud ja õpetatud meestest", kus ta sõnastas väikerahvusliku elutunnetuse ja eesti rahva ajaloolise kutse – Hurt juhtis tähelepanu sellele, et me ei saa mitte suureks arvult, vaid väikerahvas peab vaimult suureks saama. Hurt agiteeris edukalt oma arvukate kõnede ja kirjutistega inimesi rahvaluulet koguma.

Kõnekoosolekud Eesti Kirjameeste Seltsis ning ja põllumeeste seltsides harjutasid tolleaegseid kõnelejaid ja kuulajaid populaarteaduslike loengutega, vaidlused Eesti Aleksandrikooli komiteedes aga vaidluskultuuriga. Sedasi pandi alus eesti retoorikatraditsioonidele.

Retoorika areng 20. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

Demokraatlik ühiskond on kõne- ja väitluskunstile parim kasvulava. Sõna jõudu saab kaasaja tehnika võimaluste juures oluliselt suurendada. Helivõimendus, raadio, televisioon ja muud meediakanalid võimaldavad edastada nii suulise kui ka kirjaliku teksti lühikese ajaga paljude inimesteni. Kaasaja demokraatliku ühiskonna olulisemad kõne- ja vaidluskunsti lavad nagu vanasti Kreekaski on parlament ja kohtusaal. Kõne- ja väitluskunst hoogustusid Euroopas ja Ameerikas koos demokraatia arenguga.

Murrangulised ajad ühiskonnas toovad esile kuulsad kõnelejad, kes sõnastavad oma ajastu sõnumi ning tehnika areng on aidanud sellel laiemat kõlapinda leida. Näiteks väga olulise tähtsusega olid II maailmasõja aegsed raadiokõned Winston Churchillilt ja Charles de Gaulle'ilt.

1960. aastatel võitles Martin Luther King mustanahaliste õiguste eest, propageerides oma kõnedes vägivallatu võitluse põhimõtet. Ta korraldades rohkesti meeleavaldusi, pidas seal jõulisi kõnesid, mille mõju ühiskonnas oli enneolematult võimas. Loomulikult kuuluvad sajandi silmapaistvate kõnemeeste hulka ka Lenin, Hitler ja Castro.

Euroopaliku väitluse kodumaaks võib lugeda Inglismaad, kus on väga pikaajalised väitlustraditsioonid Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolist. Inglise parlamentaarse kõnekunsti ajalugu ulatub juba 17. sajandisse ning edukate kõnelejatena jäävad ajalukku sellised nimed nagu O. Cromwell, E. Burke, W. Pitt vanem ja noorem.

Alates 1911. aastast, mil suurenes alamkoja mõjuvõim Suurbritannias, kujunesid välja omanäolised ja värvikad briti parlamendi väitlustraditsioonid, mis kujunesid sageli üsna ebadžentelmenlikuks, kus vastase isiku ründamine, siltide kleepimine ja muu säärane demagoogia olid üsna tavalised nähtused. Inglismaal on paljudes ülikoolides oma väitlusklubi, mille koosolekuruum on sisustatud alamkoja eeskujul. Inglise parlamendiväitluse traditsioonist on ka väga tugevalt mõjustatud kaasaegne tudengiväitlus Suurbritannias ning samas harrastatav keskkooliõpilaste väitlus.

17.–18. sajandil juurdus ladinakeelne retoorikaõpetus Inglismaa eeskujul ka Põhja-Ameerika haridussüsteemis. Esimesed väitlusseltsid kujunevad 19. sajandi keskel ning esimene ülikoolidevaheline väitlus toimub 1892. aastal. Ameerika Ühendriikides on väitlus mänginud väga olulist rolli poliitilises võitluses. 19. sajandi kuulsaimad väitlusi toimus 1858. aastal A. Lincolni ja Douglase vahel. Väideldi orjuse kaotamine üle. 20. sajandil on televisioon võimaldanud väitlusi korraldada juba väga suurele auditooriumile. 1960. aastal väitlesid presidendikandidaadid Richard M. Nixon ja John F. Kennedy neljal korral poliitilistel teemadel ja seda jälgis ühtekokku 80 miljonit inimest. Paljud ajaloolased hindavad nendel väitluste määravat mõju Kennedy võidule. Ka viimastel Ameerika presidendikandidaatidel tuli pidada televäitlusi väga suurele auditooriumile.

Sõnavabaduse ja vaba turumajanduse tingimustes on maailm avatud kõikvõimalikele kõnelejatele. Suurema mõjujõu ühiskonnas aga saavutab ikka see, kelle sõnu rohkem usutakse. Sellest, kuidas retoorika abiga kõneleja oma mõjujõudu saab suurendada, tuleb juttu järgmises peatükis, kus on vaatluse all demagoogiavõtted.

Olulised teoreetikud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kenneth Burke oli retoorika teoreetik, filosoof ja luuletaja. Paljud tema tööd on tänapäevase retoorika keskmeks. Näiteks: "A Rhetoric of Motives" (1950), "A Grammar of Motives" (1945), "Language as Symbolic Action" (1966) ja "Counterstatement" (1931). Ta kirjeldas retoorikat kui "keele kasutamist sümboolse vahendina, mille kutsuvad esile olendid, mis oma olemuselt reageerivad sümbolitele".
  • Edwin Black oli retoorikakriitik, keda tuntakse tänu tema raamatule "Rhetorical Criticism: A Study in Method" (1965). Ta kritiseeris eelkõige "Neo-aristotelianismi", sest nende tekstil pole suuremat ajaloolist, poliitilist, sotsiaalset ega kultuurilist arusaama ja tekst keskendub ainult teatud meetoditele ja aspektidele.
  • Richard M. Weaver oli retoorika- ja kultuurikriitik, keda tuntakse eeskätt tema panuse eest uude konservatismi. Ta keskendub retoorika eetilisele mõjule ja tema kuulsaimateks töödeks on "Language is Sermonic" (1970) ja "The Ethics of Rhetoric" (1985).
  • Marshall McLuhan oli meediateoreetik, kelle teooriad ja uurimisobjektide valik on retoorika uurimises mänginud olulist rolli. Mitte ühtki teist retoorika teoreetikut ei kajastatud 20. sajandil rohkem kui teda.

Analüüsimeetodid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kriitiika kui meetod

[muuda | muuda lähteteksti]

Retoorikat saab analüüsida mitmesuguste meetodite ja teooriate abil. Üks selline meetod on kriitika. Vastavalt retoorika kriitikule Jim A. Kuypersile: "Retoorika kasutamine on kunst, see ei anna teaduslikele analüüsimeetoditele head alust. Kriitika on ka kunst, mis sobib eriti hästi retoorilise loomingu uurimiseks." Ta väidab, et kriitika on meetod teadmiste genereerimiseks, nagu teaduslik meetod on teadmiste genereerimise meetod: "Teaduste ja humanitaarteaduste uurimine meie ümbritsevate nähtuste poolest on teadlaste hulgast märkimisväärselt erinev. Näiteks teadlased sihilikult järgivad ranget meetodit (teaduslik meetod). Kõik teadustöötajad peavad kasutama seda sama põhimeetodit ning edukad katsed peavad olema 100 protsenti teistega paralleelsed. Teadusliku meetodi rakendamine võib olla mitmel kujul, kuid üldine meetod jääb samaks ja uurija isiksus eemaldatakse tegelikust uuringust. Kriitika (üks paljudest humanistlikest teadmiste genereerimise meetoditest) hõlmab aktiivselt teadlase isikut. Uurija isiklikud omadused mõjutavad suuri valikuid, mida õppida ja kuidas ja miks õppida retoorilist artefakti. Kriitikal on see eriti oluline, sest kriitikute isiksust peeti uuringu lahutamatuks osaks. Veelgi enam, et kriitikat individualiseerida, leiame, et retoorilised kriitikud kasutavad teatud retoorilise artefakti uurimisel erinevaid vahendeid, kusjuures mõned kriitikud arendavad isegi oma ainulaadset perspektiivi, et paremini uurida retoorilist artefakti." Jim A. Kuypers võtab kriitikat kokku kui ideed kunstina järgmiselt: "Lühidalt, kriitika on kunst, mitte teadus. See ei ole teaduslik meetod, see kasutab subjektiivseid argumenteerivaid meetodeid, see eksisteerib iseenesest, mitte koos teiste meetoditega genereerida teadmisi.

Vaatlus kui meetod

[muuda | muuda lähteteksti]

Retoorilise analüüsi eesmärk ei ole lihtsalt kirjeldada diskursuses esitatud väiteid ja argumente, vaid selgitada välja konkreetsed sõnavõtus kasutatud semiootilised strateegiad konkreetsete veenvate eesmärkide saavutamiseks. Seega, kui retooriline analüütik avastab keele kasutamise, mis on veenmise saavutamisel eriti oluline, tuleb küsida "Kuidas see toimib?". See tähendab, millist mõju avaldab see konkreetne retoorika kasutamine vaatajaskonnale ja kuidas see mõju annab rohkem vihjeid kõneleja (või kirjaniku) eesmärkide kohta?

On teadlasi, kes teevad osalist retoorilist analüüsi ja on eri meelt retoorilise edu kohta. Mõned analüütikud üritavad vältida küsimust: "Kas retoorika kasutamine oli edukas (kõneleja eesmärkide saavutamisel)?" Ent teistele on see esmatähtis küsimus: kas retoorika on strateegiliselt tõhus ja mida retoorika saavutas? See küsimus võimaldab rõhuasetuse muutmist kõneleja eesmärkidest retoorika enda mõjudele ja funktsioonidele.

  1. John S. Nelson, Allan Megill, and Donald N. McCloskey (1987). The Rhetoric of Human Sciences: Language and Argument in Scholarship and Public Affairs. London: University of Wisconsin Press, 1987.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. Rosamond Kent Sprague, ed., (1972). "The Older Sophists: A Complete Translations by Several Hands of the Fragments" in Die Fragmente Der Vorsokratiker, Edited by Diels-Kranz. Columbia, South Carolina: University of South Carolina Press. Lk 50–54.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  3. Platon. "Gorgias". The Classical Library.
  4. Rapp, Christof. "Aristotle's Rhetoric – The Agenda of the Rhetoric". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  5. George A. Kennedy, (1991). Aristotle, On Rhetoric: A Theory of Civic Discourse. New York: Oxford University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  6. Kenneth Burke (1969). A Rhetoric of Motives. Berkeley: University of California Press.
  7. James Boyd White (1984). When Words Lose Their Meaning. Chicago: The University of Chicago Press.
  8. Michael Leff, ed. John Louis Lucaites; et al. (1993). The Habitation of Rhetoric" in Contemporary Rhetorical Theory: A Reader. New York: Guilford Press. {{raamatuviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |autor= (juhend)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]