Jeesuse kiusatus

Jeesuse kiusatus on Piibli narratiiv, mida kirjeldatakse vaid sünoptilistes evangeeliumides (Mt.4:1-11; Mk.1:12-13; Lk.4:1-13) ja kirjas heebrealastele (Hb 2:18; 4:15).

Pärast ristimist Jordani jões oma sugulase Ristija Johannese poolt, läks Jeesus kõrbesse, kus veetis nelikümmend päeva ja ööd mõtiskledes, palvetades ja paastudes. Selle aja jooksul oli Jeesus kõrbes kuradi kiusata, kuid keeldus kõigist ahvatlustest. Oma vastused kiusajale võttis ta Viiendast Moosese raamatust. Kolme ahvatleva ettepaneku järel kurat taandus ja Jeesus naasis Galileasse, et alustada kuulutamist.

Markuse evangeeliumis on seda sündmust vaid põgusalt mainitud. Matteuse ja Luuka evangeeliumites on Jeesuse kiusatust põhjalikumalt kirjeldatud ning toodud ära vestlused Jeesuse ja kuradi vahel. Erinevused detailides pärinevad paljude teadlaste arvates Q-allikast.^[1]

Johannese evangeeliumis Jeesuse kiusatust mainitud ei ole, kuid Jeesus ütleb, et „maailma vürstil“ tema üle voli ei ole (Jh 14:30).

Kirjas heebrealastele on viidatud, et Jeesust on kõigiti kiusatud, aga ta on siiski ilma patuta (Hb 2:18; 4:15).

Matteuse evangeeliumis tsiteerib Jeesus kuradile vastates kolme lõiku Vanast Testamendist (5Ms 8:3; 5Ms 6:13 ja 5Ms 6:16), mis ei vasta nende esinemise järjekorrale Viiendas Moosese raamatus (ladina keeles Deuteronomium), vaid Iisraeli rahva katsumustele kõrbes rännates nagu need on toodud Teises Moosese raamatus (ladina keeles Exodus).^[2] Luuka evangeeliumi kiusatuste kirjeldus on sarnane.

Jeesuse kolme kiusatuse järjekord ja aeg (neljakümne päeva jooksul või alles viimasel päeval) on Luuka (Lk 4:1-13) ja Matteuse (Mt 4:1-11) evangeeliumides erinev. Rahuldavat seletust neile erinevustele leitud ei ole. Kõigis sünoptilistes evangeeliumides on rõhutatud, et Püha Vaim ajas Jeesuse kõrbesse.

Markus pole väga detailne, kuid Matteuse ja Luuka evangeeliumites „kiusaja“ (kreeka keeles: ὁ πειράζων, ho peirazōn) (Mt 4:3) või „kurat“ (kreeka keeles: ὁ διάβολος, ho diabolos) (Lk 4:3) ahvatleb Jeesust:

• Nälja kustutamiseks kivi leivaks muutma
• Jeruusalemma pühakoja katuseharjalt alla hüppama, et inglid ta kinni püüaksid. Luuka ja Matteuse evangeeliumides tsiteerib kurat Jeesuse hüppama veenmiseks Vana Testamendi kirjakohta (Ps 1:11-12)
• Kummardama kuradi ees, kes lubas võimu kõigi maailma kuningriikide üle.

Markuse evangeeliumis on Jeesuse kiusatus käsitletud väga lühidalt (Mk 1:12-13). Teistest sünoptilistest evangeeliumitest eristab Markust lause, et Jeesus oli metsloomade seas (Mk 1:13).

Jeesuse kiusatust Johannese evangeeliumis eraldi välja toodud ei ole, kuid võib leida vihjeid, et Jeesuse kiusatuse narratiiv oli Johannese evangeeliumi autorile tuttav.^[3]

Kivi leivaks muutmise kiusatus leidis aste kõrbes, kus Jeesus oli paastunud ja palvetanud. Kõrbe peeti deemonite elupaigaks. Kuradi ettepanekule muuta kivi leivaks, vastas Jeesus: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast,vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” (5Ms 8:3). Ainult Matteuse evangeeliumis on terve see lause välja kirjutatud. Kiusatuse eesmärgiks oli meelitada Jeesust omaenda heaolu nimel iseseisvalt imesid tegema, selle asemel, et usaldada Jumalat.^[1]

Jeesus väljus kiusatusest võitjana.

Seejärel viis kurat Jeesuse pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale. Luuka evangeeliumis on ka otseselt nimetatud Jeruusalemma (Lk 4:9). Erinevusi on veelgi. Matteuse evangeeliumis on see kiusatus toodud teisena ning Luukal kolmandana. Teise ja kolmanda kiusatuse vahetamine muudab sündmuste geograafilise kulgemise kõrbest Templisse loomulikumaks.^[4]

Kurat ahvatles Jeesust end täielikult Jumala hoolde usaldama. Tsiteerides Vanast Testamendist Psalmi 91 (Ps 91:11-12) meelitas ta Jeesust templi katuseharjalt alla viskuma.

"Sinu pärast käsib ta oma ingleid, et nad sind hoiaksid, ja et nad kannaksid sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei lööks” (Lk 4:10-11).

Tolle aja juudid ootasid oma Messia ilmumist Jeruusalemma templi katusele ning selline avalik imetegu andnuks Jeesusele võimaluse end silmapaistval moel rahvale Messiana ilmutada.^[5] Jeesus otsustas valida talle määratud tagasihoidlikuma tee ja vastas: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat” (5Ms 6:16).

Jeesus väljus ka sellest kiusatusest võitjana.

Viimase ja kõige suurema kiusatusena viis kurat Jeesuse kõrgele, et näidata talle kõiki maailma kuningriike. Matteuse evangeeliumis on öeldud, et väga kõrge mäe tippu (Mt 4:8).

Selle sündmuse geograafiliseks asukohaks on pakutud näiteks Quaranta mäge (araabia keeles Jabal al-Quruntul), mis asub teel Jeruusalemmast Jeerikosse.^[6]

Viimane kiusatus pigem viitab, et kiusamine toimus Jeesuse nägemustes või vaimusilmas, sest sellist paika reaalselt eksisteerida ei saanud.^[1]

Kurat pakkus talle meelevalda kõigi kuningriikide ja nende hiilguse üle, kui Jeesus on valmis kuradi ees kummardama.

Jeesus vastas talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” (Mt 4:10). Jeesuse vastus viitas taas Viienda Moosese raamatule [5Ms 6:13 ja 5Ms 10:20] ning vihjas Iisraeli rahva Kuldvasika kummardamise loole (2Ms 32).

Kolmas kiusatus oli kõige tugevam pakkudes maist hiilgust ja võimu. Kiusatus saada kogu maailm, oma Jumalariik, ilma ristil suremata. Jeesusele pakuti võimalust saada oma pärand ning sellega saavutada Jumalale meelepärane eesmärk, aga kuradi abiga.^[5]

Jeesus jäi kindlaks ja väljus viimasest kiusatusest võitjana. Tõestades, et ta on tõepoolest Jumala poeg.

Kurat jättis Jeesuse rahule. Inglid tulid Jeesuse juurde ja teenisid teda (Mt 4:11; Mk 1:13). Luuka evangeeliumis ingleid ei mainita.

Jeesust ahvatleti kolmel korral. Johannese esimeses kirjas on neid nimetatud ka kui „lihahimu“, „elukõrkus“ ja „silmahimu“ (1Jh 2:16). Nende kiusatuste eesmärgiks on inimese mõistuse, hinge ja südame õigelt teelt eksitamine ning tema mõtete, soovide ja tunnete moonutamine, sest oli ju Jeesus öelnud oma suurimas käsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27; Mt 22:35-40; Mk 12:28-34).

Meieisapalve sisaldab rida „Ja ära saada meid kiusatusse“, mis on pöördumine Jumala poole, et kurat, maailm ja meie liha ei ahvatleks inimesi ebausule, meeleheitele ja pahedele. Ja kui meid ka proovile pannakse, et me siis ikka peale jääksime ja võidu saavutaksime.^[7]

Erinevalt Aadamast suutis Jeesus Kristus kui Teine Aadam kõigile kiusaja rünnakutele vastu seista ning pakkudes sellega inimkonnale täiuslikku eeskuju, kuidas vaenlasele vastu seista ning andis ka vahendid võidu saavutamiseks.^[6]

Piibli tähenduses on kiusatus inimese proovilepanek, kus tal on vaba tahe jääda või mitte jääda truuks Jumalale. Kurat julgustas Jeesust oma Isa plaanist kõrvale kalduma ning kuritarvitama talle antud võimu ja privileege. Jeesus kasutas Pühakirja, et kõigile kiusatustele vastu seista. Siit ka selge sõnum inimkonnale, et kui meid kiusatakse, siis abi tuleb otsida Piiblist.^[8]

Jeesuse kiusatus on levinud teema kristliku kultuuriruumi kunstis ja kirjanduses.

Jeesuse kiusatuse lugu on mõjutanud inglise kirjaniku John Miltoni usulisi suurpoeeme „Kaotatud paradiis“ ja „Tagasivõetud paradiis“.

Fjodor Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid“ viies peatükk „Suurinkvisiitor“ käsitleb samuti Jeesuse kiusamise lugu.

Jeesuse kiusatuse mõjutusi võib leida ka J. R. R. Tolkieni romaanitriloogiast „Sõrmuste isand“, mille tegelased Gandalf ja Galadriel peavad vastu panema kurjuse loodud võlusõrmuse ahvatlusele. Sõrmuse võluväge kasutades võiksid nad astuda vastu kurjale ja teha head, kuid seisvad ahvatlusele vastu ja valivad teise tee.^[9]

Maalikunstis on Jeesuse kiusamist kujutanud näiteks itaalia renessansiaja kunstnikud Sandro Botticelli (Sixtuse kabeli seinamaalil), Tizian ja Tintoretto ning vene kunstnik Ivan Kramskoi.

Andrew Lloyd Webberi muusikalis „Jeesus Kristus superstaar“ on viidatud Jeesuse kiusatusele.

Jeesuse kiusamist kõrbest on käsitletud järgmistes tele- ja kinofilmides:

• "King of Kings" (USA 1961, Nicholas Ray),
• "The Gospel According to Matthew" (Itaalia 1964, Pier Paolo Pasolini),
• "The Greatest Story Ever Told" (USA 1965, George Stevens),
• "Jesus" (USA 1979, Peter Sykes ja John Krish),
• "The Last Temptation of Christ" (USA 1988, Martin Scorsese)
• "Jesus" (1999, Roger Young),
• "The Miracle Maker" (UK-USA, 2000),
• "The Bible" (US 2013,TV-miniseriaal, Roma Downey ja Mark Burnett),
• "Last Days in the Desert" (USA 2015, Rodrigo Garcia).