Jahve
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
Jahve (יהוה 'see, kes on', 'see, kes saab', 'olemise, saamise algpõhjus', 'igavesti olemasolev'; hájah 'olema'; tetragramm JHWH) on Iisraeli Jumala nimi Vanas Testamendis. Iisraeli Jumala nimi esineb Vanas Testamendis 7000 korda. Lühivormid: Jahu, Jo, Ja, Jeho; vrd El.
Kuna heebrea kiri on konsonantkiri, siis vokaalide hääldusi on mitmeid (sõltub käändest). Juudid ei tohtinud Jumala nime välja öelda ja lugesid selle koha peal Adonai, mida eesti keelde tõlgitakse Issand. Hiljem, kui hakati lugemise hõlbustamiseks lisama vokaalimärke, lisati ka kirjapildile tetragramm JHWH. Sõnale lisati Elohim vokaalimärgid, millest tuli hiljem väärkuju Jehoova.
Tegelik hääldus on Jahve. Et oleks üks Jumala nimi, kasutavad mitteteaduslikud Vana Testamendi tõlked Jahve asemel sõna Issand.
Jumal ütles iisraellastele, et Tema nimi on Jahve, mis tähendab 'Mina olen (siin)', või veel täpsemas tõlkes 'Mina olen see, kes mina olen' (2 Moosese 3:13–15). 2 Ms 3:14 "Mina olen olemine" kõlab juba filosoofiliselt.
Tekst
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Jumal rääkis Moosesega põleva põõsa seest, küsis Mooses temalt: "Vaata, kui ma lähen iisraellaste juurde ja ütlen neile: "Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde," aga nemad küsivad minult: "Mis ta nimi on?" mis ma siis pean neile vastama?" Ja Jumal ütles Moosesele: "Ma olen see, kes ma olen!" Ja ta jätkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Mina olen on mind läkitanud teie juurde!" (2 Mo 3:14–14)