Jozafat Kuncewicz

Jozafat Kuncewicz (sünninimega Joann; poola keeles Jozafat Kuncewicz, leedu keeles Juozapatas Kuncevičius, ukraina keeles Йосафат Кунцевич / Josafat Kuntsevych; eestipäraselt Püha Joosafat; u 1580 – 12. november 1623 Vitebsk, Vitebski vojevoodkond, Rzeczpospolita, tänapäeva Valgevene) oli Poola-Leedu riigis tegutsenud Basileios Suure ordu munk ja Ruteenia kreekakatoliku kiriku arhieparh (peapiiskop), kelle 12. novembril 1623 lintšis Vitebskis vihane rahvajõuk.^[1]

Jozafat on Bresti unioonile järgnenud katoliiklusevastase vägivallalaine tuntuim ohver^[2]^[3], kelle katoliku kirik kuulutas märtriks ja pühakuks .^[4] Tema surm tulenes konfliktist õigeusu ja katoliikluse vahel, mis süvenes, kui Kiiev metropoliidile alluv Ruteenia õigeusu kirik kinnitas osaduse roomakatoliku kirikuga 1596. aastal sõlmitud Bresti unioonis.

Jozafat põlvnes Ruteenia väikeaadlist (šlahta), kuid ta isa tegutses kaupmehena. 1604. aastal liitus ta Basileios Suure orduga ja sai vaimulikuks nimeks Jozafat (piiblitegelase Joosafati järgi). Tema kiriklik karjäär tipnes Polotski peapiiskopi ametikohaga 1618. aastal. Isiklikust vagadusest tulenevale populaarsusele vaatamata põrkus Jozafat Bresti uniooni järgset osaduspoliitikat juurutades tõsise vastuseisuga nii ilmalike koguduseliikmete kui ka vaimulike hulgas. 1618. aastal vahetasid Mogiljovi unioonivastased (disuniaadid) välja kohalikud vaimulikud, minnes isegi selleni, et asendasid liturgias paavst Paulus V ja kuningas Sigismund III nimed Konstantinoopoli patriarhi Timotheos II ja Ottomani Türgi sultani Osman II omadega. Peapiiskop Jozafat rakendas mässajate vastu karme meetmeid, muuhulgas keelates neil matta oma surnuid pühitsetud mulda. Konflikt võimendus veelgi Ukraina poliitikas, vastased süüdistasid Jozafati ka kavatsuses kirik täielikult latiniseerida. Vaidlustes kiriku varade valdamise üle puhkes vägivald, milles hukkusid mitmed vaimulikud. 1632. aastal lahendas valitsus konflikti, legaliseerides disuniaatide alternatiivse kirikuhierarhia ning jagades kiriku varad uniaatide ja disuniaatide vahel.

1623. aasta oktoobris käskis Jozafat vahistada viimase preestri, kes tema residentsis Vitebskis õigeusu jumalateenistusi pidas. Sellest välja vihastatud õigeusklikud lintšisid peapiiskopi sama aasta 12. novembril, murdes sisse tema tööruumidesse, raiudes ta pea maha ning visates laiba Dvina jõkke. Nende ülesässitamises on süüdistatud ka kohalikke protestante.

1624. aasta jaanuaris mõistis tapmist uurinud komisjon mõrvas süüsistatuna surma 93 inimest, samuti saadeti paljud pagendusse ja nende vara konfiskeeriti. Peapiiskop Jozafati keha toodi jõest välja ning polevat veel viie aasta vältel kõdunenud, tänapäeval paikneb see Roomas, Püha Peetruse basiilikas Püha Basileios Suure altari all. 1643. aastal kuulutati Jozafat õndsaks, 1867. aastal pühakuks (paavst Pius IX poolt). Talle omistatakse mitmeid imetegusid. Jozafati päevaks kirkukalendris määrati algul 14. november, kuna 12. novembril paiknes tollal Püha Martinus I. 1969. aasta kalendris koliti Martinuse päev tema enda surmapäevale ning Jozafati sai endale 12. novembri.

Jozafati kanoniseerimisprotsess algas Poola Jaanuariülestõusu ajal ning paljud pidasid seda paavsti toetusavalduseks Vene tsaarivõimu vastu mässavatele poolakatele. Vene riik reageeris sellele 1875. aastal, viies Chełmi eparhia, viimase Venemaal säilinud idakatoliku eparhia, jõuga üle vene õigeusu alla. Tänapäeval on Jozafat populaarne pühak poolakate ja ukrainlaste seas ning talle on pühitsetud arvukalt kirikuid niihästi Poolas ja Ukrainas kui ka mujal, näiteks USAs ja Kanadas. Tuntumate hulka neist kuuluvad näiteks Püha Jozafati basiilika Milwaukees (USAs Wisconsini osariigis), Püha Jozafati roomakatoliku kirikud Chicagos ja Detroitis. Teatmik "The Oxford Dictionary of Saints" nimetab Jozafati eestkostealaks "oikumeenilisi püüdlusi".^[5]

Viited

↑ Wilson, Andrew (2011). Belarus : the last European dictatorship. New Haven: Yale University Press. ISBN 9780300134353.
↑ Kempa, Tomasz (2010). "Religious relations and the issue of religious tolerance in Poland and Lithuania in the 16th and 17th century" (PDF). Sarmatia Europaea. Wrocław ?: Instytut Historyczny Uniwersytetu Wrocławskiego ?. Lk 31–66. ISSN 2082-5072. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 2. detsember 2014. Vaadatud 2. detsember 2014.
↑ Subtelny, Orest (2009). Ukraine: a history (4th ed.). Toronto [u.a.]: University of Toronto Press. ISBN 978-1-44269728-7.
↑ "Ukrainian Greek Catholic Church". Religious Information Service of Ukraine. Lviv: Institute of Religion and Society of the Ukrainian Catholic University. 15. august 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2013.
↑ The Oxford Dictionary of Saints - Josaphat

Välislingid

Ukraina katoliku kiriku Püha Jozafati eparhia
"Saint Josaphat", Patron Saints Index
"Josaphat Kuntsevych", Encyclopedia of Ukraine

[Wilson2011-1] Wilson, Andrew (2011). Belarus : the last European dictatorship. New Haven: Yale University Press. ISBN 9780300134353.

[Kempa2010-2] Kempa, Tomasz (2010). "Religious relations and the issue of religious tolerance in Poland and Lithuania in the 16th and 17th century" (PDF). Sarmatia Europaea. Wrocław ?: Instytut Historyczny Uniwersytetu Wrocławskiego ?. Lk 31–66. ISSN 2082-5072. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 2. detsember 2014. Vaadatud 2. detsember 2014.

[Subtelny2009-3] Subtelny, Orest (2009). Ukraine: a history (4th ed.). Toronto [u.a.]: University of Toronto Press. ISBN 978-1-44269728-7.

[RISU-4] "Ukrainian Greek Catholic Church". Religious Information Service of Ukraine. Lviv: Institute of Religion and Society of the Ukrainian Catholic University. 15. august 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2013.

[W8mS5-5] The Oxford Dictionary of Saints - Josaphat

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]