Irratsionalism

Irratsionalism (ladina sõnast irrationalis mittemõistuslik) mõistust alahindav suund idealistlikus filosoofias.  Irratsionalism on ratsionalismi vastand – ratsionalism võimendab iseseisva mõistuse rolli teadmise omandamisel ja õigustamisel, irratsionalism kas piirab või eitab mõistuse rolli. Irratsionaalsus eeldab maailmavaateliste valdkondade olemasolu, mis on mõistuse jaoks kättesaamatud ja saavutatavad ainult selliste tunnuste abil nagu intuitsioon, tunne, instinkt, ilmutus, usk jne. Niisiis kinnitab irratsionalism reaalsuse irratsionaalset olemust.

Irratsionalistlikke mõtted on väljendanud Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Friedrich  Schelling, Søren  Kierkegaard, Friedrich Heinrich Jacobi, Wilhelm Dilthey, Oswald  Spengler, Henri Bergson.

Irratsionalism on filosoofiline maailmavaade, mis eeldab, et reaalsusest pole võimalik aru saada teaduse meetodi abil. Irrationaalsuse toetajate sõnul ei ole reaalsus või selle iseseisvad sfäärid (nagu elu, vaimsed protsessid, ajalugu jne) objektiivsetel põhjustel lahutamatud, see tähendab et neid ei kohaldata seaduste ja seaduspärasuste suhtes.

Kõik sellised kujutlused orienteeruvad inimese mitteratsionaalsele tunnetusele, mis võivad anda inimesele subjektiivse kindluse päritolu suhtes.

Kaasaegne filosoofia põhimõtteliselt kujunes tänu irratsionalismile. Kaasaegne irratsionalism on selgelt väljendanud peamiselt neotomismis, eksistentsialismis, pragmaatilisuse ja personaalsuse filosoofias. Mõned elemendid võib leida ka positivismis ja neopositivismis.

Positivismis tulenevad irratsionaalsed eeltingimused  sellest, et teooriate ülesehitamine piirdub analüütiliste ja empiiriliste otsustega ning filosoofilised õigustused, hinnangud ja üldistused liigutavad automaatselt irratsionaalsele poole. Irratsionaalsust leidub kõikjal, kus väidetakse, et on valdkondi, mis on ratsionaalselt teadusliku mõtlemise jaoks põhimõtteliselt kättesaamatud. Selliseid valdkondi saab tinglikult jagada subratsionaalseteks ja transratsionaalseteks.

Irratsionaalse subjektiiv-idealistliku maailmavaate subratsionaalsetes sfäärides saab mõista näiteks selliseid mõisteid nagu:

•  tahe (A. Schopenhauer ja F. Nietzsche)
•  hing (L. Klagesi)
•  instinkt (S. Freud)
•  elu (V. Dilthey ja H. Bergson)

Tranratsionaalsetele sfääridele objektiivse-idealistilistus maailmavaates võivad viidata järgnevad mõistete klassid:

•  jumaluse idee (kõik religioosse filosoofia vormid, näiteks neotomism)
•  eksistents (S. Kierkegaard ja K. Jaspers)
•  üksainsuse mõiste, algpõhjused mis ei saa ratsionaalselt saavutada on iseloomulikud paljudele filosoofidele alates Plotinosest ja lõpetades M. Heideggeriga

Filosoofia, mis vastandub ratsionalismile ei ole alati antiratsionalistlik. Seda võib iseloomustada kui aratsionalistlikku juhul, kui väidetakse, et mõistuse vormid on midagi muud kui mõistus (nagu K. Jaspersi "eksistentsi valgustamine" «olemasolu valgustatus» («Existenzerhellung»)).

Filosoofiline irratsionalism deklareerib objektiivse ratsionalistliku analüüsi sfäärid, mis on loomingulise alusega (näiteks elu, instinktid, tahe, hing) ja vastandub surnud olemuse mehhanitsismile või abstraktsele vaimule, näiteks élan vital (loov jõud või algupärane elutung) Bergsonil, Wille zur Macht (võimutahe) Nietzschel, Erlebnis (kogemus) Diltheyl jne.

Sotsioloogias ja kultuuriuurimuses on irratsionaalsed vaated sageli vastuolus sotsiaalsete ja kultuuriliste uuendustega, mida peetakse teaduste ja tehnoloogia võimuks ning seeläbi kinnitavad kultuuris teaduse ratsionaalseid emotsionaalsed väärtusi. Irratsionalismi pooldajad peavad seda tõese kultuuri vaimse aluse languse ilminguks (nagu näiteks O. Spengleri "Õhtumaa allakäigus"). Näiteks Saksamaal kujunesid irratsionalismi kõige reaktsioonilisemateks vormideks poliitilistes teooriates ja programmides nn noorte konservatiivsus ja natsionaalsotsialism. Need teooriad eitavad seisukohta, et sotsiaalne kogukond on isereguleeriv sotsiaalsete seaduste kaudu. On öedud, et ühiskond põhineb müstilisel šovinismil või rassikultuuril.

Irratsionaalsuse toetajad Böhme, Nietzsche, Kierkegaard, Schopenhauer arvavad, et meie vaadeldava ratsionaalse maailma aluseks on irratsionaalne alge.