Ilja Gabai

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ilja Jankelevitš Gabai (Илья́ Янкеле́вич Габа́й) (9. oktoober 1935 Bakuu – 20. oktoober 1973 Moskva) oli Nõukogude dissident ja inimõiguslane, luuletaja ja proosakirjanik, kodanikuõiguste eest võitlemise võtmeisik NSV Liidus.

Sündis 9. oktoobril 1935 Bakuus juudi perekonnas. Kaotas lapsena vanemad, elas seejärel sugulaste juures, kes andsid ta mõneks ajaks lastekodusse. Teenis sõjaväes, lõpetas 1962. aastal Moskva Riikliku Pedagoogilise Instituudi. Asus õpetama vene keelt ja kirjandust Moskva äärelinna koolis.

Sõbrunes dissidendist füüsiku Valeri Nikolskiga. Osales 5. detsembril 1965 "glasnosti miitingul" Moskva Puškini väljakul, kus Nõukogude Liidu konstitutsiooni päeval nõuti vahistatud kirjanike Andrei Sinjavski ja Juli Danieli suhtes rakendamast N Liidu konstitutsiooni neid paragrahvide, kus räägitakse sõnavabadusest. 22. jaanuaril 1967 osales demonstratsioonil, kus nõuti vahistatud dissidentide Juri Galanskovi, Vera Laškova, Aleksei Dobrovolski ja Pavel Radzijevski vabastamist. Vahistati 26. jaanuaril 1967 ja suleti Moskva Lefortovo vanglasse. Talle esitati süüdistus Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi, mis käsitles "avalikku korda rikkuvate rühmituste korraldamist või nendes aktiivne osalemist”. Kuid 26. mail 1967 vabastati vanglast ilma uut süüdistust esitamata ja augustis 1967 tema kriminaalasi lõpetati.

Jaanuaris 1968 koostas ja allkirjastas hulga inimõigusi käsitlevaid dokumente. Koos Juli Kimi ja Pjotr Jakiriga kirjutas ta üleskutse "Teaduse, kultuuri, kunsti juhtkonnale", mis rääkis poliitilisest tagakiusamisest ja restaliniseerimisest. Veebruaris allkirjastas ta kirja Budapesti kommunistlike ja töölisparteide nõuandekoosoleku presiidiumile. Pühendas essee „Avatud kohtu suletud uste taga“ neile, kes mõisteti süüdi Punase väljaku „seitsme meeleavalduse“ korral. Kirjutas Natalia Gorbanevskaja loodud inimõiguste kaitsjate perioodilise ajakohase sündmuste kroonikasse.

Töötas toimetajana Aasia rahvaste instituudis.^[1] Sai tuttavaks krimmitatarlaste õiguste eest võitlejatega (Zampira Asanova, Rolan Kadõjev, Mustafa Džemiljev), aitas neil dokumente ette valmistada.

KGB viis Gabai korteris läbi mitu läbiotsimist ja Krimmi tatari liikumise materjalid konfiskeeriti. 15. aprillil 1968 tegi NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsuse võtta Gabailt ja Anatoli Martšenkolt Nõukogude kodakondsus, kuid seda otsust ei täidetud.^[2]

Arreteeriti Moskvas 19. mail 1969 "Nõukogude võimu vastase laimu levitamise eest." Viidi lennukiga Taškenti, kus paigutati vanglasse. 20. jaanuaril 1970 mõistis Taškendi linnakohus talle "Nõukogude võimu vastase laimu levitamise eest" kolm aastat vabadusekaotust üldrežiimiga laagris. Põhjuseks tema osalemine krimmitatarlaste liikumises, koos Gabaiga mõisteti vangi ka krimmitatarlaste liider Mustafa Džemiljev. Seejärel vangilaagris Kemerovo oblastis. Vabanes 19. mail 1972.

1973. aasta augustis andsid Pjotr Jakir ja Viktor Krassin oma kohtuprotsessil tunnistusi mitmete oma kaasdissidentide, sealhulgas Gabai vastu, mida kajastati ka televisioonis. Sellise reetmise eest langes Gabai raskesse depressiooni. 20. oktoobril 1973 sooritas ta enesetapu, visates end üheteistkümnenda korruse rõdult alla. Moskva Nikolskoje krematooriumis kogunes temaga hüvasti jätma üle saja inimese. Urn tuhaga maeti jaanuari 1974 Bakuu juudi kalmistule oma isa kõrvale.

Ilja Gabai lesk Galina koos poja ja tütrega emigreerus 1974. aastal Ameerika Ühendriikidesse.

Eluajal ilmusid Gabai ilukirjanduslikud tekstid ainult põrandaalustes samizdat'i väljaannetes. 1990. aastatel ilmus mitu tema teoste kogumikku: Töötajad" (Moskva: "Prometheus", 1990; "Luuletused. Ajakirjandus. Kirjad. Mälestused "(1990); "Valitud kohad" (1994).