Indochine

See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. (November 2024) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Indochine (prantsuse hääldus [ɛ̃dɔʃin]) on prantsuse new wave ja rokkansambel, mis asutati Pariisis 1981. aastal.^[1] Bänd oli 1980. aastatel väga menukas prantsuskeelsetes piirkondades nii Euroopas kui ka Ladina-Ameerikas, eriti lauludega „L'Aventurier“ ja „Canary Bay“.

1990. aastatel ilmus ansamblil mitu albumit, mida kriitikud kiitsid, kuid mille äriedu oli kasin. 2002. aastal ilmus album „Paradize“, mis tegi ansambli taas populaarseks. Ansambli plaate on müüdud üle 13 miljoni albumi ja singli jagu.^[2][3]

Indochine’i (prantsuse keeles 'Indohiina') asutasid 1981. aastal Pariisis kaks 20. aastates prantslast Nicola Sirkis ja Dominique Nicolas.^[1] Nendega liitus saksofonist Dimitri Bodiansky. Esimese kontserdi andsid nad 29. septembril 1981 Pariisi kohvikus Le Rose Bonbon. Lühike esinemine laval tõi neile esimese lepingu plaadifirmaga.^[2]

1981. aasta novembris salvestati esimene singel, mis sisaldas laule „Dizzidence Politik“ ja „Françoise“. Singel äratas rohkem kriitikute kui peavoolumeedia tähelepanu ja jõudis vaid piiratud publikuni.^[2]

Bändiga liitus Stéphane Sirkis, Nicola kaksikvend, kes oli bändiga juba laval esinenud. 1982. aasta aprillis salvestas ansambel esimese albumi „L'Aventurier“, mida müüdi üle 250 000 eksemplari. Ajakirjandus ja esilekerkiv new wave publik võtsid albumi hästi vastu. „L'Aventurier“ oli Prantsusmaal 1983. aasta suve laul ja singel võitis muusikaauhinna Bus d'acier.^[2]

1983. aastal andis Indochine välja albumi „Le Péril Jaune“, mida müüdi 225 000 eksemplari.^[2][4] 1984. aastal andis bänd kontserte Prantsusmaal.^[5] Nad olid edukad ka Skandinaavias, eelkõige Rootsis.^[2][6]

1985. aastaks oli neil suur kuulajaskond ning eriti populaarseks said laulud „Troisième sexe“, „Canary Bay“ ja „Trois nuits par semaine“. Nende kolmandat albumit „3“ müüdi Euroopas 750 000 eksemplari. Serge Gainsbourg lavastas muusikavideo laulule „Tes yeux noirs", mis on ansambli üks edukamaid lugusid.^[2]

1986. aastal otsustas Indochine välja anda bändi viienda aastapäeva tähistamiseks Pariisis Zénithi kontserdihallis antud salvestuse.^[2]

Nende neljas album „7000 Danses“, mille produtsent on Joe Glasman, ilmus 1987. aastal. Album oli edukas – seda müüdi umbes 320 000 eksemplari, kuid oli siiski vähem edukas kui eelmine album „3“. Osaliselt on põhjuseks bändi püüdlus luua vähem peavoolu- ja kommertsalbum. Album „7000 Danses“ ilmus ka keset rokikriitikute poleemikat, et Indochine on lihtsalt briti bändi The Cure koopia. Vaatamata poleemikale jätkasid fännid ansambli toetamist.^[2]

1986. aastal kogus bänd toetust singliga „Troisième sexe" Limas Peruus. 1987. aasta alguses sai väike plaadifirma El Virrey õigused albumile „Au Zénith", mis anti välja LP-na ja kassetil.^[7]

Toetusest üllatunud Indochine tegi pärast transatlantilist debüüti Montréalis vahepeatuse Limas. Pärast esinemist Montréalis 6. aprillil 1988 reisis bänd Peruusse. Nad andsid rohkem kui 40 000 Lima fännile neli kontserti 29. ja 30. aprillil ning 6. ja 7. mail 1988 Coliseo Amauta kontserdihallis.^[7] Sel perioodil müüdi Peruus umbes 400 000 nende plaati.^[8]

1980. aastate lõpus oli see ainus Indochine’i ringreis. Ringreisile kaasati külalismuusikud nagu Diego Burgard (basskitarr) ja Jean-My Truong (trummid) ning filmiti Euroopa linnades, Kanadas ja Peruus dokumentaalfilm, mis ilmus müügile 1989. aastal VHS-kassetil.^[9]

Nende viies stuudioalbum „Le Baiser“ ilmus 1990. aasta alguses. Dimitri Bodiansky otsus 1989. aasta jaanuaris bändist lahkuda šokeeris fänne. Lahkumise põhjuseks võis olla Indochine'i kõla areng ja Bodiansky väiksem osalus saksofonistina, kes oli isaks saanud. Bodiansky on endiselt Indochine'i algkoosseisu armastatud liige ja külalisesineja.^[2][7]

1991. aastal tähistas Indochine kümnendat aastapäeva kogumikalbumiga "Le Birthday Album“, sealhulgas lugu "La Guerre Est Finie", mis anti välja singlina. Albumi edu oli märkimisväärne (müüdi 600 000 eksemplari üle Euroopa) ja äratas taas huvi ansambli vastu. Singli pealkiri osutus kahetsusväärseks, sest Pärsia lahe sõda oli just alanud. Sel põhjusel otsustasid paljud raadiojaamad lugu mitte esitada.^[2]

Kuues stuudioalbum „Un jour dans notre vie“ ilmus 1993. aastal. Album sai halba kriitikat ja ebaõnnestus ka äriliselt. Laulu „Un jour dans notre vie" muusikavideo võitis Prantsusmaal auhinna Gerardmer’ fantastiline videoklipp 1994.^[2]

27. veebruaril 1999 suri 39-aastaselt hepatiiti kitarrist, klahvpillimängija ja Nicola kaksikvend Stéphane Sirkis. Ta soovis, et bänd pärast tema surma edasi tegutseks.^[2][10]

2000. aasta oktoobris korraldas bänd väikese, kuid eduka akustilise kontserditurnee „Nuits Intimes“. Ringreisi salvestis ilmus jaanuaris 2001.^[2]

2001. aasta alguses Nicola ja Oli de Sat komponeerivad enamiku albumist „Paradize“. Albumil tegid koostööd Year Scott, Camille Laurens, Mickey 3D, Gerard Manset, Jean-Louis Murat ja Melissa Auf Der Maur.^[2]

2002. aastal saavutasid nad taas edu albumiga „Paradize“, mida müüdi miljon eksemplari ja mis sisaldas edetabelite tipplugu „J'ai demandé à la lune“. Album märkis muusikalist muutust bändi esteetikas ja žanris läbi süngema kõla ja sisevaatluslikema laulusõnade, mis on mõjutatud populaarsetest ansamblitest ja artistidest nagu Nine Inch Nails, Placebo ja Marilyn Manson.^[2]

2003. aastal pälvis bänd MTV Euroopa muusikaauhinna Parim prantsuse kollektiiv, raadiovõrgu NRJ muusikaauhinna Aasta album ja prantsuse auhinnatseremoonia Les Victoires de la Musique auhinna Aasta parim popalbum.^[2]

2005. aasta detsembris ilmus album „Alice & June“, millel tegi koostööd Placebo esimees Brian Molko. 6. ja 7. juunil 2006 korraldas ansambel Hanoi ooperimajas kaks kontserti, et tähistada 25. aastapäeva.^[2]

2007. aasta detsembris andis Indochine välja kolmeplaadilise DVD-albumi ja kaheplaadilise CD-albumi „Alice & June Tour“. Albumil oli 2007. aasta märtsis Prantsusmaal Lille'is salvestatud täismahus kontsert.^[2]

2008. aastal ühineb Indochine ühenduse Piirideta Ajakirjanikud kampaaniaga, et boikoteerida Pekingi olümpiamängude avatseremooniat. Bänd kaverdas 80ndate singlit „You Spin me Round“ (kogutud raha läks RSF-ile).^[2]

Nende 11. stuudioalbum „La République des Meteors“ ilmus 9. märtsil 2009. Album märkis muutust bändi muusikalises stiilis, eemaldudes aeglaselt süngetest ja ebatavalistest valdkondadest, mida nad käsitlesid albumites "Paradize" ja "Alice & June".^[2]

Indochine oli esimene prantsuse bänd, kes esines ja täitis staadioni Stade de France.^[11] Nende suurimal kontserdil 26. juunil 2010 oli 80 000 inimest.^[2]

2012. aasta novembris andis bänd välja singli „Memoria“, mis pärines nende järgmiselt albumilt „Black City Parade“.^[2] Kauaoodatud album „Black City Parade“ ilmus 11. veebruaril 2013.^[2] Albumil on sünge kaanepilt, kuid kahest eelmisest albumist meeldivam ja soojem muusika.^[12] Albumil on bändi algset muusikastiili iseloomustavaid süntpopi ja new wave'i jooni.^[13] 21. veebruaril 2013. aastal alustasid nad kontserditurnee "Black City Tour".^[14]

Albumi „Black City Parade“ teine singel oli „College Boy“, mis jutustab homoseksuaalse teismelise poisi elust, keda pekstakse ja ahistatakse. Muusikavideo lavastas Kanada filmitegija Xavier Dolan. Video esilinastus veebis hoiatusega, et see sisaldab vägivaldseid stseene ega sobi noorele vaatajaskonnale. Videos kujutatakse noort meessoost õpilast, kes seisab silmitsi koolikaaslaste piiramise ja ahistamisega. Video kulminatsioonis löövad kaasõpilased ta jõhkralt risti ja tulistavad ülakeha. Internetis on palju poleemikat video näitamise üle.^[2][15]

Bänd mängis 27. ja 28. juunil 2014 Stade de France'i staadionil. Staadionikontsertidele järgnes 14. juulil 2014. aastal Londoni kontserdisaalis O2 Shepherd's Bush Empire’is väiksem ülesastumine.^[2]

2015. aasta aprillis esines bänd kaheksal päeval kontserditurneega „Europe City Club Tour“, mille kuulajaskond ulatus frankofoonidest kaugemale, hõlmates Hispaaniat, Saksamaad, Rootsit, Taanit, Norrat ja Hollandit.^[2]

2016. aastal esinesid nad kontserditurneega „The Festival Tours“ festivalidel „Papillons De Nuit“ (20. mail), „Les Ardentes“ (6. juulil), „Carcassonne festival“ (15. juulil), „Sion Sous Les Etoiles“ (18. juulil), „Poupet“ (22. juulil), „La Fête Du Bruit“ (12. augustil) ja „Cabaret Vert“ (25. augustil).^[2][16]

Nende 13. album „13“ (2017) oli Prantsusmaal edukas singlitega „Un été français“ ja „La vie est belle“.^[2]

2020. aastal teatas bänd 2021. aasta kontserditurneest „Central Tour“, et tähistada 40. tegevusaastat. Kontserdid pidid toimuma viiel päeval Prantsusmaa suurimatel staadionidel. Kontsert lükati edasi 2022. aastasse.^[2][3]