Hagiograafia

Hagiograafia (kreeka keeles ἅγιος hagios 'püha'ja γραφία graphia 'kirjutamine') on pühakuid, nende elu ja tegusid käsitlev kirjandus ning uurimistöö^[1]. See hõlmab kirjeldusi märtritest, nende kohtuotsustest ja surma üksikasjadest; pühakuks kuulutatud munkade, piiskoppide, vürstide ja neitsite elulugusid ja kirjeldusi imedest, mis on seotud pühakute haudade, reliikviate või pühakujudega^[2].

Hagiograafiaid on kirjutatud juba 2. sajandist peale lugejate valgustamiseks ja pühakute ülistamiseks. Keskajal oli tavaks lugeda valjult ette vastava päeva pühakute elulugusid nii tunnipalvustel kui ka õhtusöögi ajal munkade refektooriumis. Üksikute pühakute elulugude kõrval kirjutati teoseid teatud liiki pühakutest, näiteks Eusebiuselt Caesareast pärinevad teated Palestiina märtritest 4. sajandist ja paavst Gregorius I "Dialoogid" käsitlevad Benedictust ning teisi 6. sajandi munkasid. Oletatavasti kuulsaim hagiograafiline kogumik on 13. sajandist pärit Jacobus de Voragine "Legenda aurea" ("Kuldlegend"). Uusaegne kriitiline hagiograafia sai alguse 17. sajandi Flandrias jesuiidi Jean Bollandi ja tema järgijate, bollandistide tegevusega.^[2]