Hälbekirjandus

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hälbekirjandus ehk transgressiivne kirjandus on kirjandusžanr, mille fookuses on tegelased, kes tunnevad end ühiskonna ootustest ja normidest piiratuna ning kes murravad neist piirangutest vabaks ebatavalisel või vastuolulisel moel. Kuna hälbekirjanduse tegelased mässavad ühiskonna alusnormatiivide vastu, võivad nad näida vaimuhaigete, antisotsiaalsete või nihilistlikena. Žanris käsitletakse tabuteemasid nagu mõnuained, hälbiv seksuaalkäitumine, vägivald, intsest, pedofiilia ja kuritegevus. Transgressiivsele kirjandusele andis žanrilise määratluse Los Angeles Timesi kirjanduskriitik Michael Silverblatt.^[1] The New York Timesi ajakirjanik Rene Chun kirjeldas hälbekirjandust järgmiselt:^[2]

"See on kirjanduslik žanr, mis kujutab reljeefselt teemasid nagu intsest ja teised ebanormaalsed seksuaalpraktikad, piinamised, inimkeha mitmetes kohtades esile kerkivad suguelundid, linnavägivald ja naiste vastu suunatud vägivald, mõnuainete tarbimine ja eriti probleemseid peresuhted, ning rajaneb eeldusel, et tõelist teadmist võib leida inimkogemuse piirialadelt ja et keha on teadmise omandamise paik."

Žanr on tekitanud vastakaid arvamusi ja paljud hälbekirjanduse eelkäijad, sealhulgas William S. Burroughs ja Hubert Selby Jr., on rõvetsemises süüdistatuna kohtus käinud.

Hälbekirjandusel on sarnasusi plärtspungi (splatterpunk), noir-krimi ja erootilise kirjandusega seoses selle valmidusega keelatud käitumisviise kujutada ning lugejaid šokeerida. Kuid neist žanritest eristab hälbekirjandust see, et tegelased otsivad sageli viise iseenese ja oma ümbruskonna parandamiseks – hoolimata nende viiside ebatavalisusest ja ekstreemsusest. Suur osa hälbekirjandusest tegeleb identiteedi, sisemise rahu või isikliku vabaduse otsingutega. Olles vaba tavapärastest kirjanduslikest konventsioonidest ning maitsepiirangutest, väidavad hälbekirjanduse eestkõnelejad, et žanr on võimeline tabavaks ning raskesti eiratavaks sotsiaalkriitikaks. Žanril on mõningaid kattuvusi kirjandusliku minimalismiga, kuna paljud hälbekirjanikud kasutavad lühilauseid ja lihtsustatud stiili.

Hälbekirjanduse põhiideed pole uudsed. Paljud kirjandusteosed, mida tänapäeval peetakse klassikaks, on kajastanud vastuolulisi teemasid ja kritiseerinud karmilt ühiskondlikke norme. Varajaste näidete hulka võib paigutada markii de Sade’i skandaalsed kirjutised ja krahv de Lautréamonti "Maldorori laulud" (1869). Näitena võib tuua ka prantsuse kirjaniku Émile Zola teoseid sotsiaalsetest oludest ja "halvast käitumisest", samuti vene kirjaniku Fjodor Dostojevski romaane "Kuritöö ja karistus" (1866) ja "Märkmeid põranda alt" (1864) ning norra kirjaniku Knut Hamsuni psühholoogilise romaani "Nälg" (1890). Seksuaalset ekstravagantsust võib kohata kahes varajases Euroopa romaanis, "Satyriconis" ja "Kuldses eeslis", samuti (mööndustega) "Moll Flandersis" ning mõnes varajase gootika teoses. 20. sajandi alguse kirjanikud Octave Mirabeau, Georges Bataille ja Arthur Schnitzler, kes kujutasid inimese psühhoseksuaalset arengut, on samuti olulised hälbekirjanduse eelkäijad.

6. detsembril 1933 tühistas USA föderaalkohtunik John M. Woolsey üleriigilise keelu James Joyce’i romaanile "Ulysses". Raamat keelustati Ameerika Ühendriikides väidetava rõvetsemise tõttu, eriti raamatu lõpuosas leiduva Molly Bloomi "monoloogi" teatud kohtade tõttu. Random House’i kirjastus vastustas föderaalkohtus rõvetsemisväited ning sai loa raamat Ameerika Ühendriikides avaldada. Kohtunik Woolseyt on keelu tühistamise puhul sageli tsiteeritud, sest ta olevat öelnud, et "seadust huvitab ainult normaalne inimene".

1950ndate lõpus hakkas Ameerika kirjastus Grove Press kirjastuse Barney Rosset alt välja andma kümneid aastaid vanu romaane, mis olid suuremas osas inglise keelt kõnelevatest maadest jäänud paljudeks aastateks vastuoluliste teemade kujutamise tõttu avaldamata. Kaks neist teostest, "Leedi Chatterley armuke" (D. H. Lawrence’i lugu kõrgklassi naise armuafäärist töölisklassi mehega) ja "Vähi pöörijoon" (Henry Milleri seksuaalne odüsseia) sattusid rõvetsemise tõttu kohtu alla ("Leedi Chatterley armukese" üle peeti kohut ka Ühendkuningriigis ja Austrias). Mõlemad teosed kuulutati mitteroppudeks ning juhtumid sundisid Ameerika Ühendriikide kohtuid ümber mõtestama selliste kirjandusteoste kirjanduslikku väärtust, mida varem oleks silmapilkselt nimetatud pornograafiliseks.

Grove Press avaldas ühtlasi biitkirjanike väljakutsuvaid teosed, mis tõi kaasa kaks uut kohtuasja. Esimene puudutas "Ulgu", Allen Ginsbergi 1955. aastal kirjutatud poeemi, mis tõstis au sisse Ameerika kontrakultuuri ning mõistis hukka ühiskonna peavoolu silmakirjalikkust ja õõnsust. Teine puudutas William S. Burroughsi hallutsinatoorset satiirilist romaani "Alasti lõunasöök" (1959). Mõlemad teosed sisaldasid tollal nilbeks peetud kirjeldusi kehaosadest ja seksuaalaktidest. Grove avaldas ühtlasi Hubert Shelby Jr.-i anekdootliku romaani "Viimane peatus Brooklynis" (1964), mis on tuntud oma tõetruu kurjategijate, prostituutide ja transvestiitide kujutamise ning toore slängipõhise proosakeele poolest. "Viimane peatus Brooklynis" sattus kohtu alla Ühendkuningriigis. Grove Press võitis kõik juhtumid ning need võidud rajasid teed ühelt poolt hälbekirjanduse legaalsele avaldamisele ja teisalt neile tähelepanu osutamisele.

1970. ja 1980. aastatel lõi hälbekirjandus põrandaalustes ringkondades õilmitsema. Selle suurimate staaride hulgas olid J. G. Ballard, briti kirjanik, kes sai tuntuks oma veidrate ja hirmutavate düstoopiliste romaanidega; Kathy Acker, ameeriklanna, kes kerkis esile oma seksuaalselt ilustamata, kuid sellegipoolest feministlike teostega; ja Charles Bukowski, ameeriklane, kes kogust tuntust oma lugudega naistejahtimisest, joomarlusest ja mängurlusest. Omaenese slängi kasutava noortekamba "ultravägivaldseid" ja vägistamisstseene sisaldav kurikuulus 1971. aasta filmiversioon Anthony Burgessi romaanist "Kellavärgiga apelsin" kujunes oluliseks popkultuuri mõjutajaks; film keelati Ühendkuningriigis ära ning USA-s linastus suurte kärbetega. 1990. aastatel avas alternatiivroki ning võõrandunute subkultuuri esiletõus hälbekirjanikele ukse, saamaks mõjukamaks ja kommertsiaalselt edukamaks kui kunagi varem. Seda näitlikustab kanada kirjaniku Douglas Couplandi mõjukas 1990. aasta romaan "Generatsioon X: Lugusid kiirenduskultuurist", mis kujutas autori eakaaslaste majanduslikult kehvade väljavaadetega ning apokalüptiliselt häälestatud maailmavaadet. Romaan populariseeris mõistet "generatsioon X", kirjeldamaks seda demograafilist vanuserühma. Selle kümnendi teiste mõjukate autorite hulka kuulub Bret Easton Ellis oma romaanidega allakäinud yuppiedest; Irvine Welsh, kes sai tuntuks Šotimaa töölisklassi narkosõltlastest noorukite portreteerimisega; ning Chuck Palahniuk, kes kujutas oma tegelaste veidraid katseid pageda lohutust tarbimiskultuurist.

Norra filosoof Lars F. H. Svendsen arutleb transgressiivse kirjanduse üle oma raamatus "Igavuse filosoofia". Ta väidab, et igavus ja transgressioon on teineteisega lähedalt seotud (lk 79). Samuti väidab Lars F. H. Svendsen, et Bret Easton Ellis viitab oma teoses ise ka, et transgressioon ei ole tegelikult mingi väljapääs, ehk siis on põhimõtteliselt transgressioonikriitiline. "Bret Easton Ellis on kogu Patrick Batemani olemuse suhtes tõrjuval positsioonil" (lk 85).^[3]

Indias peetakse Charu Nivedita romaane hälbelisteks.^[4] Tema romaani "Nullkraad" on võrreldud William Burroughsi "Alasti lõunasöögiga".^[4] 21. sajandi alguses kerkisid esile sellised autorid nagu Rupert Thomson, R. D. Ronald ja Kelly Braffet, kelle tegelased tõid veelgi enam nähtavale kriminaalsed, seksuaalsed, narkootilised, enesevigastajalikud, antisotsiaalsed ja vaimuhaigusest kantud tabuteemad, mille kujutamist leidus varem vaid põrandaaluse hälbekirjanduse varjus. Ronaldi romaanid "Elevandipuu" ja "Zombituba" leiavad aset väljamõeldud linnas Garden Heightsis, mis pakub värsket ning kaasaegset sulatusahju, näitlikustamaks segu USA ja Ühendkuningriigi kultuurilisest ja ühiskondlikust rahulolematusest ja frustratsioonist, mida varem oli kujutatud väga erinevalt.

Ühendkuningriigis on žanr saanud märkimisväärseid mõjutusi "töölisklassi kirjandusest", milles kujutatakse sageli tegelasi, kes üritavad leidlike võtetega vaesuse eest pageda, samas kui Ameerika Ühendriikides keskendub hälbekirjandus pigem keskklassi tegelastele, kes üritavad põgeneda oma eluviiside emotsionaalsetest ja spirituaalsetest piirangutest.