Krahvivaenus

Krahvivaenus, ka krahvisõda (taani Grevens Fejde, saksa Grafenfehde) oli sõjaline konflikt Taani trooni pärast aastatel 1534–1536. Vaenus on nimetatud Oldenburgi krahvi Christophi järgi.

1533. aastal suri Taani kuningas Frederik I, kes oli kümme aastat varem kukutanud oma vennapoja Christian II. Viimane oli alates 1532. aastast Frederiki käes vangis. Frederiki surma järel oodati, et troonile tõuseb tema poeg, Holsteini hertsog Christian, kuid too oli veendunud protestant ja ehkki ka Frederik I oli Taanis alustanud reformatsiooniga, oli enamik riiginõukogu liikmetest veel katoliiklased. Christiani valimise vastu olid ka riigi tähtsamad linnad ja talupoegkond. Aadli enamik toetas küll Christianit, ent tema vastaste mõjul otsustati kuninga valimine aasta võrra edasi lükata. See avas võimaluse teistele jõududele sekkuda ja üritada oma kandidaate kuningatroonile saada.

Lübecki linn, mida juhtis ambitsioonikas bürgermeister Jürgen Wullenwever, püüdis Hansa ja ennekõike enda huvisid iga hinna eest kaitsta ja püüdis seetõttu tõkestada Madalmaade kaupmeeste läbisõitu Taani väinadest. Kuningas Christian II oli abiellunud keiser Karl V õe Isabellaga ja soodustas seetõttu igati Habsburgidele kuuluvate Madalmaade kaupmeeste Läänemere-kaubandust. Seetõttu oli Lübeck aidanud teda nii Rootsis kui ka Taanis kukutada. Kuid Frederik I surma järel otsustas Wullenwever Lübecki huvisid veelgi otsesemalt kaitsma asuda, seda enam, et Rootsiga oli linnal juba tekkinud vastuolu, mis ähvardas sõjaks paisuda. Nõnda lootis bürgermeister Taani kuningaks saada mõne Lübeckile soodsa valitseja, kes suudaks ka Rootsi trooni haarata ja nõnda sealgi Hansa kaubaeelised taastada. Nii sõlmis linn liidu Oldenburgi protestantliku krahvi Christophiga, kes oma usutunnistusele vaatamata oli olnud ka keisrikoja teenistuses ning oli ka Taani kuningakoja küllaltki lähedane sugulane. Christoph lootis ka keisri toetusele, selleks leppisid Lübeck ja Christoph kokku, et ametlikult haaravad nad Taanis võimu Christian II nimel, kuid maa tegelikuks valitsejaks saab siiski Oldenburgi krahv. Et Taani riigipäev oli lootusetult lõhestunud, ei olnud asja lahendamisele valimiste teel eriti loota ja nõnda otsustasid Lübeck ja Christoph kasutada sõjalist jõudu, et kiire löögiga enamik riiki endale võita.

Huvi Taani trooni suhtes näitasid üles aga ka teised osapooled. Üks aktiivsemaid oli Mecklenburgi hertsog Albrecht VII, kes lootis ise Taani ja Rootsi kuningaks saada, viimase troonil oli tema esivanem ja nimekaim, Albrecht Mecklenburgist ka kaks sajandit varem olnud. Lisaks temale tundis asja vastu huvi ka Pfalzi krahv Friedrich II, kes abiellus Christian II tütre Dorotheaga. Albrecht ja Friedrich esialgu Taani asjadesse aktiivselt siiski ei sekkunud.

1534. aasta suvel tungisid Oldenburgi Christophi väed Taani saartele ja haarasid paari kuu jooksul need enda kätte. Ka Kopenhaagen, Malmö ja teised suuremad Taani linnad vandusid talle truudust. Christoph kuulutas end Christian II nimel valitsevaks regendiks ja nõudis ka viimase vabastamist. Samal ajal, 4. juulil valisid Jüütimaa aadlikud Holsteini Christiani Christian III nime all Taani kuningaks. 10. augustil tunnustas aga ka Skåne Christophit Taani regendina. Kuid kogu riiki tal enda võimu alla saada siiski ei õnnestunud, sest Jüütimaa aadlikud otsustasid liituda Holsteini Christianiga. Esimene tõsisem konflikt tekkiski Fyni saare pärast, mis esialgu siiski Christophi pooldajate kätte langes.

Lübeck sõlmis tihedad suhted ka Inglise kuningakojaga ja püüdis just 1534. aastal ametlikult katoliku kirikust lahku löönud Henry VIII-t koguni mõjutada Taani krooni vastu võtma. See siiski ebaõnnestus. Keiser tunnustas aga Christophit Taani regendina ja avaldas lootust, et peagi saab Christian II tütar Dorothea Taani valitsejaks. Christian II ise oli aga endiselt vangistuses Sønderborgi lossis, mis oli Holsteini Christiani käes.

Ehkki 1534 aasta sügiseks oli enamik Taanist Christophi võimu all, pöördus sõjaõnn peagi Christian III kasuks. Tema poolel astus sõtta Rootsi, mille väed laastasid Skånet ja vallutasid suure osa sellest. Saanud toetust protestantlikelt Saksa vürstiriikidelt, asus ka Christian ise pealetungile, tema väed Johann Rantzau juhtimisel vallutasid Põhja-Jüütimaa ning tegid edukaid lööke ka Christophi vägede teiste positsioonide vastu. 1535. aasta jaanuariks oli kogu Jüütimaa Christiani käes ning peagi alustas ka Taani saarestiku vallutamist. Esialgu oli merel ülemvõim veel Lübecki ja tema liitlaste käes, kuid ida poolt ahistasid neid Preisimaa hertsogi Albrechti ja Rootsi laevad.

1535. aast aprillis tungisid Christian III väed ka Taani saartele ning alustasid pealetungi Kopenhaageni suunas. Et Lübecki ja Christophi positsioonid tugevalt kõikuma lõid, vajasid nad hädasti kellegi tuge. Seetõttu otsustas oma plaane asuda läbi suruma Mecklenburgi Albrecht VII, kes polnud jätnud plaane ise Skandinaavia riikide kuningaks saada. Aprillis saabus ta Kopenhaagenisse, kus tal aga peagi tüli Christophiga, kes ei soovinud oma positsiooni Albrechtile loovutada. Albrecht nimetas aga krahv Johann von Hoya Taani regendiks ning saatis ta Christiani vägedega võitlema. Sõjas too peagi ka hukkus. Et Albrechtil endal suuri vägesid polnud, siis tema sekkumine Christiani-vastast leeri tegelikult kuigivõrd ei aidanud.

1535. aasta suvel langes enamik Taani saartest ja Skånest Christian III toetajate kätte ja Lübeck kaotas ülemvõimu merel. Christiani, Rootsi ja Preisi laevastik hakkasid teostama ühisoperatsioone Taani saarestikus ja sügiseks olid vaid Kopenhaagen ja Malmö jäänud krahv Christophi ja hertsog Albrechti kätte. Sellist seisu luges Lübecki raad lootusetuks ning Wullenwever kukutati. Hamburgis algasid rahuläbirääkimised, mis lõppesid 1536. aasta veebruaris Lübecki ja Christian III vahelise rahulepingu sõlmimisega. Sellega säilitas Hansa mõningaid eeliseid Taani väinades, kuid Madalmaade konkurentsi ei piiratud. See tähendas, et Lübeck kaotas lõplikult otsustava rolli Läänemere kaubandus- ja välispoliitikas.

Hertsog Albrecht ja krahv Christoph otsustasid siiski vastupanu Christophile jätkata, lootes keisripoolsele abile. 1536. aastal läksid omavahel tülli ka Taani ja Rootsi ning Gustav Vasa tõmbas oma väed Kopenhaageni juurest ära. Kuid Christian III positsioon Taanis oli juba piisavalt tugev, et linna piiramist ka ilma Rootsita jätkata. Teda toetas jätkuvalt Preisimaa, majanduslikku abi andsid ka Saksa protestandid. Karl V ei suutnud Christiani vastastele siiski õigeaegset abi anda, olles seotud sõdadega Prantsusmaa ja Türgi vastu. Christian II tütre Dorothea mees, pfaltskrahv Friedrich II aga ei suutnud piisavalt rahalisi vahendeid ja vägesid koguda, et minna endale Taani krooni taotlema.

1536. aasta juulis puhkes juba pool aastat piiramisrõngas olnud Kopenhaagenis näljahäda, sest seni linna varustada suutnud Mecklenburgi laevastik hävitati. Seetõttu pidid ka Albrecht ja Christoph lõpuks alistuma ning kogu Taani langes seega Christian III kätte, kes seal kahe järgmise aastaga viis läbi protestantliku reformatsiooni, katoliiklikud piiskopid ja aadlikud kaotasid lõplikult võimu. Samuti kaotasid linnad ja talupoegkond, kes oli aadlisõbralikule monarhile vastu hakanud, palju oma senistest õigustest.

• Lutz Sellmer. Albrecht VII. von Mecklenburg und die Grafenfehde (1534-1536). Frankfurt am Main: Lang, 1999.
• Friedrich von Alten. Graf Christoff von Oldenburg und die Grafenfehde (1534–1536). Hamburg, 1853.