Kirikulaadid

Kirikulaadid on keskaja muusikateoorias laadisüsteem, mis põhineb rooma filosoofi Boëthiuse viies raamatus "De institutione musicae" kirjeldatud vanakreeka laadisüsteemil ja Ptolemaiose transpositsiooniskaaladel. Boëthius on seda süsteemi kirjeldanud aga ekslikult ning seetõttu ei lange kreeka ja hilisem euroopa laadisüsteem kokku. Vanakreeka laade loetakse ülalt alla, mitte alt üles nagu keskaegseid laade.

Keskajal kasutati Vanast-Kreekast üle võetud helirida, mille alumiseks noodiks on A (hiljem G, tähistatuna kreeka tähega gamma) ning ülemiseks a'. Selle rea piires moodustub kaheksa laadi (modus, tonus; kaheksa laadi süsteem octoechos). Need pole aga muusikast lahutatud heliread tänapäevases mõistes, vaid ühtlasi meloodiamudelid. Laad määras meloodia liikumise põhikarakteri ja tüüpilised meloodiakäigud. Laadi määrab tema põhiline ulatus (ambitus) ning kaks tugiheli.

Kaheksa kirikulaadi ehitatakse üles neljalt põhihelilt (D (dooria), E (früügia), F (lüüdia), G (miksolüüdia)) ja saadakse seega neli põhi- (ehk autentset) laadi ning neli kõrval- (ehk plagaalset) laadi.

Keskaegsetes helilaadides ei ole loomulikku mažoori ja loomulikku minoori. Need kujunesid rahvamuusikas ja vararenessansi mitmehäälsuses ning võeti muusikateoorias kasutusele 16. sajandil. Keskaegsed laadid ei tunne ka helide kõrgendusi ega madaldusi. Ainus muutuv heli on b, mis esineb ka madaldusega.

Keskaegset laadistruktuuri on selgemalt kirjeldanud Hermannus Contractus oma traktaadis "Musica". Ta jagab kasutatava kahe oktavi ulatusega helirea neljaks tetrahordiks, mis osaliselt kattuvad, korraldades niiviisi kõige paremini kvardi-, kvindi- ja oktaviruumi. Kõik tetrahordid on sama intervallilise ehitusega (toon - pooltoon - toon). Üksikute lülide sarnane struktuur sai ka Guido Arezzost heksahordilise solmisatsioonisüsteemi aluseks.