Fumimaro Konoe

Prints Fumimaro Konoe (kasutatud ka nimekuju Konoye; jaapani keeles 近衞 文麿, transkriptsioon Konoe Fumimaro; 12. oktoober 1891 Tōkyō – 16. detsember 1945 Tōkyō) oli Jaapani poliitik, aastatel 1937–1939 ja 1940–1941 kolmel korral Jaapani peaminister.

Konoe valitsusaja tähtsaimateks sündmusteks võib pidada Hiina-Jaapani sõja algust juulis 1937, Kolmikpakti sõlmimist Itaalia ja Saksamaaga septembris 1940 ning Prantsuse Indohiina okupeerimist Jaapani keiserliku armee poolt juulis 1941.

Ta kuulus väga vanasse ja mõjukasse Fujiwara klanni. Prints omandas mitmekülgse hariduse ning valdas vabalt inglise ja saksa keelt.

Prints Konoe juhendajaks ja õpetajaks oli peaminister, hilisem keisri nõunik (genrō) Kinmochi Saionji. Tänu temale avanes noorele Fumimaro Konoele 1919. aastal võimalus osaleda Jaapani delegatsiooni koosseisus Versailles' rahukonverentsil. Seejärel külastas ta mitmeid lääneriike, sealhulgas ka Ameerika Ühendriike.

Nooruses paelus teda sotsialistlik ideoloogia. Hilisemas poliitilises elus võib teda pidada pigem tsentristlikuks poliitikuks, kes hindas kõrgelt demokraatia ja humanismi ideaale. 1925. aastal oli ta üks väheseid aadlisoost parlamendiliikmeid, kes toetas valimisõiguse laiendamist Jaapani kõigile meessoost kodanikele sõltumata nende päritolust ja varanduslikust seisust.

1933. aastast oli prints Konoe Jaapani parlamendi ülemkoja esimees.

4. juunist 1937 kuni 5. jaanuarini 1939 oli Fumimaro Konoe Jaapani peaminister. Tema valitsusaja alguses leidis aset vahejuhtum Marco Polo sillal, millega algas juulis 1937 Teine Hiina-Jaapani sõda. Konoe soovis vältida konflikti laienemist täiemahuliseks sõjaks, kuid tal puudus kontroll armee üle ja ta mõistis, et isegi kui tal õnnestuks hiinlastega rahu osas kokku leppida, ei pruugi Jaapani armee sellest lepingust kinni pidada. Kui oktoobris 1937 moodustas keiser Hirohito oma otsealluvuses keiserliku peastaabi, kaotas Konoe valitsus üldse igasuguse võimaluse sõjaväe tegevust mõjutada.

Jaapanlaste sõjalise edu jätkudes üritas Konoe mitmel korral Hiinale enda arvates soodsatel tingimustel rahu pakkuda, kuid kõik need pakkumised lükati tagasi ja Hiina armee jätkas vastupanu osutamist. Sõjavägi oli talle 1937. aastal kinnitanud, et operatsioonid Hiinas viiakse mõne kuuga edukalt lõpule, kuid poolteist aastat pärast sõja algust ei ilmutanud kumbki pool valmidust sõja lõpetamiseks. Konoe pani jaanuaris 1939 ameti maha, teatades, et ta on väsinud armee käsutäitja rollist.

Armee jaoks oli passiivne Konoe igati sobiv kandidaat peaministri ametisse ja juba 22. juulil 1940 saavutasid nad ta ametisse ennistamise. Välisministriks nimetas ta vaatamata oma poliitiliste liitlaste vastuseisule armeega heas vahekorras olnud Yōsuke Matsuoka, kes oli kergelt ägestuv ja isemeelne mees, kuid väga leidlik ja populaarne rahva seas.

Jaapani välispoliitika kujundamisel tuginesid nad keiserliku armee koostatud strateegilisele dokumendile, mis nägi ette Ida-Aasias Jaapani juhtimisel uue korra loomise. Ida-Aasia alla paigutasid nad ka prantslastele kuulunud Indohiina ja hollandlastele kuulunud Ida-India. Rahvusvahelisel tasandil tegutseti kolmel suunal: tugevdada positsioone Hiinas, vältida konflikti Nõukogude Liiduga ning valmistuda võimalikeks rünnakuteks Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide poolt.

27. septembril 1940 allkirjastati Konoe valitsuse ette valmistatud Kolmikpakt, millega Jaapanist, Itaaliast ja Saksamaast said ametlikult liitlased. See võimaldas jaapanlastel kindlustada endale kontrolli Prantsuse Indohiina üle.

Ühtlasi sõlmis välisminister Matsuoka Konoe valitsuse nimel kevadel 1941 Moskvas Jaapani ja Nõukogude Liidu vahelise mittekallaletungipakti. Samal ajal üritas Konoe valitsus neutraliseerida võimalikku ohtu Ameerika Ühendriikide poolt, lubades neutraliteedilepingu nimel isegi vägede väljaviimist Hiinast.

Taolistele järeleandmistele oli vastu Jaapani armee, ka ei toetanud neid välisminister Matsuoka. Teiselt poolt puudus ka ameeriklastel usaldus jaapanlaste ja nende lubaduste vastu. Iseäranis tollane riigisekretär Cordell Hull oli Jaapani suhtes vaenulikult meelestatud. Nii ei saavutatud kuid kestnud läbirääkimistel mingeid tulemusi.

28. juulil 1941 okupeeris Jaapani keiserlik armee kogu Prantsuse Indohiina. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid veelgi ja president Franklin Roosevelt lasi külmutada kõik Jaapani varad Ameerika Ühendriikides. Ameeriklaste eeskuju järgisid ka Suurbritannia ja Holland.

Ühtlasi kehtestas USA Jaapanile naftaembargo, mis tähendas Jaapani tööstusele hävingut, sest viimane sõltus 80% ulatuses ameeriklaste tarnitud naftast. Näis, et sõda on vältimatu, kuid Konoe püüdis algatada ameeriklastega läbirääkimisi rahumeelse lahenduse leidmiseks. Samal ajal oli mõlemale poolele selge, et nii Jaapanile kui ka Ameerika Ühendriikidele sobivat kompromissi saavutada ei õnnestu. Küll oli ameeriklaste huvides võita aega, sest nende sõjavägi ja sõjatööstus ei olnud ulatuslikuks sõjaliseks konfliktiks valmis.

Samal ajal jätkas ka Jaapani armee ettevalmistusi sõjaks Ameerika Ühendriikidega. Kui oktoobriks 1941 ei olnud läbirääkimised kahe riigi vahel alanud, teatas sõjaminister Hideki Tōjō 14. oktoobril, et kõik tähtajad rahumeelse lahenduse leidmiseks on möödunud ja üleüldse ei saa lubada Jaapani vägede lahkumist Hiinast – mis oli üks ameeriklaste kindlaid eeltingimusi – sest see tähendaks armee demoraliseerumist.

Olles sunnitud tunnistama oma suutmatust armeed ohjeldada ja leida armeele vastuvõetavat rahumeelset lahendust silmapiiril terendavale sõjalisele konfliktile Ameerika Ühendriikidega, esitas Konoe 16. oktoobril 1941 tagasiastumispalve, mille keiser Hirohito sama aasta 18. oktoobril rahuldas. Uueks peaministriks nimetati sõjaminister Hideki Tōjō, kes viis Jaapani juba sama aasta detsembris sõtta Ameerika Ühendriikide vastu.

Pärast peaministri kohalt vabastamist langes prints Fumimaro Konoe kui lepitust taotleva poliitilise suuna esindaja ebasoosingusse. 1944. aastal aitas ta kaasa peaminister Hideki Tōjō valitsuse tagandamisele. Veebruaris 1945 pääses ta pärast kolmeaastast vaheaega taas keisri vastuvõtule. Ta soovitas keisril kohe alustada läbirääkimisi hukatusliku sõja lõpetamiseks, kuid keiser lootis ikka veel võitu ega võtnud Konoe soovitusi kuulda.

Kui Ameerika Ühendriikide väed okupeerisid augustis 1945 Jaapani, sai Konoest oma poliitilise liitlase prints Naruhiko Higashikuni valitsuse minister, kuid ta keeldus koostööst Ameerika Ühendriikide sõjaväelise administratsiooniga. Koostöö oleks võimaldanud tal vältida süüdistusi sõjakuritegudes, mille eest oleks teda enam-vähem kindlalt oodanud surmanuhtlus.

16. detsembril 1945 oli viimane päev, mil sõjakuritegudes kahtlustatavad isikud võisid ennast vabatahtlikult USA sõjaväevõimudele üles anda. Prints Konoe valis teise tee – ta sooritas kaaliumtsüaniidiga enesetapu.

Prints Fumimaro Konoel oli viis last, neli oma ametliku abikaasa ja üks armukesega.

Tema vend vikont Hidemaro Konoe (1898–1973) oli klassikalise muusika helilooja ja dirigent.

Prints Fumimaro Konoe lapselaps Morihiro Hosokawa (sündinud 1938) on Jaapani poliitik, kes oli aastatel 1993–1994 samuti Jaapani peaminister.

• Toland, John. The Rising Sun: The Decline and Fall of the Japanese Empire 1936–1945. Barnsley: Pen & Sword Military Classics, 2005. ISBN 1-84415-304-5.