Docta ignorantia

Docta ignorantia (sõna-sõnalt 'õpetatud teadmatus') on mõistmise (ratsionaalsuse) piire ületav teadmine, eriti Jumala kohta. See on kirgastatud, tark, teadev mitteteadmine. Väljendit on tänapäeva keeltesse tõlgitud ka "teadvaks mitteteadmiseks", "teadmiseks mitteteadmisest", "mitteteadmise teaduseks", "teaduslikuks mitteteadmiseks". Mõisteühendi võttis kasutusele Nicolaus Cusanus, kes esimesena kasutab seda korduvalt.

Mõiste algmõte pärineb Sokrateselt ("tean, et ma midagi ei tea").

Selle väljendi võttis kasutusele Augustinus, kes ütleb: "Est ergo in nobis quaedam, ut dicam, docta ignorantia, sed docta spiritu dei, qui adiuvat infirmitatem nostram". ("Niisiis on meis mingi nii-öelda õpetatud mitteteadmine, kuid õpetatud Jumala Vaimu poolt, kes aitab meie nõtrust.") (Epistula ad Probam 130, c. 15, § 28).

Pseudo-Dionysius Areopagita kasutab väljendit agnōstōs anatathēti ("Müstilisest teoloogiast", ptk 1, § 1).

Bonaventura ütleb: "spiritus noster non solum efficitur agilis ad ascensum verum etiam quadam ignorantia docta supra se ipsum rapitur in caliginem et excessum" ("meie vaim ei liigu ainult vilkalt ülespoole, vaid ka mingi õpetatud mitteteadmine temast endast kõrgemal sööstab hämarusse ja vaimustusse").

Nicolaus Cusanus võttis selle väljendi enda sõnul Augustinuselt. Ta iseloomustab seda nii: "visio sine comprehensione, speculatio" ("nägemine ilma arusaamiseta, spekulatsioon"; "De docta ignorantia" I, 26). Inimene ei taba Jumala olemuse lõpmatust ratsionaalse tunnetuse täiustamise teel. Jumala-tunnetuseni jõudmiseks tuleb loobuda eristamisvõimest. Spekulatsiooniga ületatakse mõistuslikult taibatava reaalsuse piirangud ning jõutakse vastandite kokkulangemiseni (coincidentia oppositorum). Nii ületatakse ka väljendis "õpetatud mitteteadmine" sisalduv õpetatuse ja mitteteadmise näiline vastuolu.

Teoses "Idiota de sapientia" (V, 13) ütleb Võhik: "Sest see on nimelt aru (intellectus) vaimne elu, millel on endas mingi loomukohane [connaturatam] eelmaik, mille läbi ta nii suure innuga uurib oma elu allikat, mida ta ilma eelmaiguta ei otsiks ega teaks, et on selle leidnud, kui ta selle leiaks, sellepärast ta liigub selle poole nagu oma elu poole. Ja magus on igale vaimule elu alge poole pidevalt tõusta, olgugi see kättesaamatu. Nimelt on see elada üha õnnelikumalt: elu poole tõusta. Ja kui ta oma elu otsides selleni jõuab, et ta näeb seda lõpmatut elu, siis ta rõõmustab seda enam, mida surematumana ta oma elu näeb. Ja nõnda juhtub, et tema elu lõpmatuse kättesaamatus ehk haaramatus on tema kõige ihaldatum haaramine. Just nagu kellelgi oleks tema elu aare ning ta jõuaks selleni, et ta teab, et see tema aare on loendamatu, kaalutamatu ja mõõtmatu, nõnda on see haaramatuse teadmine rõõmurikkam ja ülisoovitav haaramine, mitte küll haaraja suhtes, vaid kõige armastusrikkama eluaarde enese suhtes. Just nagu kui keegi armastab midagi, sest see on armastusväärne, siis ta rõõmustab, et armastusväärses leiduvad lõpmatud ja väljendamatud armastuse põhjused. Ja see on armastaja rõõmurikkaim haaramine, kui ta haarab armastatu armastusväärsuse haaramatust. Ta ei rõõmustaks ju sugugi niipalju selle üle, et ta armastab armastatut millegi haaratava järgi, kui siis, kui talle on teada, et armastatu armastusväärsus on täiesti mõõtmatu, otsatu, piiritu ja haaramatu. See on haaramatuse rõõmurikkaim haaratavus."

Teoses "De venatione sapientiae" (XI–XII) on öeldud:

"Et meie kava lahti seletada, et on kolm tarkuse piirkonda. Esimene, milles ta leidub nii, nagu ta on igavikuliselt. Teine, milles ta leidub püsivas sarnasuses. Kolmas, milles ta sarnasuse ajalises voolus paistab kaugelt.

Aga tarkusejahiks pean ma kõige kohasemateks kümmet välja. Esimest nimetan õpetatud mitteteadmiseks, teist "võib-on" (possest), kolmandat mittemuuks (non aliud), neljandat valguse väljaks, viiendat kiituse väljaks, kuuendat ühtsuse väljaks, seitsmendat võrdsuse väljaks, kaheksandat seose väljaks, üheksandat piiri väljaks, kümnendat korra väljaks.

Esimesele väljale sisenedes märkan, kuidas haaramatut haaramatult haaratakse.

Eusebios [(De praeparatione evangelica XI)] teatab, et Ateenasse saabus indialane, kellelt Sokrates küsis, kas on võimalik midagi teada, kui Jumalat ei teata. Too vastas küsimuse üle imestades: kuidas nii saaks olla? Indialane ei tahtnud nimelt ei mitte millegi teadmist ega Jumala täielikku mitteteadmist. Kõik, mis on, annab ju tunnistust ka Jumalast, sest ta on. Või õigemini: et Jumal on, siis kõik on. Nimelt, kuna kõike, mida teatakse, on võimalik teada paremini ja täiuslikumalt, siis ei teata midagi nii, nagu on teatav. Seega, nii nagu Jumala olemine on kõige olemise teadmise põhjus, nõnda seetõttu, et ei teata, mis on Jumal, nagu on teatav, ei teata ka kõige missust, nagu on teatav. Aristoteles [996b 5–25; 1069a18; 1025b 10–15] ütleb, et see on alati otsitav; nagu ta seda ka ise esimeses filosoofias otsib, kuid ei leia.

Proklos [in Platonis theologiam III 1] arvas, et algselt oleva missus, raskeim kõigist avastustest, ei ole muud kui üks palju: üks olemuses, palju võimalikkuses. Aga selle läbi ei teata, mis on üks palju; sellest allpool pikemalt. Nimelt ei ole võimalik teada seda, mis eelneb saadavõimisele. Et aga eelneb Jumal, siis ei ole võimalik, et ta saaks haaratavaks. Ning kuna pole haaratav, mis on saadavõimine, nagu ka mitte selle põhjus, mis sellele eelneb, siis põhjuste teadmatuse tõttu ei haarata ühegi asja missust tegelikkuses nii, nagu ta on teatav.

Niisiis, mida paremini keegi teab, et seda pole võimalik teada, seda õpetatum ta on. Nimelt, kui õpetatum on päikese heleduse suurusest see, kes eitab selle haaratavust nägemisega, kui see, kes jaatab, ja mere suurusest see, kes eitab, et see on mingisuguse vedelikumõõduga mõõdetav, kui see, kes jaatab, nõnda ka on õpetatum see, kes eitab, et absoluutne suurus, mis ei ole kitsendatud päikese heleduseks või mere laiuseks ning on vaimu mõõdule, mis on vaimuks kokku tõmmatud, täiesti piiritu ja lõpmatu, on mõõdetav, kui see, kes jaatab. Ja selle osa ma seletasin "Õpetatud mitteteadmise" raamatutes lahti nii hästi, kui oskasin.

Imekspandav asi! Aru (intellectus) igatseb teada; ja ometi ei ole see tema loomulik igatsus selleks, et teada oma jumala missust, vaid selleks, et teada, et tema Jumal on nii suur, et tema suurusel pole mingit otsa; nii et ta on igasugusest mõistest [conceptu] ja teatavast suurem. Aru ei oleks ju endaga rahul, kui ta oleks nii väikese ja ebatäiusliku looja sarnasus, kes saab olla suurem ja täiuslikum. See, millel on lõpmatu ja haaramatu täiuslikkus, on ju igasugusest teatavast ja haaratavast kindlasti suurem. Seda oma jumalat [tunnistab] kõik loodu ja kuulutab end tema sarnasuseks, sugugi mitte temast väikema sarnasuseks. Iga loodu on ju rahul oma liigiga otsekui kõige täiuslikumaga, nagu ütles Epicharmos, sest ta teab, et see on tema Jumala lõpmatu ilu sarnasus ja täiuslik kingitus. Sellepärast kirjutas Mooses, et Jumal vaatas "kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea" [ 1. Moosese raamat 1:31]. Sellepärast puhkab iga asi omas liigis, mis on kõige paremast väga hea.

Pane veel tähele, et Jumal, kes ulatub üle saadavõimisest, eelneb kõigele, mis võib saada. Nõnda ei või täiuslikumaks saada miski, millele ta ei eelne. Seega on ta kõik, mis võib olla, kõik täiustatav ja täiuslik. Sellepärast on ta täiuslik ise, mis on ka kõige täiusliku ja täiustatava täius. Nõnda rõõmustab aru selle üle, et tal on säärane täiustav toit, mis ei ole kunagi äratarvitatav, millest ta näeb, et ta võib sellest surematult ja püsivalt toituda ning selle läbi kõige meeldivamalt elada ja alati tarkuses täiustuda, kasvada ja edeneda. Niinagu rohkem rõõmustab see, kes leiab lõpmatu ja loendamatu, haaramatu ja ammendamatu aarde, kui see, kes leiab lõpliku, loendatava ja haaratava. Seda nähes ütleb see suur paavst Leo jutluses [Sermo XXIX In nativitate Domini IX], kus ta kiidab väljendamatut jumalat, öeldes: "Tundkem, et see on meis hüve, et meid võidetakse. Keegi ei lähene rohkem tõe tunnetusele kui see, kes saab aru, et jumalikes asjades jääb ka siis, kui ta palju edasi jõuab, talle alati midagi üle, mida otsida.

Näed nüüd, et filosoofidest jahimehed, kes püüdsid jahtida asjade missusi, teadmata Jumala missust, ja kes alati teatavat Jumala missust püüdsid teha teatuks, nägid asjata vaeva, sest nad ei astunud õpetatud mitteteadmise väljale. Aga ainult Platon, kes nägi midagi enamat kui teised filosoofid, ütleb, et ta imestab, kui Jumal leitakse, ja imestab veel rohkem, kui leitut saab nähtavale tuua."

XXVI peatükis ütleb ta: "See on õpetatud mitteteadmise reegli mõte [ratio], et asjades mis võtavad vastu rohkemat ja vähemat, ei jõuta kunagi lihtsalt suurimani ega lihtsalt vähimani, küll aga tegelikkuses suurima ja vähimani." Niisiis on tegemist reegliga.

On vaieldud selle üle, mida täpselt Nicolaus "õpetatuse" all silmas peab.

Teoses "Compendium" kasutab ta seda sõna nii: "Inimene kui inimene suhtub ju loomasse nagu õpetatud inimene õpetamatusse. Õpetatu näeb ju tähestiku tähti ja samamoodi õpetamatu; aga õpetatu koostab nende mitmesugusest kombineerimisest silpe ja silpidest sõnu ning neist lauseid, mida õpetamatu teha ei suuda selle kunsti puudumise tõttu, mis õpetatus on aru harjutamisest omandatuna."

Nähtavasti ei ole jutt mitte lihtsalt mitteteadmise teadmisest, vaid teadlikkusest sellest, et võrdlemisest saadud teadmine ei taba täpselt asjade tõde.

Paul Wilperti meelest tuleb docta ignorantia saksa keelde tõlkida "belehrte Unwissenheit" 'instrueeritud teadmatus', Erich Meutheni meelest "das gelehrte Nicht-Wissen" ('teaduslikult haritud mitteteadmine'). Wilperti meelest ei anna docta ignorantia mingit eruditsiooni ega tarkust, vaid tähendab ainult, et on teada saadud oma teadmatusest ja võimaliku teadmise piiratusest. Jasper Hopkins leiab, et Nicolaus annab alust mõlemaks tõlgenduseks: tegemist on küll õpetatusega, kuid sellisega, mis on kättesaadav ka väheharitule.

Nicolaus kasutab ka väljendeid doctrina ignorantiae ('mitteteadmise õpetus'), scientia ignorantiae ('mitteteadmise teadus') ja sacra ignorantia ('püha mitteteadmine').