Brikolaaž

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Brikolaaž (prantsuse keeles bricolage) on praktiline loomemeetod, mis baseerub objektide võimalike ühildusviiside äratundmisel ja rakendamisel^[1].

Prantsuse algupäraga sõna bricolage tähendab käepärastest või parajasti saadaval vahenditest kunstiteose valmistamist, aga ka selle loomeprotsessi tulemust. Termin tuleneb prantsusekeeslest tegusõnast bricoler, mis tähendab meisterdama, nokitsema. Brikolaaži käigus saavad kindla otstarbega asjad teise funktsiooni ja tähenduse. ^[2]

Brikolaažis kombineeritakse ümbritsevast keskkonnast kättesattuvaid juhuslikke objekte ja materjale^[1]. Brikolaažiga tegelevaid inimesi nimetatakse brikolöörideks.

Brikolaaži mõistet on selgitanud antropoloog Claude Lévi-Strauss, kes kõneleb sellest oma raamatus “Metsik mõtlemine” (1962) kui mütopoeetika võttest.

Filosoof Jacques Derrida refereerib seda käsitlust järgnevalt:  „Brikolöör on see, ütleb Lévi-Strauss, kes kasutab käepäraseid vahendeid, s.t. instrumente, mida ta käeulatuses ümberringi leiab, mis on seal juba olemas, mis pole mõeldud spetsiaalselt selle töö jaoks, milleks tuleb neid instrumente nüüd katse ja eksituse teel sobitada; kõhklemata, kui osutub vajalikuks neid teiste vastu ümber vahetada või proovida mitmekaupa korraga, isegi kui neil on heterogeenne vorm või päritolu jne.” ^[2]

Levi-Strauss seob sellist esemete kokku sobitamist ja kombineerimist mõistega „müütiline mõtlemine“, mida ta kirjeldab kui loodusrahvastele omast konkreetsete oludega kohanevat ning käepäraseid võimalusi rakendavat mõtlemist. Müütilist mõtlemist vastandab ta lääne kultuuriruumis domineeriva teaduspõhise, n.ö. insenerimõtlemisega.^[1]

Brikolaaži meetodit kasutatakse erinevates valdkondades. Moodsas kunstis on loodud materjale või esemeid kombineerides näiteks skulptuure, maale ja installatsioone.^[2] Tarbimisühiskonnas elades on jäätmed kättesaadavad igale kunstnikule. Sageli võivad sellest algmaterjalist loodud teosed liigituda ka mõiste prügikunst alla.

Prügikunsti puhul võib olla kunstnikul soov läbi teoste tuua tähelepanu ühiskonna liigtarbimisele, ületootmisele ning teadvustada keskkonnaprobleeme, kuid käsitletavad teemad ei pea kindlasti piirduma sellega.

Brikolaaž sarnaneb mingil määral ka teatris praktiseeritavate töötamismeetoditega. Installatsiooni-, maali-, performance’i- ja teatrikunstnik Erki Kasemets kirjutab oma doktoritöös “Väljaspool tavalist: pidu, prügi ja polügoonteater. Brikolaaž kui loome- ja uurimisviis” (2017) polügoonteatri lavastuse “PMV” loomisprotsessist järgmiselt:

“Töötamisviis sarnanes jagatud teatri (devised theatre) kontseptsiooniga. Eesti teatriuurijatest on sellest loomemeetodist põhjalikumalt kirjutanud Luule Epner ja oma doktoritöös on seda puudutanud ka Madli Pesti. Epner märgib, et selle kollektiivse teatrivormi puhul pole ta kohanud head eestikeelset vastet ning kasutab sellest kõnelemiseks "kollektiivset leiutamist". Vähemasti mingis osas kõlbaks tema meelest seda töömeetodit nimetada ka brikolaažiks, kus trupp kannab kokku ideid, tekste, muusikat, etüüde jm, millest lõpptulemusena vormub lavastus. (Epner 2010) Ka Pesti mainib probleemsena eestikeelse tõlkevaste leidmist ja jõuab pärast arutlusi "rühmatöö", "koosloome" ja "protsessidramaturgia" tähendus varjundite üle välja "rühmaloomeni". (Pesti 2016: 61)”

Brikolaaži mõistet on kasutatud ka Mati Undi lavastuste iseloomustamiseks. Mati Unt sobitas lavastustes tervikuks kokku erinevaid tekste, stiile ja elemente.

Erik Alalooga (s 1972) on üks Eesti tegevus- ja installatsioonikunstnik, kes on paljudes oma töödes brikolaaži võtet kasutanud. Ühendades erinevaid objekte keerukateks süsteemideks on ta konstrueerinud mitmeid masinaid, mis toimivad kui muusikainstrumendid. Selliseid seadeldisi kasutades loodud heliinstallatsioone ja performance’id võib näha näiteks helikunsti ja eksperimentaalmuusika galeriis Supersonicum, mille eestvedajaks Alalooga ise ka on. Samuti on ta keskendunud brikolaažile kui loomingulisele võttele oma doktoriõpingutes.

Erki Kasemets (s 1969) on üks Eesti visuaalkunstnikest, kelle looming hõlmab eri tegevusvaldkondi: prügikunst, polügoonteater, isikliku elu süstemaatiline dokumenteerimine, materjalikultuur, kineetiline kunst. Kasemets mõtestab oma praktikat ning töömeetodit brikolaažina, luues oma teoseid sageli olmeobjektidest, mis on katkised, tarbetud või äravisatud. Paljud tema tööd kõnelevad aja ja mälu teemadel subjektiivsest vaatepunktist. ^[3] Üheks elu süstemaatilise dokumenteerimise näiteks leiab tema riidekapist jaki (“Nööbikostüüm”), millele ta alustas nööbite õmblemist 1989.aastal. Iga päev lisandub jakile üks nööp. Praeguseks kaalub jakk üle 7 kilo ^[4].

• Tee ise
• Kunst
• Käsitöö
• Tegevuskunst
• Installatsioonikunst
• Experimental music
• Noise music
• Margaret Reloke
• Nick Cave
• Yusuke Asai
• Claude Levi-Strauss

• Levi-Strauss, C. (1962). “Metsik mõtlemine”
• Kasemets, E. (2017). “Väljaspool tavalist: pidu, prügi ja polügoonteater. Brikolaaž kui loome- ja uurimisviis”