Biheiviorism

Biheiviorismiks (inglise behaviorism) nimetatakse mitmesuguseid vaateid, mis taandavad inimese ja muude loomade vaimu uurimise nende käitumise uurimisele või näevad ette nende käitumise uurimist puhtloodusteaduslike meetoditega. Rõhutatakse mõtlemise väliseid käitumuslikke aspekte ning ignoreeritakse selle seesmisi kogemuslikke ning sageli ka protseduurilisi aspekte.

Teaduses on biheiviorism 20. sajandil tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduse suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist reaktsioonidena välismaailmast saadud stiimulitele, ignoreerides teadvust või organismi aktiivsust. Tänapäeva psühholoogias on see suurelt jaolt tähtsuse minetanud.

Filosoofias nimetatakse biheiviorismiks eelkõige vaadet, mille järgi vaimuseisundid on käitumiskalduvused.

Biheiviorism on olnud empirismist lähtuv väljakutse teadvuse uuritavaks pidamisele ning mõtlemisele seesmuse ehk subjektiivsuse omistamisele.

Biheiviorismi nime alla koondatud vaated on nii mitmekesised, et neil ei pruugi leiduda ühist nimetajat.

Mõned ühisjooned on järgmised:

• eeldatakse, et psühholoogia on loodusteadus ning peab olema empiirilise alusega ja objektiivne
• eitatakse introspektsiooni väärtust teadmiste allikana
• eitatakse seesmise kogemuse ja teadvusseisundite seletuslikku jõudu
• eitatakse arusaama vaimust kui seesmiste kogemuste vallast
• vastustatakse füsikalistlikku või kognitivistlikku arusaama, et mõtlemine on paratamatult neurofüsioloogiline või arvutuslik
• stiimulit ja reaktsiooni vahendavate sisemiste füsioloogiliste ja arvutuslike protsesside tähtsust peetakse väikeseks
• umbusaldatakse rahvapsühholoogiat, eriti uskumuste ja soovide seletuslikku jõudu
• vaimunähtusi peetakse käitumisdispositsioonideks või stiimulite ja reaktsioonide mustriteks

Metodoloogiline biheiviorism on seisukoht, et psühholoogia on teadus käitumisest, mitte teadus vaimust. Psühholoogia ei tohiks tegelda vaimuseisundite ega vaimusündmustega ega ka mitte seletama käitumist sisemise infotöötlusega. Et vaimuseisundid on privaatsed, ei saa neid empiiriliselt uurida. Metodoloogilise biheiviorismiga tuli välja John Watson.

Psühholoogiline biheiviorism (radikaalne biheiviorism (Rey 1997)) on seisukoht, et käitumist saab kirjeldada ja seletada viitamata vaimusündmustele ja sisemistele psühholoogilistele protsessidele, ning käitumise allikad on keskkonnas, mitte vaimus. Psühholoogiline biheiviorism on uurimisprogramm, mis sai alguse Ivan Pavlovi, Edward Thorndike'i ja John Watsoni töödes ning jõudis tippu B. F. Skinneri töödega kinnituse ajakavadest. Sellele on iseloomulik käitumise seletamine stiimulite, reaktsioonide, õppimislugude ning kinnituste kaudu. Kui näiteks näljasele rotile antakse toitu pärast seda, kui ta on vajutanud kangi, kui lamp põleb, siis suureneb tõenäosus, et ta teeb seda uuesti, kui ta on näljane ja tuli põleb. Selles näites on kinnituseks toidu andmine, stiimuliks lambi põlemine, reaktsiooniks kangile vajutamine ning õppimislooks roti katsed ja assotsiatsioonid.

Analüütiline biheiviorism ehk filosoofiline biheiviorism on seisukoht, et vaimumõisted saab ja tuleb tõlkida käitumuslikeks mõisteteks (filosoofilise biheiviorismi erijuht on loogiline biheiviorism). Kui me näiteks omistame kellelegi uskumuse, siis me ei räägi mitte mingist tema sisemisest seisundist, vaid sellest, mida ta ühes või teises olukorras võib teha. Filosoofilise biheiviorismi tuntuim esindaja oli Gilbert Ryle. Seda omistatakse sageli ühel või teisel määral ka Ludwig Wittgensteinile. Hiljem on näiteks uskumuste puhul seda vaadet esindanud näiteks U. T. Place (Graham ja Valentine 2004).

On ka biheiviorismi versioon, mis nõuab vaimumõistete ja -terminite kõrvaldamist ja asendamist käitumuslikega.

Filosoofilised biheivioristid ei hooli tavaliselt loodusteaduslikust meetodist.

Wilfred Sellars (1963:22) eristas biheivioristlikust õpetusest biheivioristlikku hoiakut, mis seisneb nõudmises, et hüpoteese psühholoogiliste sündmuste kohta tuleb kinnitada käitumuslike kriteeriumide põhjal. Selleks, et vaimuseisundite vahel oleks tunnetatav erinevus, peab olema tõestatav käitumuslik erinevus.

Eksperimentaalpsühholoogia rajaja Wilhelm Wundt nägi ette introspektsiooni kasutamist empiirilise psühholoogilise uurimise algandmetena. Tuli leida teadvusliku kogemuse algosad ning nende mustrid ja kombineerumise seadused. Wundt ootas, et tulemused on rööbitised kesknärvisüsteemi uurimise tulemustega. Wundti lähenemist nimetatakse introspektsionismiks. See programm ebaõnnestus peamiselt sellepärast, et introspektsioon osutus ebausaldatavaks: selle tulemused ei olnud korratavad. Näiteks vaieldi selle üle, kas on vaadeldud kujutluseta mõtteid.

Ivan Pavlovit, kes avastas klassikalise tingituse seadused (tingitud refleks), võib pidada biheiviorismi eelkäijaks. Ta esitas koerale korduvalt korraga tingimatu stiimuli (toit) ja algselt neutraalse stiimuli (kellahelin). Seepeale hakkas lahus toidust esitatud kellahelin tingima tingimatut reaktsiooni toidule (süljeeritus). Looma tingimisajalugu võimaldas ennustada ja juhtida tema käitumuslikke reaktsioone stiimuli ja reaktsiooni mustrile vastava tingimisseaduse alusel. Et need stiimulid ja reaktsioonid on avalikult vaadeldavad ja mõõdetavad, sai Pavlov uurida ja sõnastada seadusi ajalise järjekorra, viivituse ning stiimuli intensiivsuse mõju ning stiimuli üldistumise kohta.

 Pikemalt artiklis Edward Thorndike

Edward Thorndike leidis, et psühholoogia võib vähemalt osalt olla introspektsioonist sama sõltumatu nagu füüsika. Ta uuris eksperimentaalselt loomade intelligentsust. Uurides mõistatuste lahendamist kassidel ja teistel loomadel, tegi ta kindlaks, et mõistatuse lahendamise kiirus on seda suurem, mida kauem mõistatust näidatakse. Sellest sai ta kinnitust hüpoteesile, et õppimine on katse ja eksituse tulemusel kujunenud harjumuste tulemus. Ta sõnastas käitumisseadused harjumuse kujunemise kohta. Neist tähtsaim on tagajärje seadus: "Mitmest reaktsioonist samale olukorrale seostuvad teiste asjade võrdsuse korral olukorraga kindlamalt need, mida saadab või millele kohe järgneb looma tahte rahuldamine, nii et kui see olukord kordub, korduvad need reaktsioonid tõenäolisemalt; nendel, mida saadab või millele kohe järgneb diskomfort looma tahte suhtes, nõrgenevad seosed selle olukorraga, nii et kui olukord kordub, korduvad need väiksema tõenäosusega. Mida suurem on rahuldus või diskomfort, seda suurem on sideme tugevnemine või nõrgenemine." (Thorndike 1911) Teiste sõnadega, kinnitatud reaktsioonid kalduvad juurduma ning karistatud reaktsioonid kaduma. Thorndike'i meetodit hõlbustasid objektiivsete kvantitatiivsete andmete kogumist; tema probleemkast oli Skinneri kasti eelkäija. Thorndike'i käsitlusest kasvas hiljem välja operantse tingimise teooria, mis käsitleb täpsemalt stiimulite mõju käitumisele (näiteks erinevate kinnitamise ja karistamise ajagraafikute mõju).

 Pikemalt artiklis John Watson (psühholoog)

Termini "biheiviorism" loomise au kuulub ameerika psühholoogile John Watsonile. Artiklis "Psychology as the Behaviorist Views it" kirjutab ta: "Biheiviorist näeb psühholoogiat loodusteaduse puhtalt eksperimentaalse haruna. Selle teoreetiline eesmärk on käitumise ennustamine ja kontrollimine. Selle meetodites ei ole introspektsioonil mingit põhimõttelist osa, ka ei sõltu selle andmete teaduslik väärtus sellest, kuivõrd need on interpreteeritavad teadvuse terminites. Oma jõupingutustes luua ühtne skeem elusolendite käitumisele ei tee biheiviorist vahet inimesel ja loomal. Inimese käitumine koos oma üksikasjade ja keerukusega moodustab biheivioristi uurimisprogrammist ainult ühe osa." (Watson 1913:158) Et rajada psühholoogia kindlale eksperimentaalsele alusele, pani Watson ette loobuda teadvuse eksperimentaalsest uurimisest ning keskenduda arukuse eksperimentaalsele uurimisele. Tema lähenemine ei olnud vastuolus mitte ainult valitseva psühholoogiasuunaga, vaid ka filosoofide valdava arvamusega ja terve mõistusega. Teadvuse asemel pani ta ette võtta "lähtekohaks esiteks vaadeldava fakti, et organismid – niihästi inimene kui ka loomad – kohanevad oma keskkonnaga" ja "teiseks, et teatavad stiimulid viivad organismid reaktsioonidele." Watson osutas sellele, et kuna introspektsionism on eksperimentaalse teadusena läbi kukkunud, on Pavlovil, Thorndike'il ja teistel loomapsühholoogidel õnnestunud saada usaldatavalt korratavaid tulemusi ja avastada üldisi seletusprintsiipe. Watson umbusaldas kesknärvisüsteemi ning oletas, et mõtlemine toimub hääleelundites ning on kuuldamatu iseenesega rääkimine (Watson 1920).

Biheivioristid loobusid uurimise objektiivsuse huvides teadvuse kui mõõdetamatu muutuja kirjeldamisest (tunnistades samas selle olemasolu) ja hakkasid uuringutes kasutama mõõdetavaid suurusi – stiimuleid ja reaktsioone. Biheiviorism osutus võrreldes introspektsionismiga edukamaks programmiks, mis tõi kaasa edusamme ka inimpsühholoogias, eriti õppimise uurimises.

Erinevalt Watsonist pidasid Tolman ja Hull aktsepteeritavaks ka stiimulit ja reaktsiooni vahendavate sisemehhanismide ("sisemuutujate") oletamist, nii et neid võib pidada kognitivismi eelkäijateks.

 Pikemalt artiklis Edward Tolman

Tolmani eesmärgibiheiviorism (purposive behaviorism) püüab seletada eesmärgile suunatud käitumist, keskendudes lihtsate lihaseliigutuste (molekulaarne käitumine, näiteks jalalihaste painutamine) asemel suurtele tähenduslikele käitumismustritele (molaarne käitumine, näiteks palli löömine). Molekulaarset käitumist pidas Tolman inimese tajuvõimetest ja seletuseesmärkidest liiga kaugeks, et seda tähenduslikuks käitumisanalüüsis kasutada. Tolmani järgi on stiimulid organismile signaalideks, mille tulemusel kujunevad kognitiivsed kaardid ja toimub latentne õppimine ilma kinnituse osaluseta. "Stiimulid, mida sisse lubatakse, ei ole väljuvate reaktsioonidega seotud lihtsate üksüheste lülituste kaudu. Sisenevaid impulsse töötatakse tavaliselt keskkontrollruumis ümber keskkonna esialgseks kognitiivselaadseks kaardiks. Ja see esialgne kaart, mis näitab teid ja radu ja keskkonnasuhteid, määrabki lõpuks, millised on lõpuks looma reaktsioonid, kui neid üldse on." (Tolman 1948:192)

 Pikemalt artiklis Clark Hull

Clark Hull püüdis sõnastada ammendava teooria stiimuleid ja reaktsioone vahendavate mehhanismide kohta. Sellest pidi saama hüpoteetilis-deduktiivne põhipostulaatide süsteem, mis võimaldab ennustada käitumuslikke reaktsioone (väljundmuutujaid) väliste stiimulite (sisendmuutujate) ja organismi siseolekute (sekkuvate muutujate) alusel. Hull oletas, et sekkuvate muutujate seas on tungi või harjumuse tugevus. Hulli õpilane Edward Spence püüdis seda programmi teostada, kuid ei õnnestunud saavutada ennustuste ja seletuste oodatud ulatust ja täpsust.

Burrhus Frederic Skinner pagendas psühholoogiast peale teadvuse ka sisemised füsioloogilised protsessid. Sellist lähenemist nimetatakse radikaalseks biheiviorismiks. Skinner kasutab operantse tingimise mõistet. Operandid (näiteks nupulevajutused) on organismi käitumisühikud, mida ta enne tingimist juhuslikult spontaanselt sooritab. Operantse tingimise käigus sagenevad need operandid, millele järgneb kinnitus, ning satuvad reaktsioonile eelnevate eristavate stiimulite kontrolli alla. Aina suuremate lähenduste suureneva kinnitamisega saab kujundada keerukaid käitumismustreid. Skinneri järgi ongi keerukas inimkäitumine, näiteks kõne, niiviisi kujunenud. Kinnituse pikaajaline puudumine toob kaasa reaktsiooni kadumise. Skinner on saanud olulisi tulemusi kinnituse ajakava mõju kohta, näiteks et pidevalt kinnitatavad reaktsioonid kaovad kiiremini kui vaheldumisi kinnitatavad. Operantset käitumist võrdleb Skinner evolutsioonilise valikuga: kummalgi juhul seletab näiliselt eesmärgile suunatud arengut juhuslikult varieeruvate tunnuste valik keskkonna poolt. See peab seletama ka Tolmani molaarset käitumist. Sisemised protsessid vajavad Skinneri järgi ise rohkem seletust, kui nad välist käitumist seletada suudavad. Radikaalne biheiviorism pöörab vaimuseisundite ja -protsesside asemel tähelepanu "isendi ajaloole ja praegusele ümbrusele, kust käitumise tegelikud põhjused on leitavad" (Skinner 1987:75). Skinner ei eita sisemisi protsesse, kuid ta ei pea neid käitumise ennustamise, juhtimise ja eksperimentaalse analüüsi seisukohast oluliseks.

Skinneri meelest on "käitumise eksperimentaalne analüüs" radikaalse biheiviorismi vaimus "viinud tõhusa tehnoloogiani, mis on rakendatav hariduses, psühhoteraapias ja kultuuriliste praktikate kavandamises üldse" (Skinner 1987:75). Operantsel tingimisel põhinev käitumisteraapia on osutunud tõhusaks foobiate ja sõltuvuste ravis, samuti on seda meetodit laialdaselt rakendatud loomade dresseerimisel ja hariduses.

Andy Clark pooldab protseduurilist eksternalismi, samastades mõtlemist "keerukate ja itereeruvate protsessidega, mis on pidevas tsüklis aju, keha ja tehnoloogilise keskkonna vahel" (Clark 2001: resümee); "arukas protsess ongi ruumiliselt ja ajaliselt ulatuslik protsess, mis siksakitab aju, keha ja maailma vahel" (Clark 2001: 132).

Mõjukas konnektsionistlik hüpotees, et aju töötleb jaotatud representatsioone paralleelselt ega töötle lokaalseid (keeletaolisi) representatsioone jadamisi, on biheivioristliku kallakuga, sest paralleelsüsteemide algprogrammeerimine, mis on võrreldav kaasasündinud mehhanismidega, on minimaalne ja süsteemid õpetatakse keerukaid ülesandeid täitma operantset tingimist meenutaval moel.

Biheiviorism mõjutas kasvatusteadust ja koolisüsteemi, eriti USA-s, võimaldades luua selged ja täpsed kasvatuses kasutatavad reeglid.

E. B. Titchener kaebas, et biheiviorism tavalises mõttes on psühholoogia suhtes irrelevantne (Titchener 1914:6) ning ennustas, et biheiviorismi kõrval jääb elujõuliseks introspektiivne psühholoogia.

Biheiviorismi kritiseeritakse muu hulgas selle pärast, et ta ei arvesta piiri inimese ja looma käitumise vahel. Selline kriitika on õigustatud, sest suurem osa eksperimentidest on läbi viidud loomadega ja nendest saadud tulemused on üldistatud inimesele. Kahtlemata on tegemist lihtsustamisega, kuid tuleb tunnistada, et leitud psüühika seaduspärasused suures plaanis kehtivad.

Biheivioristide järgi on kogu õppimine seletatav lihtsate assotsiatiivsete mehhanismide abil. Keerulised ülesanded, nagu näiteks malemängu või hiina keele õppimine, on jagatavad lihtsateks toiminguteks, mis on seletatavad umbes samamoodi nagu näiteks kangile vajutamine roti poolt. 1959. aastal avaldas Noam Chomsky ülevaate Burrhus Frederic Skinneri raamatust "Verbal Behavior" (Chomsky 1959), milles ta väitis, et Skinneri katse laiendada biheivioristlikku õppimise mudelit inimese keelelisele käitumisele on lootusetult ebaadekvaatne. Chomsky väitel ei ole inimeste keelelisi võimeid (keelepädevust üldse ja keele omandamist) põhimõtteliselt võimalik seletada, eeldamata, et on olemas suur hulk kognitiivseid struktuure, mis nende keelelisi võimeid juhivad, (kaasasündinud tõenäoliselt arvutuslikude mehhanismid). Koos positivistliku teadusfilosoofia ebapopulaarseks muutumisega andis see rünnak biheivioristide programmile väga tõsise hoobi.

1960. aastatel leidis aset biheiviorismivastane "kognitiivne pööre", mis pani rõhku arvutuslikele protseduuridele. Hiljem hakkasid teadvuse rõhutajad ka seda lähenemist nimetama biheivioristlikuks, sest ta ei pööra tähelepanu sisekogemusele.

Paul Ziff (1958) on iseloomustanud biheiviorismi mitteessentsialistliku seisukohana, mis ei omista mõtlemisele mitte mingit olemust. Ta "ei ole metafüüsiline teooria": ta on metafüüsilise teooria eitus" ega "väida mitte midagi" metafüüsilist" (Ziff 1958:136), sest ta ei ütle mitte midagi selle kohta, mis vahendab arukuse muljet jätvat seost stiimulite ja reaktsioonide vahel. Mõned biheiviorismi versioonid paistavad siiski taandavat vaimse füüsilisele.

Bertrand Russell oli üks esimesi filosoofe, kes tunnustas Watsoni biheivioristliku pöörde tähtsust. Kuigi ta pidas privaatseid meelteandmeid teaduslikult uuritavateks, väitis ta, et biheiviorismis on rohkem tõtt, kui arvatakse, ning pidas soovitavaks biheivioristlik meetod nii kaugele arendada kui võimalik (Russell 1927:73), pannes ette biheiviorismi ning teadusesõbraliku vaimufilosoofia ühisrinde.

Esimene biheiviorismi mõjukas formuleering tuli loogilistelt positivistidelt, kelle jaoks see oli semantiline tees vaimu kohta käivate väljendite tähenduse kohta. Nende järgi peab mentalistlikke väljendeid sisaldavad laused olema sama tähendusega kui mingi hulk kõigi poolt verifitseeritava tähendusega lauseid, mis kirjeldavad käitumuslikke või kehalisi protsesse. Carl Hempeli järgi on selline psühholoogiliste väidete tõlkimine käitumise kohta käivateks väideteks üks osa laiemast reduktsionistlikust projektist, mille eesmärk on teaduse keelekasutuse reglementeerimine. (Hempel 1949) "... psühholoogilise väite tähendus seisneb üksnes funktsioonis lühendada inimeste ja loomade kehadele iseloomulike teatavate füüsilise reaktsiooni viiside kirjeldust." (Hempel 1949:19). Näiteks "Paulil on hambavalu" on lühendiks lausetele "Paul nutab ja teeb nii- ja niisuguseid žeste", "Küsimuse "Mis sul viga on" peale vastab Paul "Hammas valutab" jne (Hempel 1949:17). Sellist positsiooni nimetatakse loogiliseks biheiviorismiks.

Kui Carnap ja Hempel loobusid verifikatsionismist, loobusid nad ka loogilisest biheiviorismist ning jõudsid seisukohale, et "psühholoogiliste terminite ja hüpoteeside kasutuselevõtmine ja rakendamine on loogiliselt ja metodoloogiliselt analoogne füüsikateooria terminite ja hüpoteeside kasutuselevõtmise ja rakendamisega".

Teine mõjukas filosoofilise biheiviorismi sõnastus lähtub Gilbert Ryle'ilt. Tema kartesiaanliku dualismi kriitika põhineb seisukohal, et mentaalseid predikaate kasutatakse tihti selleks, et omistada inimestele dispositsiooni teatud viisil käituda (käitumiskalduvust). Kui me kasutame "tegu-, nimi- ja omadussõnu, millega me tavaelus kirjeldame nende inimeste taipu (wits), iseloomu ja kõrgema astme sooritusi, kellega me kokku puutume," (Ryle 1949:15), "siis me ei osuta varjatud episoodidele, mille tagajärjeks nende avalikud toimingud ja lausungid on; me osutame nendele avalikele aktidele enestele (Ryle 1949:25) õigemini "dispositsioonile või dispositsioonide kompleksile" (Ryle 1949:15) nendeks toiminguteks või lausungiteks. Ryle'i järgi on sellistel omistamistel tingimuslike, seadusi kirjeldavate sarnanevate lausete kuju. Nende ülesanne ei ole käitumisega põhjuslikult seotud sisemiste, füüsiliste või mittefüüsiliste seisundite esinemisest teatamine. Sellised laused lubavad järeldada vaid seda, kuidas toimija käitub, juhul kui teatavad tingimused on täidetud. "Dispositsioonisõnad nagu "teadma", "uskuma", "lootma", "kaval" ja "huumorimeel"" tähendavad "võimeid, tendentse või kalduvusi teha mitte ühtainust liiki, vaid paljusid erinevaid liike asju" (Ryle 1949:118). "Mingi teo seletamine tehtuna mingil konkreetsel motiivil või mingist konkreetsest kalduvusest ei ole selle teo kirjeldamine mingi konkreetse põhjuse tagajärjena." Motiivid "ei ole sündmused ning pole seega õiget tüüpi, et olla põhjused" (Ryle 1949:113). "Mingi toimingu seletamine mingil kindlal motiivil tehtuna ei ole analoogne ütlemisega, et klaas läks katki, sest ta sai kiviga pihta, vaid hoopis teist tüüpi väitega, et klaas läks katki, kui ta sai kiviga pihta, sest klaas on õrn." (Ryle 1949:87). Säärane seletus ei korreleeri tegu mitte "mingi varjatud põhjusega, vaid subsumeerib ta mingi kalduvuse või käitumistrendi alla". (Ryle 1949: 110) Seletus kirjeldab toimingu ümber "sisukamaks looks", nii nagu me seletame linnu lõuna poole lendamist rändega, kuigi "rände protsess ei ole erinev lõuna poole lendamise protsessist; järelikult ei ole ränne lõuna poole lendamise põhjus".(Ryle 1949:142) Dispositsiooni ja teo vaheline suhe ei ole põhjuslik, vaid loogiline: vaprus ei põhjusta vapraid tegusid, vaid vaprad teod moodustavadki vapruse.

Ryle'i jaoks on eeldus, et kogu mentaalse mõistestiku deklaratiivsel kasutusel on mingi fakte või nende esinemist kirjeldav ülesanne, kategooriavea tegemine. (Ryle 1949) Sellisel veal põhinevad teiste olendite vaimu probleem ning keha ja vaimu probleem.

Erinevalt loogiliste positivistide biheiviorismist ei nõua Ryle'i versioon mentaalse mõistestiku füsikalistlikku redutseerimist, piisab inimkäitumise tavakeelsest kirjeldusest.

Tugevaid biheivioristlikke sümpaatiaid on omistatud ka Ludwig Wittgensteinile, eriti seoses privaatkeele argumendiga. Oma "Filosoofilistes uurimustes" (Wittgenstein 1953) väidab ta, et mentaalset laadi terminite kasutamise episteemiline kriteerium ei saa olla privaatne. Introspektiivselt ligipääsetavad seesmised seisundid peavad olema seotud avalikult vaadeldava käitumisega. Me ei saa sidusalt kujutleda privaatkeelt, milles inimene kirjutaks üles või väljendaks häälega oma seesmisi kogemusi, sest "privaatne ostensiivne definitsioon" (§ 380), mida on tarvis arvatavalt aistingut tähistava väljendi osutuse kindlaksmääramiseks, ei saaks kehtestada selle tarvituse reeglit.

Aistingusõnad ei osuta Wittgensteini järgi seesmistele kogemustele, vaid on seotud algeliste, loomulike aistinguväljendustega. Näiteks enesele "valu" jne omistamine ei ole kirjeldus, vaid tunnistus ("Filosoofilised uurimused, § 246). Mitte et sõna "valu" tähendaks nutmist, vaid valu sõnaline väljendus asendab nutmist (§ 244). Aistingute tunnistused ja loomulikud väljendused annavad välised kriteeriumid, mis loogiliselt piiravad aistingu- (jm seesmiste protsesside) sõnade tarvitust avalikus keeles (§ 580).

Willard Van Orman Quine nimetas end biheivioristiks. "Vaimu teooria võib saada juurde selgust ja sisukust (substance) (...) keele töötamise paremast mõistmisest, kuna aga vähe keele töötamise mõistmist on loota mentalistlikust vaatekohast." (Quine 1975:84). Quine püüdis tunnetuse ja keele uurimisel kasutada Skinneri psühholoogia meetodeid. Seejuures pidas ta erinevalt loogilisest biheiviorismist teaduses võimalikuks ainult osalisi kriteeriume, osalisi seletusi ja osaliselt seletatud mõisteid. (Quine 1990:291). Ta ei lootnud ka uskumuse, soovi, aistingu jms mõistete teaduslikku täpsustamist, pidades neid materialismiga ühitamatuteks. Quine'i biheiviorismil on metodoloogiline iseloom; ta pooldas biheivioristliku kallakuga füsikalismi. "Olles käsitanud käitumiskalduvusi omakorda füsioloogiliste seisunditena, lõpetan ma niinimetatud vaimu identsusteooriaga; vaimuseisundid on keha seisundid."(Quine 1975:94)

 Pikemalt artiklis Turingi test

Alan Turing (1950) pani ette matkimismängu (Turingi testi), kus arvuti peab matkima inimest, nii et inimene ära ei tunneks, et tegu pole inimesega. Turingi järgi piisab arukuse olemasoluks selle testi läbimisest.

Ryle'i biheiviorismi on peetud liiga ebatäpseks, nii et see teaduse jaoks ei sobi. "Sisukam lugu" peab olema sõnastatav rangete ennustavate ja seletavate seadustena. "Sisukam lugu" peab andma üldisemaid ja tähtsamaid ennustavaid ja seletavaid seadusi. 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses toimus vaidlus, kus Hempel jt kaitsesid motiivi või uskumuste ja soovidega seletamise teaduslikkust ning Elizabeth Anscombe, Stuart Hampshire kaitsesid Ryle'i teesi, et alused ei ole põhjused. 1963. aastal ilmus Donald Davidsoni artikkel "Teod, alused ja põhjused", kus ta kuulutas motiivid füüsilisteks põhjusteks.

Tavakeelefilosoofid (Hampshire 1950, Geach 1957 jt) tõid välja loogilise biheiviorismi tehnilisi raskusi. See viis lõpuks kognitivismini, mis vastustas biheiviorismi üldse.

Tavakeelefilosoofid on osutanud sellele, et biheiviorismis tehakse kategooriaviga, kui nii teod kui ka liigutused paigutatakse käitumise mõiste alla. "Kui ilmutatakse tegevust, siis ei ole tingimata ebasobiv rääkida liigutustest, küll aga on ebasobiv teha seda samas kontekstis, samas diskursusuniversumis. (...) Liigutuste näol on meil tegemist füüsiliste nähtustega, mille kohta käivad seadused on põhimõtteliselt tuletatavad füüsika seadustest. Kuid käitumine, mida me nimetame kirja posti panemiseks või palli löömiseks, kätkeb väga keerukat liigutuste jada, ja neidsamu liigutusi ei ilmutata kõikidel juhtudel, mil me kirjeldaksime seda käitumist samal viisil. Ei saa paika panna mitte mingeid fikseeritud kriteeriume, mis lubaksid otsustada, millised liigutuste jadad moodustavad kirja posti panemise. Me oleme hoopis õppinud tõlgendama varieeruvat liigutuste skaalat vastavana jämedale standardile, mida me täheldame säärase käitumise korrektseks kirja posti panemisena kirjeldamiseks tunnistamise puhul." (Hamlyn 1953:134–135)

Kui vaim oleks täielikult defineeritav välise käitumise kaudu, siis oleksid käitumisvõimed või -kalduvused mõtlemise või kogemuse jaoks tarvilikud. Ent täiesti halvatu saab mõelda ja kogeda.

Loogiline biheiviorist võib vastata, et soov liikuda on dispositsioon liikuda suutlikkuse korral liikuda. Et suutmatus liikuda on füüsiliselt konkretiseeritav, saab seda soovi defineerimisel arvestada.

Hilary Putnam (1963) tõi näiteks "X-maailmlased" (neid nimetatakse ka supersuperspartalasteks), kes teatud puhkudel suruvad maha igasuguse valukäitumise. Kuigi neil puuduvad kõik valuga seostatavad käitumiskalduvused, tunnevad nad valu. Erinevalt halvatutest teevad nad seda psühholoogilistel põhjustel (ideoloogilistel kaalutlustel), mida ei saa füüsiliselt konkretiseerida. Seega ei ole valul tarvilikke käitumuslikke tingimusi (ega ka piisavaid käitumuslikke tingimusi, nagu "näitab täpselt analoogne täiuslike valuteesklejate näide (Block 1981:12).

Roderick Chisholmilt (1957: ptk 11) ja P. Geachilt (1957:8) pärineb intentsionaalse ringi argument, mille üks variant on ka täiuslike näitlejate argument. Näiteks toob soov kuivaks jääda kaasa dispositsiooni vihmavarju kaasas kanda ainult uskumuse korral, et vihma võib sadada; ja uskumus, et vihma võib sadada, toob kaasa dispositsiooni kanda kaasas vihmavarju ainult soovi korral kuivaks jääda. See, millise dispositsiooni mingi vaimuseisund kaasa toob, sõltub teistest vaimuseisunditest. See viib funktsionalistliku ja kognitivistliku õpetuseni, et vaimuseisund ei ole defineeritav ainult vaimuseisundite kaudu, vaid põhjuslike seoste kaudu sisendite, väljundite ja teiste vaimuseisunditega.

Biheivioristide tegelikud seisukohad ei ole siiski nii hõlpsasti kummutatavad. Ryle ütleb näiteks intentsionaalsete vaimuseisundite kohta, et need on mitmesed "dispositsioonid, mille avaldused (exercises) on piiramatult heterogeensed" (1949:44). Tolmani ja Hulli biheiviorism arvestab sõnaselgelt naaberseisundeid. Et Ryle'i, Tolmani ja Hulli vaateid võib pidada kognitivistlikeks, siis ei piisa vaimuseisundite defineeritavusest sisendite, väljundite ning teiste vaimuseisundite kaudu kognitivismi kummutamiseks. Biheiviorist ei pruugi ka uskuda, et vaimuseisundid on käitumisele taandatavad. Ent sellised biheiviorismi vormid on juba biheiviorismi omapära kaotanud. Kui vaimuseisundid ei ole ükshaaval defineeritavad, ei ole neil kindlat definitsiooni; ja kui vaimuseisundid ei ole taandatavad käitumisele, ei saa biheiviorism olla aluseks reduktsionistlikule materialismile.

Biheiviorism jätab psühholoogia ilma teoreetilistest mõistetest ning võimaldab seletada ainult neid käitumise aspekte, mis on keskkonnamuutujate tagajärjed, mitte aga käitumise spontaansust. Biheiviorism jääb tunnetuse seletamisel kognitivismile alla.

Teadvuse eitamine tundub olevat biheiviorismi ilmseim nõrk koht. Ent Ryle (1949:328) ütles teadvuse kohta: "väljatõugatud (extruded) kangelane hakkas varsti paistma nii veretu ja selgrootu olendina, et varsti ei söandanud isegi nende teooriate vastased enam tema kummituslikele õlgadele raskeid koormaid panna". Tõepoolest, seesmine kogemus on jäänud teadusele nii mitteseletavaks kui ka seletamatuks. Kognitivism ei saa teadvusega paremini hakkama kui biheiviorism. Samal ajal ei eita biheiviorism otseselt teadvuse olemasolu, kuigi ta ei omista sellele teaduslikku tähtsust. Ka kognitivism on säilitanud biheivioristliku hoiaku (Fodor 2001:13–14).

• etoloogia
• psühhofüüsika
• zoosemiootika

• Edward Thorndike 1911. Animal Intelligence. Veebiversioon peatükist V.
• John Watson 1913a. Psychology as the Behaviorist Views It. – Psychological Review, 20, lk 158–177. Veebiversioon.
• John Watson 1913b. Image and Affection in Behavior. – The Journal of Philosophy, Psychology, and Scientific Methods, 10, lk 421–428.
• E. B. Titchener 1914. On 'Psychology as the Behaviorist Views it'. – Proceedings of the American Philosophical Society, 53, lk 1–17.
• John Watson 1920. Is Thinking Merely the Action of Language Mechanisms? – British Journal of Psychology, 11, lk 87–104. Veebiversioon.
• Clark Hull 1943. Principles of Behavior, New York: Appleton-Century-Crofts.
• Edward Tolman 1948. Cognitive Maps in Rats and Men. – Psychological Review, 55, lk 189–208.
• B. F. Skinner 1953. Science and Human Behavior, New York: Macmillan.
• B. F. Skinner 1957. Verbal Behavior, New York: Appleton-Century-Crofts, Inc..
• Noam Chomsky 1959. Review of B. F Skinner's Verbal Behavior. – Language, 1, lk 26–58.
• B. F. Skinner 1987. Behaviourism, Skinner On. – Oxford Companion to the Mind, New York: Oxford University Press.
• Andy Clark 2001. Reasons, Robots and the Extended Mind. – Mind & Language, 16, 121–145.

• Bertrand Russell 1927. Philosophy, New York: W. W. Norton.
• Carl Hempel 1949. The Logical Analysis of Psychology. – Herbert Feigl ja Wilfrid Sellars (toim). Readings in Philosophical Analysis, New York: Appleton-Century-Crofts Veebiversioon (pdf)
• Gilbert Ryle 1949. The Concept of Mind, London: Hutchinson Google'i raamat Eesti keeles katkend: Gilbert Ryle. Descartes'i müüt. – Akadeemia, 1996, nr 8, lk 1666–1680.
• David W. Hamlyn 1953. Behaviour. – Philosophy, 28, lk 132–145.
• Ludwig Wittgenstein 1953. Philosophische Untersuchungen, Oxford: Basil Blackwell. Eesti keeles Filosoofilised uurimused, Ilmamaa 2005, tõlkinud Andres Luure. Google'i raamat saksa-inglise rööptekstiga Google'i raamat saksakeelse tekstiga
• G. E. M. Anscombe 1957. Intention, Oxford: Blackwell. Google'i raamat
• Roderick Chisholm 1957. Perceiving: A Philosophical Study, Ithaca: Cornell University Press, ptk 11.
• P. Geach 1957. Mental Acts: Their Content and Their Objects, London: Routledge & Kegan Paul. Google'i raamat
• Hilary Putnam 1957. Psychological Concepts, Explication, and Ordinary Language. – Journal of Philosophy, 54, lk 94–100.
• Paul Ziff 1958. About Behaviourism. – Analysis, 18, lk 132–136.
• Stuart Hampshire 1959. Thought and Action, London: Chatto & Windus.
• Hilary Putnam 1963. Brains and Behavior. Ümbertrükk: Mind, Language, and Reality: Philosophical Papers, kd 2, Cambridge: Cambridge University Press, lk 325–341.
• Donald Davidson 1963. Ümbertrükk: Actions, Reasons, and Causes. – Donald Davidson. Essays on Actions and Events, Oxford: Oxford University Press, 1980, lk 3–19. Eesti keeles: Teod, alused ja põhjused. – Akadeemia, 2005, nr 5, lk, 1033–1052, tõlkinud Bruno Mölder.
• Wilfred Sellars 1963. Philosophy and the Scientic Image of Man. – Science, Perception, and Reality, New York: Routledge & Kegan Paul, lk 1–40.
• Willard Van Orman Quine 1975. Mind and Verbal Dispositions. – Samuel Guttenplan (toim). Mind and Language, Oxford: Clarendon Press.
• Ned Block 1980. Are Absent Qualia Impossible? – The Philosophical Review, 89, lk 257–274.
• Ned Block 1981. Psychologism and Behaviorism. – The Philosophical Review, 90, lk 5–43.
• G. E. Zuriff 1985. Behaviorism: A Conceptual Reconstruction, New York: Columbia University Press 1985. Questia
• L. Smith 1986. Behaviorism and Logical Positivism: A Reassessment of Their Alliance, California: Stanford.
• Willard Van Orman Quine 1990. Comment on Parsons. – R. Barrett, R. Gibson (toim). Perspectives on Quine, Oxford: Basil Blackwell, lk 291–293.
• Simon Blackburn 1994 (2002). Oxfordi filosoofialeksikon, Vagabund 2002, tõlkinud Bruno Mölder ja Märt Väljataga, lk 59.
• Georges Rey 1997. Contemporary Philosophy of Mind: A Contentiously Classical Approach, Oxford: Blackwell.
• E. J. Lowe 2000 (2008). Sissejuhatus vaimufilosoofiasse, Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, tõlkinud Tiiu Hallap, lk 59–62.
• Jerry A. Fodor 2001. Language, Thought, and Compositionality. – Mind and Language, 16, lk 1–15.
• G. Graham ja E. Valentine 2004. Identifying the Mind: Selected Papers of U. T. Place, Oxford: Oxford University Press.

• George Graham. Sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias
• Larry Hauser. Sissekanne Interneti filosoofiaentsüklopeedias