Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Andrei Tarkovski

Allikas: Vikipeedia
Andrei Tarkovski
Andrei Tarkovski portree 2007. aasta Venemaa postmargil
Sünniaeg Andrei Arsenyevich Tarkovsky
4. aprill 1932
Zavražje
Surmaaeg 29. detsember 1986 (54-aastaselt)
Pariis
Matmispaik Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistu
Alma mater
Amet filmirežissöör, stsenarist, lavastaja, filmistsenarist
Töökoht
Teosed Andrei Rubljov, Nostalgia, Peegel, Ivani lapsepõlv, Solaris, Stalker
Autasud Vene NFSV rahvakunstnik, Lenini preemia, Kuldlõvi

Andrei Arsenjevitš Tarkovski (vene keeles Андрей Арсеньевич Тарковский, 4. aprill 193229. detsember 1986) oli vene filmilavastaja.

Andrei Tarkovski sündis 1932. aastal Ivanovo oblastis Volga ääres Zavražjes. Isa Arseni Tarkovski (luuletaja ja tõlkija) jättis 1935. aastal naise, poja ja tütre maha. Ema töötas kuni pensioniikka jõudmiseni Moskva Näidistrükikojas.

Sõja ajal olid lapsed sugulaste juures Volga ääres, pärast sõda naasid nad Moskvasse. Andrei Tarkovski käis nii muusika- kui ka kunstikoolis. Tema klassivend oli Andrei Voznessenski.

1951. aastal astus Tarkovski Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtum põhjustas tal ajuvapustuse. Tervise taastamise vältel osales ta Kaug-Ida ekspeditsioonides.

Aastal 1954 asus Tarkovski õppima Üleliidulisse Kinematograafia Instituuti, kus tema juhendaja oli Mihhail Romm.

Õpinguaastail lavastas ta lühifilmid "Mõrvarid" (Убийцы, 1958), "Kontsentraat" (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Сегодня увольнения не будет, 1959).

Sel ajal avaldasid Tarkovskile mõju Luis Buñuel ja Ingmar Bergman, aga ka Akira Kurosawa, Robert Bresson ja Federico Fellini.

Hiljem hindas Tarkovski kõrgelt Michelangelo Antonioni ja Sergei Paradžanovi loomingut.

Üleliidulises Kinematograafia Instituudis leidis Tarkovski endale mõttekaaslase – režiiüliõpilase Andrei Mihhalkov-Kontšalovski.

1960. aastal lõpetas Tarkovski instituudi kiitusega. Diplomitööna valmis tal lastefilm "Teerull ja viiul".

Märtsis 1982 sõitis Tarkovski Itaaliasse filmi "Nostalgia" võtetele ja 1984. aastal otsustas ta Nõukogude Liitu mitte tagasi pöörduda.

Tarkovski suri 1986. aastal Pariisis kopsuvähki.

Teatrilavastused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Pitseeritud aeg" (Die versiegelte Zeit. Ullstein Verlag, Frankfurt am Main, Berlin 1984) – Tarkovski nägemus filmikunstist ja kunstist üldse
  • "Martüroloogium: päevik 1970–1986" (Мартиролог: Дневники 1970–1986, 1989)

Andrei Tarkovskist on tehtud hulk dokumentaalfilme, sealhulgas tema poja Andrei Tarkovski noorema film "Venemaa" (1996).

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]