Chen Shui-bian

Chen Shui-bian (陳水扁; sündinud 12. oktoober 1950) on Hiina Vabariigi poliitik, kes aastatel 2000–2008 oli Hiina Vabariigi president.

Chen sündis vaese renditaluniku peres. Sünnitunnistus anti talle alles 18. veebruaril 1951, sest varem kardeti, et ta ei jää ellu.

Ta oli koolis hiilgav õpilane ja lõpetas riikliku Tainani 1. keskkooli kiitusega. 1969 astus ta Taiwani riiklikku ülikooli ärijuhtimise erialale, kuid esimesel aastal läks üle õigusteaduskonda. Ta sai kooli juriidilise väljaande toimetajaks. Ta lõpetas kooli 1974 äriõiguse alal, kuid tegi advokaadieksamid ära juba varem, teenides maksimaalsed punktid ja saades Taiwani noorimaks juristiks.

1975 abiellus ta Wu Shu-cheniga, kelle isa oli arst. Abielust sündisid tütar Chen Hsing-yu, kes sai hambaarstiks, ja poeg Chen Chih-Chung, kes on jurist nagu tema isagi.

Poliitikasse astus Chen 1980 pärast seda, kui oli kaitsnud Kaohsiungi juhtumi osalisi sõjakohtus. Tema klient Huang Hsin-chieh, juhtiv opositsionäär ja dissident, ning seitse kaaskohtualust, sealhulgas Cheni pärastine asepresident Annette Lu, mõisteti süüdi. Kuid selle kohtuprotsessi tulemusena sai Chen üldsuses tuntuks oma jõuliste ja värvikate argumentidega. Tema enda sõnul taipas ta selle protsessi käigus, et Taiwani poliitiline süsteem on ebaõiglane, ja hakkas kaasa lööma Tangwai liikumises.

1981 kandideeris ta Taipei linnanõukokku ja osutus kohe valituks. Ta töötas linnanõukogus kuni 12. jaanuarini 1985, mil ta mõisteti aastaks vangi valitseva Kuomintangi erakonna saadiku suhtes kriitilise artikli avaldamise pärast enda toimetatud ajalehes Neo-Formosa.

Sama aasta novembris kandideeris Chen maakonnakohtunikuks, aga kaotas need valimised. 3 päeva pärast valimiskaotust tuli ta koos abikaasaga oma poolehoidjatega kohtuma, et neid toetuse eest tänada, aga selle kohtumise ajal ajas autojuht Wu alla, sõites temast kaks korda veokiga üle, ja Wu jäi vööst allapoole halvatuks.

1986. aasta mais kaotas Chen apellatsioonikohtus ja pidi vangi minema. Ta istus vanglas 8 kuud. Vangistuse ajal toimusid parlamendivalimised, kus Wu kandideeris ja valiti parlamenti. Pärast vanglast vabanemist tegutses Chen oma naise nõunikuna ja tegutses juristina.

1989 valiti Chen parlamenti ja ühtlasi sai ta Demokraatliku Progressiivse Partei tegevjuhiks. Ta muutis oma seisukohta Taiwani iseseisvuse küsimuses ja sõnastas need ning see seisukoht sai tuntuks nelja kuina: ta määratles neli juhtumit, millest ükskõik millise täitumise korral kutsub Demokraatlik Progressiivne Partei üles viivitamatult Taiwanit iseseisvaks riigiks kuulutama. Lisaks valiti Chen Riigikaitsekomitee kokkukutsujaks ja selles toetasid teda ka mõned Kuomintangi saadikud. 1992 valiti ta teiseks kolmeaastaseks perioodiks parlamenti, aga astus ülejärgmisel aastal tagasi, et kandideerida pealinna linnapeaks.

1994–1998 oli ta Taipei linnapea ja 2000–2008 Hiina Vabariigi president.

11. septembril 2009 mõistis kohus Chen Shui-biani ja tema abikaasa Wu Shu-cheni süüdi korruptsioonis, pettuses ja rahapesus ning määras neile mõlemale eluaegse vanglakaristuse, mis hiljem lühendati 19 aastale.