Kalevipoeg/XVIII

Põhjakotkas, kurja lindu,
Laena tiibu laulikulle!
Sõudeid sõnaseadijalle
Kergituseks kandelille!
Miska tuule tuisatusel,
Marumängi möllamisel
Kalevite põrguskäiki,
Salateede sõudemista
Tõelikult tähendelen;
10Enne kui mul meelemaalid,
Kuuldud sõnasünnitused
Kastepilvisse kaovad,
Varjurüppe varisevad.
V a n e m u i n e, laulutarka,
Lase kuldalõngakesi,
Hõbedasi heidekesi
Pajataja poolidelle,
Kuulutaja keradelle,
Miska sõna mängitelles
20Siledamaks siidiks sõlmin,
Kuldakirjal kangaks koon!
Endla, piiga peenikene,
Laena täna laulikulle
Valgustavat võrgukesta,
Seletavat silmarätti,
Miska põrgu mälestused
Ilusamaks ilmuksivad,
Elavamaks ärkaksivad!
        Ööde pilved palistavad
Uduvõrku valgusväljad,
Kui sa jala allailma
Põrgu piiridelle paned,
Kus ei päeval paista päike,
Kuu ei anna öösel kuma,
Täht ei tule teretama,
Virmalised valgust andma.
        Koidu piirilt läikiv päike
Palistelles pilvedelle
Puneteli palgeida;
Linnukeeled lepikusta
Tõttasivad trallitama,
Lustilugu lõõritama,
Kägu kukkus kaasikusta,
Pesilindu põõsastikust:
"Virgu, virgu, vennikene!"
        Päevatõusul tõstis peada
Kallis Kalevite poega,
Ajas keha istukille,
Kargas püsti kandadelle,
Suges hiukseid sõrmedella,
Hurjutelles unda metsa;
Võttis mõne kulbi võrra
Leemepajast linnupetet
Kange keha karastuseks.
        Seltsimehed suikusivad
Kolmekesi koiduunda,
Venitasid väsimusta,
Õhtust valvamise vaeva.
        Kalevipoeg vaatamaie,
Sündind lugu silmamaie,
Kuhu öösel kellakandja
Vennikene oli vajund.
        Seal, kus eile sinisuitsul
Härjapõlvelase pilve
Taeva näinud tõusevada,
Silmas täna sinivetta,
Laialisi laineida
Lagedalle lahutatud,
Nägi kaldal kõrkjaida,
Võhumõõku vete ääres.
        Kalevipoeg pajatama:
"Kogemata leian koha,
Pääsen põrgu piiridelle,
Kust see tarka teadis teeda
Allailma juhatada."
        Parem jalga põruteli
Rasket kanda raksatille, -
Siisap sügavuse uksed,
Varjul hoietud väravad
Lahtiseksi lõhkesivad.
        Kalevite kange poega
Prao servalt sihtimaie
Kuristiku koopa′asse,
Kas ehk kuskilt käidavada
Jalarada leidunekse?
        Paksud pilved pimestasid
Suitsul silma vaatamise
Koopakurku koledasti.
Palav auru tõusis põhjast,
Suits ja nõgi mehe silma,
Kes see küürus kõndinekse
Vanapoisi vaenuteeda.
        Kalevite kange poega
Suitsu silmist puhutelles
Pahal tujul pajatama:
"Toho, toho, tahmalane!
Kas sa tahad, teedeäärne,
Suitsus silmi sõgestada?"
        Kaaren laulis kuuseladvast,
Tarka lindu tähendeli:
"Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta!"
        Kalevite kange poega
Mõistis, täitis kaarna käsku,
Targa linnu tähendusta;
Võttis kätte kellukese,
Hakkas kohe helistama.
        Kes see ime ilmumista
Naljakamat enne näinud!
Kuldakellukese kõlin
Puistas paksud suitsupilved
Silmapilgul põgenema.
Usinam kui paksem udu
Päikese paistusella
Laialisti langenekse,
Sulas Sarvik-taadi suitsu.
        Kalevite kange poega
Seadis sammu sõudemaie,
Rasket teeda rändamaie;
Suure mehe sammudella
Kaugus kiiresti kadunes.
        Veidi aega paistis valgus
Päikese paistuselta
Kuristiku koopa′asse,
Pärast kattis kotispime,
Võrguteli ööde voli
Kalevite poja käiki,
Kus ta pidi käsikatsel,
Sõrmejuhil sammumaie.
        Kas siin koitu kerkinekse
Lõunaaega alustelles,
Ehk kas igav ööde pime
Kogu päeva kestenekse,
Sest ei saanud vaat′ja silma
Tõelikku tunnistähte.
        Hiirekene hüüdemaie,
Pimedusest pajatama:
"Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta!"
        Kalevite kange poega
Mõistis, täitis hiire käsku,
Võttis kätte kellukese,
Hakkas kohe helistama.
        Kes see ime ilmumista
Naljakamat enne näinud!
Kuldakellukese kõlin
Puistas ära pimeduse.
Nii kui kattev öödekuubi,
Varju laia vaibakene
Uue päeva palistusel
Kiirest′ ära kadunekse,
Vajus pimedusevari.
        Kalevite kange poega
Seadis sammud sõudemaie,
Rasket teeda rändamaie;
Suure mehe sammudella
Kaugus kiiresti kadunes.
        Võõrastavalt paistis valgus,
Mis ei olnud päevapaiste
Ega loodud kuude kuma,
Mis see leinal lepikusse,
Kahvatanud kaasikusse
Ööde vilul valatakse.
        Vaata imevõrkusida,
Õmbeliku heidekesi,
Mis siin teele olid tehtud
Peenemasta poordikarrast,
Hõbekarra heidekestest
Sajakordselt kokku seotud,
Tuhatkordselt kokku kootud.
        Kalevite kange poega
Kütkeida katkendama,
Võrku maha varistama.
Mida rammukamalt meesi
Köiekesi katkendamas,
Seda rohkemalta sigis,
Seda kangemalta kasvas
Tuhat teisi tõkkeida,
Kümme tuhat kinnitusta,
Et ei sammu sidumata
Kangelane võinud käia.
Võimus kippus väsimaie,
Tugevus ju tüdimaie.
        Kallis Kalevite poega
Asja ise arvamaie:
"Enne, meesi, murdsin seinad,
Kangutasin kaljukünkad,
Raksasin raudahelad;
Nüüd ei jaksa naljaheideid,
Tühist teelta toimetada."
        Kärnakonna krooksumaie,
Targalikult tähendama:
"Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta!"
        Kalevite kange poega
Mõistis, täitis konna käsku;
Võttis kätte kellukese,
Hakkas kohe helistama.
        Kes see ime ilmumista
Naljakamat enne näinud!
Kuldakellukese kõlin
Varisteli võrgukesed,
Lõhkus nõianöörikesed
Silmapilgul silma eesta.
        Kalevite kange poega
Seadis sammud sõudemaie,
Rasket teeda rändamaie;
Suure mehe sammudella
Kaugus kiiresti kadunes.
        Kalevite kange poega
Jõudis jõe kalda′ alle,
Mis ei olnud mitte laia,
Silmanähes mitte sügav;
Laius võis ehk paari vaksa
Üle sammu ulatada.
        Kalev tahtis kartemata
Kaldast kalda astuneda,
Tahtis sammu tuisatille
Panna teise kalda peale.
Aga kallas sammust kaugem,
Varbad vette viskanekse,
Kanda kõntsa kinnitie.
        Kalevite kange poega
Katsus sammu sada korda,
Tõstis jalga tuhat korda,
Siiski mees ei saanud sammu,
Jalakanda kalda peale.
Ehk küll kallas käega katsu,
Siiski mees ei mätastelle
Võinud minna muru peale.
        Kalevipoeg puhkamaie,
Meeles nõnda mõtlemaie:
"Pääsin enne Peipsist läbi
Koormat kandes kergemasti
Kui siin virtsasoonekesest."
        Vähki hakkas viskamaie,
Kõntsast targalt kõnelema:
"Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta!"
        Kalevite kange poega
Mõistis, täitis vähi käsku;
Võttis kätte kellukese,
Hakkas kohe helistama.
        Kes see ime ilmumista
Naljakamat enne näinud!
Kuldakellukese kõlin
Kandis jala kalda peale,
Sammu kuiva sõmeralle.
Silmapilgul kadus jõgi,
Valgus vesi, kadus kallas.
        Kalevite kange poega
Seadis sammud sõudemaie,
Rasket teeda rändamaie;
Suure mehe sammudella
Kaugus kiiresti kadunes;
Jalg käis mööda põrguteeda,
Sammu astus altailma.
        Aja mõõdul polnud arvu,
Polnud päeval piirikesi,
Sest et sügavuse sülle
Päike saa ei paistemaie,
Kuu ei valgust kumamaie,
Täht ei aega tunnistama:
Kas siin koitu kasvamassa
Ehk kas eha helendamas,
Pettelikku paistekene,
Valelikku valgekene
Ühel viisil vältanekse.
        Kas siin udu kudund kuube,
Kaste pilvi paisutanud,
Vihmakene teinud varju
Kalevipoja käigile?
Ei siin kudund udu kuube,
Paisutanud kaste pilvi,
Teinud vihmakene varju
Kange mehe käigi ette.
Pihulaste perekonnad,
Väikse sääsekese karjad
Kipuvad teed kattemaie,
Mehe silma segamaie.
        Kalevite kange poega
Puistab eesta pihulasi,
Surmab sääski tuhandena,
Poeb parvekestest läbi,
Mõtleb: "Ükskord tuleb otsa!"
Kõnnib meesi kiiremasti,
Sõuab sammu sagedamast.
Mida kiirem mehe kõndi,
Seda paksem paisub parvi;
Mida sagedam tal sammu,
Seda rohkem sigib roistu.
Juba katvad suured karjad
Kalevi kõrvakuulemeid,
Sadadena langeb silmi,
Tuiskab suhu tuhandeida,
Sõelub ninasõõrmetesse.
        Kalevite kallis poega
Võimul juba väsimaie,
Tühjal tööl tüdinema,
Puhukeseks puhkamaie,
Meeles ise mõtlemaie:
"Vaenulasi jõudsin võita,
Põrgulasi pillutada;
Aga pihulasepesa
Kipub elu kurnamaie,
Võimust mehelt võttemaie."
        Sirtsu mättalt sõnaldama,
Targalikult tähendama:
"Kõlistele kellukesta,
Kuulutele kuldakeelta!"
        Kalevite kallis poega
Mõistis, täitis sirtsu käsku:
Võttis kätte kellukese,
Hakkas kohe helistama.
        Kes see ime ilmumista
Naljakamat enne näinud!
Kuldakellukese kõlin
Puistas pihulaste parved,
Kaotas väiksed sääsekarjad
Kui oleks tuulde tuisatud.
        Kalevite kallis poega
Istus maha muru peale
Puhukeseks puhkamaie,
Väsind võimu karastama;
Hakkas asju arvamaie,
Meeles nõnda mõtlemaie;
Viimaks pea vaevamisel
Õnnelikult leidis otsust:
"Saagu mis ehk sündimaie,
Tüli ette tulemaie,
Kallist abikellukesta
Tahan pihus ma pidada.
Veereb viletsuse võrku,
Kiusatuse kütkendusi
Kogemata kaela peale,
Siisap abi silmapilgul,
Tulus tugi igal tunnil."
        Siis ta köitis kellukese
Sõlmil väikse sõrme külge,
Võttis toitu toetuseks,
Kurnand keha karastuseks,
Laskis pisut leiba luusse,
Tunnikeseks tukkunekse.
        Kalevite kange poega
Seadis sammud sõudemaie,
Rasket teeda rändamaie;
Suure mehe sammudella
Kaugus kiiresti kadunes.
Meesi tallas põrguteeda,
Sammu astus allailma.
        Põrgulase poisikesed,
Sarviku-taadi sulased,
Kuulsid Kalevite käiki,
Mehe sammumüdinada,
Läksid sala luurimaie,
Võõralikku vaatamaie:
Mis siin rahu rikkumaie,
Kahju kipub kasvatama?
        Kui nad Kalevite poega
Saanud kaugelt silmamaie,
Tõttasivad tuulekiirul -
Kui oleks tuli tasku′ussa,
Parmu põues pakitamas -
Käsku koju kuulutama:
"Kalevipoeg, kange meesi,
Ruttab rahu rikkumaie,
Sõjakära sünnitama!"
        Sarvik-taati sõnaldama:
"Saatke meie sõjameestest
Tugevamad tulist teele
Vaenulasta virutama,
Kalevipoega karistama!"
        Kalevite kange poega
Seadis sammud sõudemaie,
Rasket teeda rändamaie;
Suure mehe sammudella
Kaugus kiiresti kadunes.
        Kukke laulis kauge′elta,
Koerte haukumise kärin
Kostis Kaleville kõrva,
Kui ta astus altailma
Tundemata teederada.
       Enne veel kui põrgupere
Tulijalle tõusis silma,
Jõudis vastu laia jõgi,
Kus ei vetevoolamista
Lätte rind ei lisamassa
Ega pilvi paisutamas.
Jõgi voolas sulatõrva,
Oja vaikuda valasi;
Põlevailta laineilta
Lehviteli tulist lõhna
Sinisuitsul silmadesse.
        Üle jõe jooksis silda,
Teraksesta tehtud tänav:
Põhi rauast rajatatud,
Teraksesta tehtud tulbad.
Raske raua radadelle,
Teraksesta tehtud teele
Pandi paremaida mehi
Vaenlast vastu võttemaie,
Kus see kuri kiuselikult
Põrgut kippus pillutama.
        Põrgulase poisikesed
Kogusivad karjakaupa
Peremehe käsu peale
Vaenuväljal võitlemaie.
Seltsi seisis keset silda,
Teine seltsi silla taga,
Kolmas kari kalda ääres,
Neljas natuke kaugemal.
        Kalevite kange poega
Sõjamehi silmatessa
Kinniteli kiiret käiki,
Pilkamisel pajatama:
"Kas sa näed, mis konnakarja
Silla pealla seisenekse!"
        Siisap sammul sagamaie,
Tõmbas mõõga tupe seesta,
Astus sammu, astus paari
Pikkamisi silla poole,
Seadis sõnad sõudemaie:
"Tõtke koju, kollilased,
Põgenege, põrgukoerad!
Enne, kui teid äiman korra,
Murran maha mätastelle
Nokakatkeks kaarnatelle,
Hüvaks roaks huntidelle!"
        Põrgupoisid pajatama:
"Ära hõiska hoopelikult
Enne õhtut päeva õnne!
Koidul laulja kiidukukke
Ehk saab õhtul ohkamaie."
        Kalevite kange poega
Pilkamisest puutumata
Astus sammu, astus paari
Ligemalle silla poole
Vaenumehi vaatamaie.
        Ammukütid kalda ääres
Seadvad vibud vinnaskille,
Laskvad nooled lendamaie,
Tulisasti tuiskamaie;
Lingulaskjad läkitavad
Kivisida kiirustelles
Sadadena sõitemaie,
Võõra vastu veeremaie,
Püüdvad Kalevite poega
Teelta pakku pillutada.
Otsamehed odadega,
Nuiamehed nuiadega,
Teised taga tapritega
Tungisivad taplusesse,
Vaenlast vastu virutama.
        Kalevite kange poega,
See ei kartnud sõjalaste,
Põrgupoege pakitusi:
Seisis kui see raudaseina,
Tugev tammi tuule seessa,
Kalju marumurde vastu.
Siisap sundis servitie
Raudatera tantsimaie,
Mõõgakese mängimaie!
Hakkas vaenlast virutama,
Kiusajaida kolkimaie,
Vihamehi vemmeldama,
Põrgupoegi pillutama.
        Kuhu korra keeritelles
Viharauda viskanekse,
Sinna surma sünniteli;
Kuhu vopsu kukuteli,
Tuiskas mehi tosinalla
Muru peale magamaie;
Kuhu salvas sagedamast,
Sinna langes sadasida
Surma sülle sellikesi.
        Uued sõjameeste hulgad
Astusivad asemelle
Kahju jälgi kattemaie,
Tühje paiku täitemaie.
Sarvik-taadi sunnitusel
Pidid poisid minemaie.
        Sest ei viga võidumehel,
Sest ei kahju Kaleville,
Kes see kui see raudaseina,
Tugev tammi tuuletuisul,
Kindel kalju marumurdel
Vaenlast vastu võttemassa.
        Kui ta aga kange käega
Mõõga pani mängimaie,
Rauatera tantsimaie,
Siis ei olnud surmal suiku,
Verel hangumise aega.
Kus ei olnud raudakulmu,
Teraksesta tehtud päida
Ega kardseid kaelasooni,
Seal ei antud meestel armu,
Poistel puhkamise püsi;
Põrgupoisikesed pidid
Raudasillal raugemaie.
        Sarvik-taati sunnib teisi
Surmateele sammumaie,
Käsib minna kangemaida
Kalevipoega karistama,
Vaenumeesta vemmeldama;
Pakub palka poistelegi,
Verehinda võitijalle:
Kes see Kalevite poja -
Olgu kas ehk elusalta
Ehk kas surma suikunulta -
Tema kätte viimaks tooksi.
        Arulised ammukütid,
Osavamad odamehed
Seltsis sõtta sunnitie,
Taplusesse toimetati
Kalevipoega kiusamaie.
Silda vankus väe alla,
Kõikus raske koorma alla:
Sest et sammud sadadena,
Jalatallad tuhandena
Raudasilda raskendamas,
Aluspalke painutamas.
        Kalevite kange poega
Kuldakellukese abil
Võimusel veel väsimata,
Põrgu poegasid ei pelga.
Seisab ootes silla otsas,
Kanda sillal, teine kaldal,
Seisab kui see raudaseina,
Tugev tammi tuuletuisul,
Kindel kalju marumurdel
Langemata lainte vastu.
        Kalevite kange käsi,
Mõnus mõõka möllamisel
Niidab maha nurjatumaid,
Kargutab kui kasteheina,
Roogu raatmaa radadelle,
Kõrkjaid jõekallastelle
Kaarekaupa kolletama.
Mõõka murrab mässatessa,
Sureteleb sadasida,
Kuldakellukese helin
Tõukab maha tuhandeida
Surma sülle suikumaie.
Kui need kolletanud lehed
Sügisesel tuulesõidul
Ladvult maha langenevad,
Oksilt laiali lendavad,
Nõnda peavad põrgupojad,
Sarvik-taadi sõjalased
Kooljasängi kolletama.
Kes veel jalul kõndisivad,
Katsusivad kande kiirust
Paguurka põgenedes.
        Sarvik-taadil tuli taga,
Kibe kihutaja kotis
Paneb püksid püülimaie.
Siisap katsub sõjamehi,
Põgenejaid poisikesi
Kokku jällegi koguda;
Võtab toeksi vanemaida,
Vahvamaida varjuseinaks
Kodumaja kaitsemaie;
Teeb teele tõkkeida,
Risu ette radadelle,
Viskab vainuväravasse
Raskemaida kivirahne,
Paneb kaljupakkusida
Vastuseinaks väravalle,
Teisi toeksi tänavalle,
Et ei Kalevite poega
Põrgu õue peale pääseks.
        Kui ta teeda takistanud,
Käigikohti kinnitanud,
Valitses siis vahvamatest
Sada selli sõdimaie,
Kes need kangemad kui karud,
Sortsisaunas karastatud,
Nõiavihtel võimustatud.
        Kalevite kange poega -
Väsimusest võitemata -
Seisab kui see raudaseina,
Tugev tammi tuuletuisul,
Kindel kalju marumurdel
Langemata lainte vastu.
Siisap poisse sugemaie,
Põrgupoegi pillutama;
Puistab neid kui pihulasi
Ega jäta ainukesta,
Kes see käsku kannaks koju,
Kurja läheks kuulutama.
        Surma vaikses varjukaisus
Sõjalased suikunevad,
Põrgupojad põõnutavad.
Kalevite kange poega
Istub silla serva peale
Puhukeseks puhkamaie,
Vaenuhigi vaigistama.

       Kalevite kange poega
Hakkas peale puhkamista
Surnuid sillalt koristama,
Mis ta mässamisel maha
Põrmuks oli pillutanud;
Puistas neid siis põrgusillalt
Laialt lõhnalainetesse,
Viskas virnad luhtadelle,
Künkakesed jõekalda,
Suuremaida jõesuhu
Mälestuseks mädanema.
        Siisap sammud sõudemaie,
Varbad jälle veeremaie.
        Raske sammu rändamisel
Raudasilda raksateli,
Aluspalgid paukusivad,
Küljepalgid kõikusivad.
Kalev kõndis üle silla
Vaksa kõrgelt verist teeda,
Pääses teise kalda peale,
Kõndis kaldalt kaugemalle
Rada mööda rutatessa
Vastu vainuväravada,
Kuhu Sarvik teinud tõkkeid,
Valmistanud vastuseina
Kaljupaku kindlusella.
        Kalevite kange poega
Paneb põrutelles paugu
Vastu vainuväravada;
Prantsab paugu, prantsab teise,
Prantsab kolmandagi paugu
Vastu põrguväravada, -
Puruks lendsid sambapakud,
Toed tuulde tuiskasivad,
Killud läksid kauge′elle.
        Jalakannal koristeleb
Tehtud tõkkeid tee pealta,
Risud eesta radadelta;
Tungib mööda tänavada
Suisa sammul üle õue
Otsekohe ukse ette.
Raksab korra rusikaga,
Paneb paugu ukse pihta.
Puistab uksepiitadega,
Sangad tükis sagaraga
Ühel vopsul jalge ette.
        Kalevite kange poega
Laseb sammu üle läve,
Paneb jala põrmandalle.
Nurgakivid nõtkatasid,
Toaseinad tuikusivad,
Kambriseinad kõikusivad,
Katusvarred vankusivad,
Lagi kippus lõhkemaie.
        Eestoas istus eidekene,
Kahvatanud naise vari,
Mis kui Linda leinapõlves,
Kolletanud eide kuju
Poja silma paistanekse.
Eite istus voki taga,
Tallas ratast tuulekiirul
Ketra ümber keerutama;
Sorkis koonlast sõrmedella
Heidekesi värtna kurku,
Lihitelles lõngadeksi
Kuldalinu, hõbevillu,
Kastis sõrmi kausikesse
Paremal pool vokisambas,
Kus see kallis elumärga,
Vägev võimuvesi seisis.
Pahemal pool vokisambas
Seisis teine kausikene,
Seal see närtsimise märga,
Võimuse kinnivõttija:
Kes sest võtab keelekastet,
Närtsib kohe nõtrusella.
        Varjueite heldel silmal
Tähendeleb poja teeda
Paremal käel kausi poole.
Kalevite kallis poega
Oskab eide õpetusta
Sõnumata seletada:
Võtab kätte kuldakausi,
Rüüpab tugevusemärga
Kange keha karastuseks.
Siisap võtab kaljukive,
Viskab raske vurinaga
Salakambri seina vastu.
Sestap põrus maapõhja,
Valges vahus kerkis meri!
Säde tõusis sügavusest
Kalevite poja silma,
Kambriseinad katkesivad
Puruks maha põrmandalle.
        Sarvik-taadi memmekene
Istus kambriseina taga,
Kanda tallas kangasjalgu,
Näpud niisi nikutasid
Lõuendida lõksutelles,
Põrgukangast paugutelles.
        Eidekese osav silma
Nägi kuldakellukesta
Kalevite poja sõrmes,
Seadis sõnad sõudemaie:
"Näe, mis kena naljakella
Sõbral läigib sõrme küljes!
Anna arvu-asjakene,
Kingi mulle kellukene!
Köidaksin ta kassi kaela
Hirmutuseks hiiredelle,
Naljatuseks nirkidelle."
        Kalevipoeg mõistis kohe,
Kostis vastu kavalasti:
"Enne, kui me kellakaupa
Pikemalta pajatame,
Kõnele mul, kulla eite,
Kõõrutele, kodukana,
Kas on kodu peretaati,
Kukekene kamberissa.
Meil on mõnda meesteasja,
Tükki tühja talitada,
Mis ei mõista memmekene
Ega puutu piigadesse."
        Vanaeite kostis vastu:
"Kodunt lennand perekukke,
Toonaeile taadikene.
Vist ei jõua varemini
Kodu poole kõndimaie
Kui ehk homme õhtu′ulla,
Ülehomme hommikulla.
Viibid seni, vennikene,
Sõbralikult seltsiks mulle,
Valmistaksin võõraspidu,
Keedaks kallimada keedust.
Katsu enne keelekastet,
Maitse meie mõdumärga!
Kangasjalul seisab kruusi
Pahemal pool kõige parem."
        Kalevite kange poega
Teadis kruusi tähendusta,
Mis see närtsimise märga,
Võimuse kinnivõttija;
Sellepärast sõnaldama:
"Ole terve, eidekene!
Janu mul ei ole juua."
        Siisap hakkas silmamaie,
Võõrast paika vaatamaie,
Kas ehk salauksekesta,
Varjulista väravada
Kuskilt silma kukkunekse.
        Seal ta nägi tagaseinas
Varjul väikse uksekese,
Läks siis sammu ligemalle,
Pistis pihu piida külge,
Sõrmed uksesagarasse,
Tahtis linki takistada.
        Enne veel kui näpud linki
Kalevipojal puutusid,
Kargas uksi kärinaga
Laksatelles ise lahti.
        Ukse tagant urka′asta
Tulid tuuletuhinaga
Sarvik-taadi sõjalaste
Tugevamad tapluselle,
Keda kuri enne kogund,
Varjajaksi valitsenud.
        Kes see juhtund jahikorral
Sündimista silmamaie,
Kuidas koerakeste karja
Mesikäppa kimbutavad,
Vana venda väsitavad,
Vihatujul vintsutavad,
Kuidas pikad koerahambad
Palupoega puretavad?
Tõmmu poega istub paigal,
Istub künkal kükakili,
Kaitseb oma kellukesi,
Vahevahel vanguteleb
Laikäpp käppa laksatades
Krantsikeste kukkelasse.
Kuhu käppa kukuteli,
Vopsukesta viskanekse,
Kaob kiirest′ koerukene,
Vajub, väeti, vingumata
Surma kaissu suikumaie.
Kes see seda mängi silmand,
Naljakada korra näinud,
Teab ehk asja arvaneda,
Tegu ise tähendada:
Kuidas Kalev põrgukoeri
Enda kallalt kihutanud.
        Kalevite kange poega
Kuhu matsu kukutanud,
Vopsukese vajutanud,
Teista seal ei olnud tarvis.
Matsu mattis mehe maha,
Vopsu tegi surmavarju,
Vaigisteli vaenumehe.
        Natukese nalja pärast
Olid meestel tossud õrrel,
Kolmekümne koolja kehad
Põrmandalle kõik puistatud.
        Sarvik-taati tagaseinast
Hädapüsil hüüdemaie:
"Pea kinni, poisikene!
Kui sa, jamps, ei oska nalja,
Teeme tüli tõelikuks;
Sest ei tõusku mulle süüda,
Mitte verevastamista!
Varas oled, vennikene,
Oled röövel riisumaie,
Kes sa võõra vara käppad,
Teise taskud tühjendeled!
Varas oled, vargaks jääd sa,
Röövliks, rahva riisujaksi!
Ehk kas püüad valeks panna,
Vargatöösid vabandada?
Kas sa pole kiskjail küüsil
Minu vara varastanud?
Kas sa viimati ei viinud
Kalli soovikaabukese,
Varastanud nõiavitsa,
Kannud kanad kamberista,
Tedrekesed meie toasta?
Kas sa pole pikil küüsil
Kiskund minu kullakirstud,
Hõbedased hävitanud?
Minu mõnusambi mõõka
Pihus praegu paistelekse!
Kelle kuldakellukene
Sinu sõrmes sätendab?
Kas sa, koer, ei ole kiskja,
Võid ehk vargust vabandada?"
        Kalevipoeg mõistis kohe,
Kostis vastu kavalasti:
"Mis sa mullust mulle meelde,
Toonamullust tuled tooma?
Suure suu sõdimised,
Laia lõuge lõugutused
Peeti vanast′ naiste viisiks.
Laste tülilepitajaks.
Tuli meestel tülitsusel
Kõverusi kohendada,
Seal ei olnud sõnasolki,
Lõualuie lõksutusi:
Kangus pidi rammukatsel
Vaidlemista vahendama.
Miks sa, vedel, läksid metsa,
Murupõhja pagu-urka
Enne võitlemise võitu?
Õhtuhõlmal tulid, õõnes,
Metsas mehi narrimaie,
Härjapõlvelase kujul
Keedupada kiusamaie.
Astu välja ahju tagant,
Käi sa kohe kamberista!
Lähme välja lagedalle
Viimatista võidumängi
Õigel kombel lõpetama!
Sellepärast seadsin sammud
Põrguteele tallamaie,
Läksin kodunt kõndimaie.
Et meil õigus ühetasa,
Kangus kaaluks ühevõrra,
Tahan mõõga pista tuppe,
Võtta käesta kellukese."
        Sedaviisi sõnaldelles
Päästis kellukese paelust,
Pistis tasku puhkamaie,
Tõukas mõõga tupe sisse.
        Sarvik-taati argsel sammul
Tuli kambrist kahvatanud,
Lumivalge üle läve.
Ehmatusest eidepoja
Meelemõistus mähkmetessa,
Et ei enam tunnud teeda
Ega teadnud, mis ta tegi.
Mehikene mõtles märga
Võimukarastavat võtta
Keharammu kinnituseks;
Aga käsi kogemata
Ehmatusel eksiteele
Läinud teise kruusi külge,
Kus see rammuraugendaja,
Närtsimisemärga oli,
Mis teeb aru harvemaksi,
Peidab meele mehe peasta.
        Kalevite kange poega
Asjalugu arvamaie,
Kallas kohe teise kruusi
Kuivetanud kurgu kasteks.
Vägev võimustusemärga,
Keharammu karastaja,
Lehvitas kui tuleleeki
Elulained lõkendama.
        Jäägu võitlemise järku
Teise laulu lõksatuseks,
Teise värtna veeretuseks,
Sest et täna sillasõda
Kalevite põrguskäigil
Ketrust küllalt kulutanud,
Vokivärtnaid väsitanud.