San Marino

See artikkel räägib riigist; samanimelise pealinna kohta vaata artiklit San Marino (linn); Ameerika Ühendriikide linna kohta vaata artiklit San Marino (California).

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

San Marino Vabariik itaalia Repubblica di San Marino
San Marino lipp San Marino vapp
Juhtlause	Libertas
Riigihümn	Inno Nazionale
Pealinn	San Marino
Pindala	61,2 km²
Ametlikud keeled	itaalia
Rahvaarv	33 627 (31.12.2020)
Rahvastikutihedus	549,5 in/km²
Kaptenregent	Francesca Civerchia Dalibor Riccardi
Iseseisvus	3. september 301
SKT	1,659 mld $ (2017)[1]
SKT elaniku kohta	48 888 $ (2017)[2]
Valuuta	euro (EUR)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.sm
ROK-i kood	SMR
Telefonikood	378

San Marino (ametlikult San Marino Vabariik; itaalia keeles Repubblica di San Marino, ka Serenissima Repubblica di San Marino) on merepiirita kääbusriik Lõuna-Euroopas. See on tervikuna ümbritsetud Itaalia territooriumist, moodustades enklaavi Itaalia territooriumi sees. Lisaks San Marinole on maailma riikidest enklaavid veel Vatikan ja Lesotho. San Marino on maailma vanim tänini eksisteeriv vabariik ja Euroopa Nõukogu väikseim liikmesriik.

Nimi "San Marino" tähendab itaalia keeles püha Marinust. Püha Marinus oli traditsiooni järgi riigi rajaja.

San Marino asub Lõuna-Euroopas Apenniini poolsaare keskosas. Riik piirneb tervikuna Itaaliaga; põhjast, idast ja läänest piirab San Marinot Emilia Romagna maakonna Rimini provints, lõunast aga Marche maakonna Pesaro ja Urbino provints.

San Marino maismaapiiri kogupikkus on 37 kilomeetrit.^[3]

Riigisisene pikim vahemaa põhjast lõunasse on 13 kilomeetrit, idast läände aga 9 kilomeetrit.^[4]

San Marino maastik on mägine, läbi riigi kulgeb edelast kirdesse mäeahelik. Riigi kõrgeim koht on pealinna San Marino lähistel asuv Titano mägi (itaalia keeles Monte Titano), mis ulatub 755 meetrit üle merepinna.

San Marino asub Marecchia jõe valglal, riigist voolavad läbi San Marino, Marano ja Ausa jõgi koos lisajõgedega. Riigi ainus järv on Itaalia piiril asuv ja 1960. aastatel rajatud Faetano tehisjärv (itaalia keeles Lago di Faetano), mille pindala on 0,6 hektarit.

Riigis on kirjeldatud 744 kõrgema taime liiki.^[5] Riigis ametlikult metsa ei esine.^[6] Küll on aga parke ja rohealasid, mille peamised puuliigid on laialehised puud, nagu harilik tamm.^[7]

San Marinos on kirjeldatud 96 linnuliiki.^[8]

Riigi looduses on kirjeldatud 9 liiki imetajaid: harilik leethiir (Myodes glareolus), metshiir (Apodemus sylvaticus), pimemutt (Talpa caeca), harilik pikktiib (Miniopterus schreibersii), suur sagarnina (Rhinolophus ferrumequinum), väike sagarnina (Rhinolophus hipposideros), rebane (Vulpes vulpes), nirk (Mustela nivalis) ja saarmas (Lutra lutra).

San Marinos valitseb vahemereline kliima, suvel ulatub maksimaalne temperatuur +26 °C, talvel – 7 °C. Aasta keskmine sademete hulk riigis on tavaliselt vahemikus 560–800 mm.

San Marino on parlamentaarne vabariik. Riigipeaks on kaks samaaegselt ametisse määratavat kaptenregenti, kes on ametis kuus kuud (kas oktoobrist aprillini või aprillist oktoobrini). Kaptenregendid valitakse ametisse üldkogu poolt. Kaptenregente assisteerib üheksa riigisekretäri, kelle seast välisasjade riigisekretär täidab ka valitsusjuhi ülesandeid ^[3]

Seadusandlik võim riigis kuulub ühekojalisele üldkogule (Consiglio Grande e Generale), kuhu kuulub 60 liiget. Üldkogu koosseis valitakse ametisse viieks aastaks. Riigis on esindatud parteisid kogu poliitilise skaala ulatuses, mis parlamendivalimistel moodustavad omavahel valimisliidud, neist 2019. aasta valimiste järel on üldkogul enim kohti San Marino Kristlikdemokraatlikul Parteil – kokku 21, RETE liikumisel 11, Liberal 10, Noi per la Repubblica 8, tsentristlikul Repubblica Futura 6 ja parteil Domani Motus Liberi 4 kohta.

San Marinol puudub põhiseadus. Riigi õigussüsteemi aluseks on 1600 vastu võetud statuudid ja 1974 kehtestatud kodanikuõiguste deklaratsioon. Riigi kõrgeim kohtuorgan on Kaheteistkümne nõukogu, mille liikmed määrab ametisse üldkogu viieks aastaks.

San Marino on 1992. aastast ÜRO liige.

 Pikemalt artiklis San Marino omavalitsuste loend

San Marinos on 9 omavalitsust (castelli) ja 43 valda (curazie).

San Marino asfalteeritud teede kogupikkus on 292 kilomeetrit.^[3] Borgo Maggiores asub helikopteri maandumisplats. Riigis puudub ametlik lennuväli (lähim on Rimini Miramare lennujaam), kuid San Marino lennuklubile kuulub Torraccia maandumisrada.

Riigis on väike busside sisetranspordivõrk. Peamine bussiühendus on Riminiga. Tõstukiga on võimalik liikuda Borgo Maggiore ja Monte Titano mäe vahel. Riigis kehtib parempoolne liiklus.

Riigis puudub raudtee, kuid 1932 avati kitsarööpmelise raudtee lõik, mis Teises maailmasõjas 1944 hävitati. Raudteele ehitati 17 tunnelit.

San Marinos elas 31. detsembri 2020 seisuga 33 627 inimest.^[9] Riigis elas 16 587 meest (49,3% rahvastikust) ja 17 040 naist (50,7% rahvastikust).

Serravalle omavalitsuses elas 11 066, Borgo Maggiores 6969 ja San Marinos 4048 elanikku.

97% riigi elanikest on katoliiklased. Riigis tegutseb 12 katoliku kogudust ja mitmeid katoliiklikke institutsioone. Vähesel määral leidub riigis teiste religioonide ja konfessioonide esindajaid.

Detsembri 2015 seisuga oli riigis levinuim mehenimi Andrea (527 mehel) ja naisenimi Maria (385 naisel). Levinumad perekonnanimed riigis on Gasperoni (553 inimesel), Guidi (447 inimesel) ja Casadei (402 inimesel).

San Marinos puudub regulaararmee ja sõjalise rünnaku korral kaitseb riiki Itaalia. Samas riigi kaitse vajadustest lähtuvalt võidakse mobiliseerida kõik mehed vanuses 16–55 eluaastat.^[10] San Marinos tegutseb vabatahtlike osalusel põhinev Sõjaväeline Korpus (Corpi Militari), mis täidab politsei ja tseremoniaalseid funktsioone.

San Marino sõjaväe tuumik on Ammuküttide Korpus, kuhu kuulub 70 meest. San Marino Kalju kaardivägi valvab valitsushoonet ja patrullib piiril. Valitsushoone valves kasutavad kaardiväelased Beretta BM 59 vintpüsse, piirivalves aga Glock 17 püstoleid. Kaardiväe koosseisus on ka suurtükiväe üksus, kelle ülesanne on tseremoniaalsete sündmuste korral käsitseda valitsushoone ainsat kahurit. Nõukogu kaardivägi turvab kaptenregente ja üldkogu istungeid.

Riigis on veel sandarmeeriakorpus ja miilitsakompanii, mille koosseisu kuulub 50-liikmeline ansambel.

San Marino olulisemad majandusharud on turism, pangandus, manufaktuuritööstus.^[3] Manufaktuuritööstus ja pangandus hõlmavad poole riigi sisemajanduse koguproduktist. Riigi majandust mõjutas 2008. aasta finantskriis. Riik on avatud välisinvesteeringutele, kuna seal on madalad maksud. Septembris 2009 eemaldas OECD San Marino maksuparadiiside nimekirjast.

Riigi tööstuspiirkonnaks on Dogana, Faetano ja Chiesanuova.^[11]

San Marinos peamised põllumajanduspiirkonnad on Serravalle ja Borgo Maggiore. Riigis kasvatatakse nisu, viinamarju ja oliivipuid. Loomadest kasvatatakse riigis lehmi ja sigu.

Riigi sisemajanduse kogutoodang oli 2016. aastal 2,023 miljardit USA dollarit.

1862. aastal Itaaliaga sõlmitud lepingu alusel on San Marino majandustegevus mõneti dikteeritud Itaalia poolt. San Marinos on keelatud kasvatada tubakat ja toota kaupu, millele on Itaalias kehtestatud riiklik monopol. San Marinosse otseimport on keelatud, kõik kaubad peavad enne läbima Itaalia. San Marino tohib trükkida oma postmarke, kuid ei tohi vermida oma münte, milleks peab kasutama Itaalia rahapaja. Enne eurole üleminekut kasutati San Marinos Itaalia liiri pangatähti. Lepingu kohaselt saab San Marino Itaalialt aastase stipendiumi alusel kuni 250 tonni meresoola, 40 tonni tubakat, 20 tonni sigarette ja piiramatult tuletikke.

Traditsiooni järgi rajas San Marino püha Marinus, kes oli pärit tänapäeva Horvaatia lähistelt Rabi saarelt. Marinus tegutses Riminis kiviraidurina, Rimini piiskop Gaudentius ordineeris ta diakoniks, kuid Marinus pidi linnast ühe naise valesüüdistuse tõttu lahkuma. Ta rajas 3. septembril 301 Titano mäele kabeli ja kloostri, kus ta ise suri 366. aastal. San Marino peab kabeli ja kloostri rajamist oma kogukonna rajamiseks, mistõttu San Marinot peetakse maailma vanimaks vabariigiks.

San Marinos kujunes järgnevate sajandite jooksul välja kommuun, mis 10. sajandist oli vasallisuhetes Spoleto hertsogkonnaga. 1243 määrati ametisse esimesed kaptenregendid, 1263 on teada riigi varaseim statuut. 1463 liitus San Marino Rimini hertsogi Sigismondo Pandolfo Malatesta vastase koalitsiooniga, mille tulemusena andis paavst Pius II San Marinole Fiorentino, Montegiardino ja Serravalle linna. Faetano linn soovis peatselt ise San Marinoga liituda ja sellest ajast said San Marino piirid määratletud. 1503 okupeeris Cesare Borgia lühiajaliselt vabariigi. 1602 soostus paavst Clemens VIII, et Kirikuriik tagab sõjalise rünnaku korral San Marino kaitse. Paavst Urbanus VIII ajal tunnustas Püha Tool 1631 San Marino sõltumatust.

Ravenna legaat kardinal Alberoni okupeeris 17. oktoobril 1739 San Marino. Riigi elanikud otsisid paavst Clemens XII tema teo osas õigust, kes tunnustas San Marino õigusi ja taastas riigi iseseisvuse. Napoleoni sõdade ajal 1797 esitas kindral Louis Alexandre Berthier San Marinole ultimaatumi, kuna seal varjas end Rimini piiskop Vincenzo Ferretti. Napoleon tunnustas 1797 Tolentino rahulepinguga San Marino iseseisvust. 1815 Viini kongressil tunnustati samuti San Marino iseseisvust. Kirikuriik püüdis 1825 ja 1853 San Marinot okupeerida, kuid tulutult. San Marino ei soostunud 19. sajandil Itaalia ühendamisel osalema.

Itaalia kuningriigi ja San Marino vahel sõlmiti 1862 leping, mida revideeriti 1872. 19. sajandi lõpus tabas riiki majanduskriis ja sellest tingitud tööpuudus, mistõttu paljud elanikud lahkusid riigist. 25. märtsil 1906 kogunesid 805 perekonna esindajad, et arutada riigi tulevikku ja valitsemise korraldust. Esimeses maailmasõjas jäi San Marino neutraalseks, kuid 10 vabatahtlikku osales Itaalia üksustes. Pärast sõda jagelesid riigis omavahel sotsialistid ja fašistid.

Teises maailmasõjas pakkus San Marino peavarju 100 000 sõjapõgenikule. Briti lennuvägi pommitas 26. juunil 1944 San Marinot, hävitades raudtee ja surmates 63 tsiviilisikut. 27. juulil 1944 esitas Saksa ohvitser Gunther San Marino juhtidele ultimaatumi. 30. juulil 1944 rekvireerisid Saksa väed 2 avalikus kasutuses olnud hoonet, muutes need sõjaväehaiglaks. Järgmisel päeval saatsid riigi juhid Natsi-Saksamaa juhtidele kirjad, milles protesteerisid Saksa vägede invasiooni vastu. 17.–20. septembril 1944 pidasid Saksa ja liitlasväed San Marino alal lahingu, milles hukkus 597 sõdurit. Lahingu järel okupeerisid liitlasväed 2 kuuks San Marino.

San Marino oli pärast Teist maailmasõda 1945 esimene Lääne-Euroopa riik, kus pääses võimule kommunistlik partei. San Marino oli ka esimene riik, kus kommunistid valiti parlamenti demokraatlikul teel. Kommunistid olid partei peasekretäri Ermenegildo Gasperoni juhtimisel valitsuses 1957. aastani, mil nad üritasid 19. septembril 1957 läbi viia riigipööret. Riigipöörde luhtumisel jäid kommunistid opositsiooni ja partei saadeti 1990 laiali.

29. augustil 1982 külastas riiki paavst Johannes Paulus II ja 19. juunil 2011 Benedictus XVI.

Eesti ja San Marino sõlmisid diplomaatilised suhted 9. juulil 2003.^[12] San Marino suursaadik Eestis on Silvia Berti. Eesti suursaadik San Marinos on Celia Kuningas-Saagpakk.

2014 oli Eesti ja San Marino vahelise kaubanduse kogukäibeks 257 000 eurot ja San Marino oli Eestile 124. kaubanduspartner.

Eesti ja San Marino jalgpallikoondised on omavahel kohtunud kolm korda (seisuga aprill 2019).

San Marino haridussüsteem on kolmeastmeline.^[13] Koolikohustus algab kuuendast eluaastast. Põhikool kestab viis aastat. Keskharidus on kaheastmeline: kolm aastat õpitakse madalamas ja kolm kõrgemas astmes.

1985. aastal asutati San Marino Vabariigi ülikool.

San Marino tuntumad ehitised on Monte Titano mäel asuvad 3 torni (Guaita, Cesta ja Montale), mis on ehitatud 11.–14. sajandil. 2008. aastast kuuluvad tornid UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Riigi suurim kirik on uusklassitsistlikus stiilis ehitatud San Marino basiilika. Riigi kõrgeim hoone on Doganas asuv 2004. aastal valminud 11-korruseline Maailma Kaubandusorganisatsiooni Keskus.

San Marinos on rahvusraamatukogu ja 12 muuseumi, millest viis on riiklikud muuseumid. Riigis asub kaks teatrimaja ja Concordia kinoteater. Riigis ilmub neli ajalehte.

San Marino osales Eurovisioonil esimest korda 2008. aastal.

San Marino populaarseim spordiala on jalgpall ja 1985. aastast peetakse riigis jalgpalli meistrivõistlusi. Vormel 1 San Marino Grand Prix on nimetatud küll riigi järgi, kuid seda ei peeta San Marinos. San Marinos on veel korvpalli, käsipalli ja ragbi meeskonnad.

Olümpiamängudel osalesid San Marino sportlased esimest korda 1960. aasta suveolümpiamängudel Roomas ja 1976. aasta taliolümpiamängudel Innsbruckis. Riigi sportlased on võitnud kolm medalit 2020. aasta suveolümpiamängudel Tōkyōs. San Marino on maailma väikseim riik, mille sportlased on medalid võitnud. Riigi suurim staadion on 6664 kohaga staadion Serravalles.

• San Marino omavalitsuste loend
• San Marino jalgpallikoondis
• Campionato Sammarinese di Calcio

 San Marino – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus

Euroopa maad

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

¹ loodusgeograafiliselt asub Aasias       ² suurem osa territooriumist Aasias

 Aafrika maad | Aasia maad | Austraalia ja Okeaania maad | Ameerika maad | Euroopa maad