Samm

Ah, kui kaunid on su sammud sandaalides,
sa suursugune tütarlaps!
Su puusade kaared on nagu ehted,
kunstniku kätetöö!

Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.

Mingi kõmin... nagu mingi jõu
paisumine... nagu kauge kõu.

Mingi müdin... mingi raske samm,
kaugel ikka veel... nüüd lähedam.

Lähemalle jõudis samme koor:
see ju oli sõdurite voor.

Kuid neid hääli oli juba kaks;
sõjasaapa-ast ja kabjaplaks.

Ja nüüd piki maanteed liikus joom:
marssiv sõjamees ja tema loom.

Rütmis ühises neid läks ja läks
tummalt. Kostis ainult samme-peks.

Kuhu? Tundmatusse... Kus ja mil?
Saateks lõhnas ainult valge lill.

Ainsaks helduseks see neile, ning
oli nagu selle tunni hing.

Tundmatusse, mis veel tundmatum.
Mida mõtlevad? Kuid suu on tumm.

Mida tunnevad? Kuid vait on suu.
Kuhu lähed, sõdur sõnatu?

Pimedusse, mis veel pimedam,
kadus looma-ast ja mehesamm.

Pärnu maantee mööbliäri vana kärumees
lääpab oma ainulaadset sammu.
Sageli ta käru seisab meie maja ees;
ainus viide ajale on - ammu.

       samm edasi on alati eksisamm
samm tagasi on alistumine ja loobumine
nojah aga ega paigal seista ka ei maksa...