Nimed marmortahvlil

"Nimed marmortahvlil" on eesti kirjaniku Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja-teemaline romaan. Teos kajastab Tartu kommertskooli õpilaste osalemist Eesti Vabadussõjas ja põhineb Albert Kivika isiklikel kogemustel.

Tsitaadid väljaandest: "Nimed marmortahvlil. I ja II osa", Tallinn: Leksiko, 2003

Esimene jagu

1

KUI KOMMERTSKOOLI SEITSMENDA KLASSI õpilane Henn Ahas oma korterist, kuski koolilinna kaugemas agulis, raamatud kaenlas, kõleda detsembripäeva hommikuses hämaruses tänavale astus, et kooli tõtata, nägi ta tänavanurgal seisvat trobikonda inimesi. Vaikides seisid need seal, nägudega majaseina poole, ja näisid midagi lugevat. Kuna siin linnajaos ei olnud seks erilisi tulpasid, siis suur valge kuulutus oli liimitud otse majaseinale. Astunud lähemale ja ajanud enese teiste selja taga uudishimulikult kikivarbaile, ulatus aga Ahas lugema ainult üle mütsilodude paistvaid suuri esimesi ridu:

"Rahvaväe mobilisatsioon. Kõik sõjariistu kanda jõudvad mehed, kes 1. jaanuariks 1918 said 21–35 aastat vanaks…" (lk 7)

"Pane tähele, Ahas, varsti elame juba nõukogude vabariigis," hüüdis Käämer ja lisandas jälle sammu. "Kohe teisel päeval pärast Narva võtmist olevat see seal välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuna nime all." (lk 10)

Käämeri tuju aga ei olnud kaugeltki enam endine. Tusaselt kõmpsutas ta oma vanade kulunud saabastega külmunud konarikul ja sülitas aeg-ajalt vihaselt vastu plankusid ja vastu tänavakive.

"Hea see ei ole siiski," ürjatas ta natukese aja pärast nagu endamisi kõvasti mõteldes, "ei ole hea, ei ole."

"Mis asi?" küsitles Ahas.

"Ei ole hea see kodanlaste mobilisatsioon," kordas Käämer nüüd kõvemini, "kuidagi ei ole hea!"

"Mispärast siis?" kordas Ahas oma küsimust. "Alles praegu sa ise ju ütlesid, et tagajärgi sellel ei saa olla."

"See'p see on, et mõnesuguseid tagajärgi nad sellega ikka ehk saavad. Rahvas ei ole ju üldiselt teadlik, on ju veel palju seda pimedat massi, kes käsu peale ikka välja tuleb! Teadlikum osa muidugi ignoreerib, aga rumalad ehk jooksevad hirmuga kokku. On halb, kui nad selle knihviga saavad jälle kas või mõnisadagi uut meest püssi alla."

"Mõnesajaga ei tehta ju sõjas midagi," vastas Ahas.

"Ei tehta küll," kinnitas Käämer, "midagi ei tee nad punaste vastu ära ka siis veel mitte, kui mobilisatsioon toob neile kokku rohkem mehi kui mõnisada ja nad kõigile jõuavad muretseda püssid kätte, riided selga ja saapad jalga. See kõik on ju ikkagi naeruväärt vähe suure punase Venemaa väehulkade vastu, need pisikesed salgad nagu pühitakse eest ära! Mis mõte siis sellel kõigel on? Verevalamine aetakse ilmaasjata suuremaks. Ja kes kannatab selle all? Ei muu kui jälle rahvas. Aga näe, kodanlus, see juba ilma vereta läbi ei saa…" (lk 10-11)

[Käämer:] "Ah meie oleme kaabakad?! Ütle mulle, kes elab ja mõnuleb teise klassi verevaevast, kes on loonud teise klassi väljakurnamiseks terve saatanliku süsteemi…"

"Jäta see jora," segas Käsper kannatamatult vahele, "tead ju küll, et ma seda õpetust tunnen niisama hästi kui sina!"

"Noh sa oled lugenud sotsialismist ju ainult pealiskaudselt."

"Sugugi mitte, armas Käämer," väitis Käsper. "Rahvusliku Liidu kõnekoosolekuil alaliselt pahempoolsete sotsialistidega vaieldes pidin ma ikka päris põhjalikult läbi lugema needsamad Marxid, Engelsid, Kautzkid ja teised, mis nemad isegi. Nii et kogu see sotsialistlik teooria on mul praegu palju selgem kui mõni algebra või trigonomeetria. Ma pidin ju oma vastaseid ja nende õpetusi tundma, et mitte näoga porri lennata, ja siis ma tuupisin neid pähe ööde ja päevade kaupa."

"Aga targemaks ei saanud sa sest midagi?"

"Sain küll, kohe hulga targemaks sain! Ma ei kahetse kunagi ega ütle, et olen pidanud asjatult raiskama aega nende raamatute kallal. Sotsialistlikus teoorias on palju õigust, mida peaks tundma mitte ainult iga klassiteadlik tööline, vaid ka kodanlane."

"Palju õigust," osatas Käämer, "seda laulad sa alati, Käsper, et sotsialistlikus õpetuses on palju õigust, aga mis seal siis valet on?"

"Ja sina, Käämer," vastas Käsper samas toonis, "sina laulad, et sotsialism on maailmas see ainuke puhas tõde, milles ei ole eksimust koma võrdki!" (lk 12-13)

[Käsper:] "[---] Mina ei saa uskuda, et just marksism on see ainuõndsakstegev imerohi, mis kogu vana maailma ja inimesed uueks loob. Seks paistab see õpetus mulle ikkagi liiga materialistlik ja ühekülgne, nagu ma ütlesin. Sinu suhtumine aga sesse õpetusse on hoopis teine, sina usud seda pimesilmi, ilma vaagimata ja hindamata, sina, Käämer, näid võtvat seda otse religioonina."

"Jah, religioonina seda tuleb võttagi, nimelt religioonina!" kinnitas Käämer.

"Tjah, seal see on, armas mees," hüüdis Käsper, "võideldes maailma ühiskonna vabaduse eest unustate teie, sotsialistid, oma rahva saatuse!" (lk 13)

"Meie kõikide püha kohus," jutlustas Käämer, "on võidelda parema tuleviku ja õiglasema ühiskondliku korra eest ja valida seks ka kõige lühem ja otstarbekam tee. Kui ses võitluses peaks varisemagi kogu me rahvas, nagu sina kardad ja asjata tonte maalid, Käsper, siis vähemalt ta on täitnud oma missiooni maailma rahvaste ajaloos ja teda mälestavad kui märtrit tulevikus kõik teised rahvad, kes rahus ja vabaduses maitsevad selle püha võitluse tagajärgi!"

"Mälestavad nad küll! Ei ulu koergi kuski Vene külas selle auks! Ja mis kasu oleks meil enam sellest, kui mälestataksegi?" viskas Käsper käega ja jätkas:

"Kuid, Käämer, kas ei ole aga lugu koguni nii, et eesti rahvas täidab oma ajaloolise missiooni just sellega kõige paremini, kui ta suudab siin Läänemere kaldal vene laiutavale kommunismile piiri panna ja kaitsta sellega ka teisi rahvaid punase hädaohu eest? Aga võidelda väga problemaatilise tuleviku eest, valida seks pealegi kõige hirmsamad ja ebainimlikumad abinõud ja kaotada olevik, ei, Käämer, sellega ma ei saa ikka kuidagi nõus olla! Või mis arvad sina sellest, Ahas?"

Mida oleks pidanud Ahas sellele vastama? Vaikinud nagu seni kogu aja, vaikis ta ka nüüd ja tegi ainult õlgadega mingi ebamäärase, mitte midagi ütleva liigutuse. (lk 16)

2

Päris selgesti olid Ahasel meeles veel praegugi sõnad, mis Käsper kord oli ütelnud ühel Eesti Noorsoo Rahvusliku Liidu avalikul kõnekoosolekul, kus jälle oli teostunud äge sõnalahing Vene Revolutsiooni Toetajate Ringi kuuluvate õppur-sotsialistidega Treffneri gümnaasiumist. Sel koosolekul, mis peeti juba enne Saksa okupatsiooni tulekut ja enamlaste võimu varisemist, siis, kui koolilinnas triumfeerisid alles läti punased polgud, oli Käsper öelnud:

"Kas te siis meie rahvast peate tõesti nii alaealiseks, et ikka ja alati ta isandad peavad olema võõrad ja õpetama talle kordagi? Kas ei ole see meie oma asi, missugune kord meil on, kodanlik või kommunistlik?"

Siitpeale olid saanud need sõnad Eesti Noorsoo Rahvuslikule Liidule üheks paljudest loosungeist ja samuti Ahaselegi üheks maailmavaateliseks müürikiviks. (lk 19)

Otse füüsiliselt Ahas ei saanud sallida venelast. Selles oli süüdi puruvenemeelne kroonukool, kus ta varemini oli käinud, enne siirdumist siia eesti seltskonna asutatud küll venekeelsesse, kuid eestimeelsesse õigustega erakooli. [---] Venelased ise olid õpetanud teda endid vihkama ning väga sügavale oli juurdunud see vihkamine Ahase vastuvõtlikus hinges. (lk 19)

3

Pisku aja pärast jõudsid nad nüüd koolimajja, kus parajasti oli algamas hommikune palvus. Kõik klassid olid seks kogunenud teisel korral asetsevasse võimlemissaali. Käämer ja Ahas kui põhimõttelised ateistid olid püüdnud ikka mööda hiilida neist palvustest ja tegid seda ka täna, jäädes ootama alla riietehoiuruumi tundide algust. (lk 31)

"Mis põhimõtted need on, armas Käämer, mis sind keelavad palvel käimast?" küsis direktor.

"Mina olen ateist," vastas Käämer julgelt, "Kristuse nimel on tehtud maailmas palju ülekohut ja ristiusk on reaktsiooniline nähtus. Religioon on uimastav oopium rahvale."

"No kuule, kuule häbematut! Või sina koolitsura tahad mul ka juba rahvas olla! Ei, koolipoissi ei õigusta veel ükski põhimõte rikkuma kooli korda. Mine aga nüüd ilusti nurka ja seisa seal kuni tunni alguseni. Noh! Ja nüüdsest peale lähed igal hommikul korralikult palvele. Homme hommikul ma kontrollin teid."

"Säh sulle kooki moosiga, Käämer!" pilkas Tääker, kui direktor oli juba läinud.

"Võib seda kaua oodata," viskas Käämer pahaselt uksele vaadates, mis oli sulgunud direktori järel, "peldikusse poen homme hommikul palve ajaks, tulgu sealt siis nuhkima, igavene burzhuijõmm!"

"Ah sinna poed ja kummardad seal Lenini pilti!" nokkis Tääker uuesti.

"Tääker," hüüdis Käämer hoiatavalt, "ära teota töörahva juhti!"

"Töörahva juhti," urises Tääker, "uus Vene keiser on Lenin, aga mitte töörahva juht!"

"Ja seda kõneled sina, kes kah ennast pead sotsialistiks!" põlastas Käämer.

"Noneh, mina olen sotsiaaldemokraat, aga ei salli neid "Kiire" mehi ega Leninit, mitte ei salli! Üksteise järel peksaksin ma kõik enamlased Lenini laiade õlgade vahele, esiti suured, siis pisemad ja kõige viimaks veel sinu punniks ette!" (lk 33)

"Mina arvan koguni nii, et meie vabariigist ei tule ka siis midagi, kui saaksimegi välisabi," tähendas õpetaja korraga väga pessimistlikult.

"Kuidas nii?" imestasid nüüd mitmed.

"Meie nõrkus ei ole mitte niivõrd, nagu mulle näib, välisabi puudumises kui meis enestes," jätkas õpetaja. "Meil oodatakse abi ainult väljast ega usta oma jõusse. Mitte ainult meie rahvas, vaid ka intelligents kannatab orjaaja pärandusena oma jõuetustunde all. Tuntakse, et midagi me ei saa ega jõua, kui teised ei aita, et midagi me ei tohi, kui teised ei luba. Üldine loidus, saamatus ja kartus teiste ees on juurdunud nii sügavale rahva hinge, et vaevalt säärane rahvas on suuteline kaitsma oma iseseisvust. Kõik tuleb sellest, et meil ei ole veel tõsist ega sügavat rahvustunnet, oma tõu iseteadvust. Mis aitaks siis seegi, kui võõrad kingivad meile iseseisvuse, võitlevad selle meile kätte, kui meie oma sisemise mannetuse tõttu ei suuda seda käes pidada! See on ju, mis südame alati teeb nõnda kurvaks!" (lk 35)

"Mis on kodanlus ja mis on tööliskond?" jätkas õpetaja. "See on ainult halb ja kunstlik fiktsioon. Ei ole midagi nii kitsalt piiratud kodanlust ega tööliskonda, vaid on üksainus rahvas, mis koosneb rikkamaist ja vaesemaist."

"Nonoh!" hüüdsid Käämer ja Viires kui ühest suust.

"Iga tööline on küps kodanlaseks, pange seda tähele," pöördus õpetaja hüüdjate poole, "iga töölise suurim unistus on hästisöönud buržui! Andke töölisele natuke varandust, kohe on ta kodanlikum kui kodanlane ise ega taha enam mingist klassivõitlusest buržuaasia vastu teadagi!" (lk 36)

4

Jõudnud Käämeriga koosolekusaali, nägi Ahas, et see oli juba puupüsti täis. Oli siis siin jälle üle hulga aja samasugust elevust ja tungi nagu ennematel aegadel Rahvusliku Liidu vaidluskoosolekuil enne okupatsiooni. Just nagu siis, tundus tänagi koosolekueelses raskenevas õhus mingit elektrilist pinget.

"Oi, täna saab mürtsu, Ahas!" rõõmustas Käämer juba uksel ja vahtis ringi.

Ahaski ei kahelnud, et tuleb mürtsu ja nähtavasti kõva mürtsu, sest Rahvusliku Liidu alaline vastasrind, gümnaasiumi poisid oma sotsialistidega eesotsas, olid kohal peaaegu täies koosseisus. Nad istusid, nagu see oli kujunenud traditsiooniks juba esimesest koosolekust peale, pahemal tiival, kõige esimesel pingil kaks nende kõvemat ja ägedamat sõnavõtjat, pikk Tavast ja lühike Päit. Paremal tiival istuv Rahvusliku Liidu rühmitus oli täna veelgi rohkearvulisem kui kunagi enne ning kohal olid eranditult ka kõik nende kõnemehed Käsperiga eesotsas. (lk 37)

Rahvuslasi ja sotsialiste oli tegelikult mõlemas leeris, sest suur osa Rahvusliku Liidu liikmeid olid niisama ägedad sotsialistid kui sotsid veendunud rahvuslased. Küsimus seisis ainult selles, kumba probleemi primaarsemaks pidada, siis veel aga ka ainult kahe kooli rivaalsuses ning isikuis, kes domineerisid kummalgi pool. Et enamik Rahvusliku Liidu liikmeid olid "kommersandid", siis gümnasistid automaatselt pidid olema opositsioonis ning muidugi ei muu kui sotsialismi nimel. (lk 38)

"Rahvas ei suuda uskuda oma jõusse, sest valitseb ju üldine arvamine juhtivategi tegelaste seas, et ega's me suure Venemaa vastu ikka saa, see on ainult kõik rumal katse selle vastupanekuga ja asjata rahvapoegade veristamine."

"Täitsa tõ-tõsi kah!" karjus Viires saali tagumisest otsast.

"Vaadake," jätkas kõneleja, "Rahvas ei julge tahta seda, mida ta tahab! Kuid rahvale peab andma selle julguse, mis tal puudub. Seda on kohustatud tegema vabariigi valitsus, kui ta tahab olla õige valitsus ja talitada rahva igasuguseist kõrvalmõjudest vaba tahte järgi. Valitsus peab andma rahvale kätte õige tee, peab viima ta võitlusse oma igatsuse eest ja mitte ennast laskma eksitada neist kõrvalmõjudest, mis rahva hinges ta vaba, puhast ja ilusat tahet tumestavad. Seepärast oli ka valitsusel täielik õigus välja kuulutada üleriiklik sunduslik mobilisatsioon, ilma eksimata rahva vaba tahte vastu!" (lk 40-41)

5

Aga mitte ainult see ebamäärane rahutus, millele ta ei mõistnud anda nime, ja igavus tegevuseta oleku pärast ei ahistanud neil päevil Ahast. Ta aineline seisukord oli läinud nüüd juba hoopis viletsaks ning samm-sammult hakkas talle lähenema kõige vastikum nälg, suurem kui kunagi enne. Endine pisuke rahatagavara oli peagu juba täiesti otsas ning kuidagi ta ei mõistnud mõtelda, mis peab niiviisi edasi saama. Uusi sissetulekuid ei olnud tal lootust hankida kustki, sest laiali olid läinud linnast ka kõik laiskvorstid ja puupead, kellele ta viimasel ajal väikese tasu eest oli andnud järeleaitamisetunde või "kompvekiraha" eest teinud koduseid kirjalikke töid, nagu eelkõige frant Jürisele. (lk 48)

6

Mis mees see sihuke on? pidi Ahas mõtlema kõvadel põrandalaudadel rahutult üht ja teist külge pöörates. On ta punane või valge? Kuid sealsamas pidi ta möönma, et miks üks inimene peab olema just kas punane või valge, nagu ei saaks ta olla mitte kumbki. Mis oli ta siis ise? Ei punane ega valge… ja miks ei võinud see vanamees seal olla samasugune, ei punane ega valge, vaid lihtsalt inimene, kes elab oma hurtsikus…

7

Pooltahtmata oli Ahas nõnda siis jõudnud jälle oma isakoju, Võistvere suure parunimõisa viletsale kandikohale. Ei olnud käinud siin enam ammu, viimast korda vist küll üle paari aasta tagasi, ennne suurt revolutsiooni, kui möllas alles Maailmasõda. Harva oli ta kirjutanudki siia ning mõningaid teateid koduste elust-olust oli saanud venna kaudu, kui see oli alles Tallinnas ning mõnikord puhkepäevadel oli käinud ka vanemaid vaatamas. Ja millal ta oleks saanud selleks õieti mahtigi, kui päevad olid kogu aeg nagu loetud. Millal oli käsil kibe koolitöö kõrvaltundide andmisega, millal raske füüsiline töö koolivaheajal raudtee või muude ehituste juures, et pisutki hankida lisaraha talveks. Ja kaugel oli koolilinnast see kodu, sõit raudteel maksis mitu rubla, mis talvel kulusid nagu marjaks. (lk 67-68)

Hea meelega oleks ta vahete-vahel õppinud või lugenud suuri filosoofe, kuid kõik raamatud olid jäänud Tartu ja siin ei olnud midagi saada. [---]

Otsis hoolsasti läbi omadki kunagi siia jäetud raamatute tagavarad, mis ta vana koolilaadikuga asetsesid ülal kandimaja pööningul. Kuid ka seal ei olnud muud kui vanad valla- ja kihelkonnakooli õpperaamatud ja mõned eksemplarid Bornhöhet, mis ta tol ajal hoolsasti välja oli lõiganud juhuslikult näppu puutunud ajalehelisadest ning oma käega kokku köitnud. Sirvides neid nüüd juba koltunud ja paksu tolmukorraga kaetud romaane, Ahas mäletas veel hästi, millise põnevusega ta neid oli korduvalt lugenud kihelkonnakoolis. Kuidas käed kramplikult olid tõmbunud rusikasse ning südant oli põletanud tuline viha oma rahva tooreste rõhujate vastu, kuidas hing oli neednud kättemaksu… (lk 68-69)

Oli vana Nika, isa endine naaber samast moonatarest, keda ei olnud nähtud siin enam okupatsiooni tulekust saadik, kui parun oli kihutanud ta mõisast minema ja lasknud tappa ta pojagi. Nika vanem poeg, mõisa viinapõletaja, oli olnud siin enamlaste ajal nimelt kõva kommunist ja mõisa ülevõtja. Ei olnud mõistnud aga õigel ajal pageda, parun oli ootamatult ilmunud ühes saksa sõduritega mõisa, lasknud viia ta alla suurele soole ja seal maha lasta. Ning kihutanud ka vana Nika mõisast minema kogu perega. Olid olnud küll siin kõik teisedki niisama punased kui Nika ja ta poeg, kuid parun oli andnud neile andeks, kui nad olid käinud teda palumas ja oma tegu kahetsemas.

"Noh, vana Jaak, tulid nüüd paruni jälgi ajama või?" lõõpis vana Ahas veelgi.

"Tea, mis jälgi siin enam ajada," mühatas vanamees tigedasti, "läinud juba see vana mõrtsukas oma timukatega kus kurat!"

"Läks jah sihukese valuga, nagu oleks olnud põlev peerg põigiti tagumikus," sõnas Ahase ema. (lk 70)

Siis nõnda, et Viljandis olid ta koolivennad. Olid käinud Kärstna kuulsais lahinguis. Olid võidelnud vaenlastega, võidelnud mehiselt ja purustanud vabariiki ümbritsevat punast poolrõngast. Olid nüüd sangarid, kes on vaadanud surmale silma, kaitstes oma rahva iseseisvust ja vabariiki.

Kuid mis on tema? Memmepoeg, kes on jooksnud koju varju isa-ema selja taha! Mida teeb ta siin? Mitte midagi, raiskab aega, uidab sihitult päevast päeva ainult mõisa ja alevi vahet, samal ajal kui teised saadavad korda vapraid tegusid, teevad ajalugu, rajavad oma vabariiki! Miks ei ole tema ühes nendega, oma koolivendade ja parimate sõprade Käsperi, Muguri, Tääkeri ja teistega?

Kas ei ole keelanud teda minemast nendega kõige lihtlabasem argus? Kas ei ole ta argpüks, kes on kartnud viia oma elu hädaohtu, peljanud vaenlast ja surma? Ning varjates kogu aeg seda iseendagi eest, otsinud enda eemalejäämiseks igasugu põhjusi ja õigustusi? (lk 78-79)

Teine jagu

1

KUI AHAS SAMA LÜHIKESE TALVEPÄEVA ÕHTUPOOLIKUL oli sisse astumas kohalikku linna tütarlastegümnaasiumi, mis pidi olema nüüd vabatahtlike pataljoni kasarm, põrkas ta otse uksel kokku Käsperiga, kes sealt oli väljumas. Viimane, nähes enda ees Ahast, jäi ootamatusest seisma ja vahtis teda tüki aega, nagu ei usuks oma silmi. Nõnda nad vahtisid seal vastamisi ega saanud esialgu kumbki sõna suust.

"Oled see ikka sina, Ahas, või on see su vaim?" hüüdis siis Käsper korraga rõõmsalt ja sirutas käe, kusjuures ta nägu tahtmatult kiskus laiale naerule. (lk 81)

2

"Hõ-hõ-hõ!" pistis korraga Konsap kisama. "Poisid, kuulete, täid söövad isegi rühmaülemat!" (lk 92)
Ning samas pistis Mugur laulma oma heleda häälega:

"Käspril seljas väiksed seltsimehed,

need on küljes nagu vihalehed."

Teda ruttas toetama ka kohe Miljan:

"Adra saunas ruttu ära käi,

muidu nahka paneb sind veel täi!"

Ning juba lauliski kogu rühm kooris:

"Adra saunas oli siidisohva,

kus need vedrud tegid kohva-kohva…"

Sel kombel nad nüüd seal laulsid, jagelesid, lõõpisid ja naersid. Käsperi täi-ehmatus oli korraga nagu pühkinud kogu rühma raskemeelsuse ja kõik läks jälle endist rada, nagu poleks mingist peatsest rindeleminekust kuuldudki… (lk 93)

Nüüd on ta siis sõdur, mitte enam vaba erainimene, on hakanud ühe poole tööriistaks ses puna-valges võitluses ning peab juba esimesel käsklusel haarama oma laetud püssi ja avama surmava tuleandmise elavate inimeste pihta, kahtlemata, kas ta seda võib, ja küsimata, kas ta seda tahab. (lk 94)
See oli kui needus, et Ahas kunagi nagu ei pidanud leidma südamerahu. Alles nüüdsama oli ta vaevanud end etteheidetega, et ei tõsta relva oma kodumaa kaitseks, kui see on suurimas ohus. Nüüd, kus ta seda siiski oli teinud, ei jaksanud ja sisendada endale veendumust, et see on ainuõige ja ka ainus võimalus. Pääsenud ühest suurest hingevaevast, oli tal varuks juba teine, mis uuesti hakkas teda painama endise asemel… (lk 94)

3

Miljan, esimene asi, hakkas kohe väraval õhku nuusutama ja kirus siis tasahiljukesi:

"Jälle nad vaaritavad seal seda kohvilörtsi! Et saaks mõni hommik ka midagi paksemat hamba alla, lihaga putru või suppigi!"

"Mis sa veel ei taha, nõuad viimaks pannkooke moosiga!" naeris Käsper.

"Pannkooke mina ei söö," jorises Miljan, "pannkoogid moosiga on litside toit!" (lk 101-102)

Mis see ometi on, mis sunnib inimesi tegema seda, mida nad oma parema tahtmise juures ei teeks, mille eest nad parem põgeneksid, kuid ometi peavad tegema? Ahas ei taha sõdida, sest sõda on kõige jälgim ja vastikum asi maailmas. Aastaid möllanud Maailmasõda oma koledustega oli kasvatanud temast nagu igast teisest temavanusest mõtlejast noorukist sõja kirglikuma vastase, täieliku patsifisti. (lk 102-103)

Et ruum oli külm ja purukspekstud akende tõttu ka rõskeks muutunud, siis olid siia ruumi määratud rühma poisid ka kohe talitanud venelaste eeskujul. Olid süüdanud suurde kaminasse tule, loopides sinna raamatuid, ja soojendasid endid selle ees. Ahne tuli muutis kaante vahele konserveeritud suurte geeniuste vaimusünnitused mõnusaks soojuseks. (lk 105)

Ahas kummardus ja hakkaski raamatutes sorima. Esimene, mis ta maast tõstis, oli nahka köidetud Goethe "Faust". Jah, see oli Ahasel endalgi kodus, kuigi mitte kallis nahkköites, vaid Reclami odavas universaal-väljaandes. Järgmine oli Lafcadio Hearni "Kokoro". Siis Rabindranath Tagore "Aednik", siis Schilleri "Röövlid", siis köide Shakespeare'i kuningadraamasid, siis üks Eduard Keyserling, von Kleist, jälle Schiller, isegi Rabelais' "Gargantua"… Kuid oli ka Courths-Mahlerit, Marlitti ja teisi säärasest sordist. Ühe Courths-Mahleri vahel oli türgi mooni kuivanud õieleht, teisel elupuu tugevasti lõhnav oks — kes teab, milline krahvi või parunipreili mõisapargis kord raamatut oli lugenud ja selle juures võib-olla nutnudki… (lk 105-106)

4

[Käsper:] "[---] Kas te ei tea, mis kapten ütles? Juhtugu, mis juhtub lahingus, aga, kuradi päralt, oma püssi ärge jätke kuhugi. Visake seljast kõik, kas või aluspüksteni, aga püss ja padrunid hoidke alles. [---]" (lk 114)

"Ära tönni!" noomis Käsper. "Ah siis Ahas pistis esimesena minema? Kas nägid seda?"

"Miks ma ei näinud," vastas Mugur, "jooksis esiti tüki maad ikka minust ees. Ta peab olema siin kuski metsas."

"Ahas, Ahas, ae!" hõikas Käsper nüüd metsa.

Ning sealt siis Ahas tuligi paksu kuuse tagant norus päi, aeglasel sammul…

"Ah seal sa siis oledki!" hüüatas Käsper nüüd äärmises ärrituses. "No mis sa põõsasse poed, nagu köstri lehm parmude eest? Kus sa olid?"

Ahas kehitas ainult õlgu ega vastanud. (lk 114-115)

"Lauluga, poisid, noh, lauluga!" hüüdis Käsper vaikijatele tagasi ja nähes, et ei ole praegu kedagi teist, alustas ise, lüües käega takti: "Metsa läksid sa ja metsa läksin ma… Las käia!"

Kuuldes aga, et enamik siiski nagu ei tihka kuuldavale tuua oma häält, karjus ta juba ähvardavamalt:

"Teine rühm, julgemini ja valjemalt, täiest rinnast ja kõigest kõrist!"

Lõpuks siiski ta hool hakkas vilja kandma, ja kui oli jõutud juba mõisamüüride ette, kajas sealt vägevasti vastu:

Oh-hoi ai-aa di-rall-all-laa,

metsa läksid kaks karujahimeest ka… (lk 121)

5

"Sina olid ju koolis samuti sotsialist kui minagi?" jätkas Kohlapuu.

"Olen seda praegugi," vastas Ahas.

"No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?" (lk 127)

Ahas ei vastanud. Ta oli Kohlapuu juttu õieti ainult ühe kõrvaga kuulanud, kuna kogu ta tähelepanu oli sihitud mujale. [---] Ta oli muutunud üheksainsaks instinktiks, mis värises praegu ainult oma olemasolu pärast ja iga silmapilk oli valmis meeleheitlikuks võitluseks selle eest. (lk 128)

Kuid Kohlapuule ei olnud nähtavasti ta vastust vajagi. Ta ei kõnelnudki nagu otse Ahasele, vaid rohkem endale, ta näis ainult mõtlevat kõvasti. Sest mõne aja vaikimise järel alustas ta jälle:

"Samuti olime seal koolis ju kõik ka suured patsifistid. Eks olnud. Ahas?"

"Olen seda praegu ikka veel," vastas Ahas jälle lühidalt.

"Aga mina enam mitte," vastas Kohlapuu ja virutas jalaga külmunud lumetükile, mis lendas pihuks ja põrmuks. "Kuradile kõik see patsifism! See on võltsõpetus, argade ja jõuetute nahapäästmise vale! Olin eksituses ja tunnistan seda nüüd sulle otsekoheselt. Jah, tunnistan seda kõigile, kes seda tahavad, ja katsun seda nüüd heaks teha, niipalju kui suudan!" (lk 128)

6

"Kes seal on?" käratas äkki Käsper.

"Hei, oma!" karjuti pimedusest vastu, ning kabjahoobid kuuldusid juba otse müüri taga. "Kuradi ilmaime, kihuta kogu väli läbi, aga kirikut ei ole, lasksin vist kogu aeg ratasringi ümber kiriku! Kas teine rühm, hei?"

"Jah, teine rühm!" karjuti vastu.

Keegi sirutas nüüd karvamütsis pea üle müüri ja nõudis rühmaülemat. See oli vaenlaseks maskeeritud sideratsanik. Ta vali, julge hääl äratas kogu rühma kui surnust. Joosti hunnikusse ratsaniku juurde müüri taha.

"Rühmaülem Käsper, pataljoniülema käsul viige oma rühm kohe alevisse edasi marsikorras, alevis vaenlasi praegu ei ole. Kõrtsi ees pöörate vasakule poole teeharule ja marsite pool kilomeetrit alevist välja lageda väljani ja asute seal väikeses majas valvetõkkesse. Rühm hoida kogu aeg lahingukorras. Käsk tuleb täita kiiresti! Kõik arusaadav? Hea! Nägemiseni, Käsper!"

Ning juba ta kihutas tulise ajuga alevi poole, kaduv kabjaplagin kannul. (lk 136)

7

Ahas seletaski nüüd lühidalt kogu loo, kuidas Konsap oli pistnud surnuks enamlaste valvuri, kuidas nad olid rünnanud vaenlaste valvetõket, kuidas nad siis olid põgenenud, kuidas Kohlapuu oli väsinud ja kuidas ta ise siin oli sattunud kahe surma vahele.

"Kurat, jah," sõnas nüüd Tääker, "see oleks ikka olnud kõige lollim, kui sa meie oma kuulide läbi oleksid saanud surma või haavata — nagu Luhas seal Rannus!"

Nad hakkasid minema rühma seisukoha poole. Aga alles nüüd, kus oli möödas see hirmus pinevus ja Ahase närvid olid juba pisut toibunud, tundis ta, kuidas väsimus vajus üle ta keha kui ränk tinane pilv. Raskelt jalgu järele vedades tuikus ta Tääkeri järel läbi pimeduse. Aga sellest hirmsast väsimusest hoolimata oli ta meel nii eriliselt hea ja rõõmus, rinnus lainetas suur ja valdav õnnetunne teadmisest, et ta elab veel, on tervena tagasi kaaslaste keskel.

"Tääker, vana koolivend, tead mis," sõnas Ahas sellest õnnetundest aetuna, "näed, siin on enamlase püss ja kasukas, võta, ma kingin nad sulle!"

"Ah annad need mulle?" hüüdis Tääker rõõmustades. "Oi, see on tore, et saan need just sinult, vanalt mõttekaaslaselt!"

Kohe viskas ta siinsamas seljast maha oma vana koolipoisi-palitu ja tõmbas selga sooja kingitud kasuka, mida talle oli ka hädasti vaja.

"Kas ei ole imelik, Ahas," sõnas ta siis, "omal ajal olime sotsialistidena vaimustatud patsifismist, uskusime seda kui religiooni, mis maailma ja inimesed teeb paremaks, ja nüüd kingid sina mulle püssi, just sina, vana patsifist, et ma sellega sõdiksin sotsialistide vastu! [---]" (lk 148)

See oli "vaikne filosoof" Martinson, kelle korjuse ees nad nüüd seisid ega märganudki, et ka kuulipilduja oli juba vaikinud.

[---]

"Kuradi lähedalt ikka lastud. Kaugelt tulnud kuul niiviisi pead ei purusta… ja otse silma sattunud!" lausus kapten korjuse juurde kummardudes.

Nüüd oskasid teisedki juba tähele panna, et langenul pead õieti ei olnudki enam otsas, oli ainult õhuke nägu, nagu mask, ning kõik muu osa peast ühes aju ja kuklaga oli kadunud. Ning siis… siis hakati nägema valkjas-veriseid tükke kõikjal, maas jalgade ees, maja uksel ja seintel ning poiste kasukail, sineleil ja palituil. Need olid "vaikse filosoofi" ajuraasukesed, mis kõva surve alt tulnud väike kuulike oli pihustanud laiali kui kerge põrmu… Ainult mõni gramm kuumas nikkelkestas peituvat tina oli lennanud ta silma, mis oli määratud lugema andekate meeste kirjutatud geniaalseid raamatuid. Ainult väike vilistav metallikübe oli laiali puistanud ta aju, mida ta hoolika vaevaga oli treeninud raskete ja keeruliste filosoofiliste probleemide lahendamiseks ja uute mõttesüsteemide loomiseks… (lk 159)

8

Ahas ei teadnud, kui kaua ta oli viibinud säärases pähelöödu meelemärkusetusega sarnanevas raskes unustuses, kui ta jälle ärkas, aru saamata, millest. Valutavaid ja tuliselt hõõguvaid silmalauge lahti kangutades ja esimese ähmase pilguga ringi vaadates märkas ta enese olevat täiesti tühjas rühmaruumis. Ta raputas pead, äigas kätega üle silmade, kuid see ei olnud mingi viirastus, ruum oli tõesti tühi. Ta oli sellest nii üllatunud, et ei märganud püstigi karata, vaid jäi endiselt sasihunnikule istuma. (lk 166)

9

Samal ajal väljus mõisahoonest pataljoniülem ja astus mobiliseeritavate juurde. Mundrita, nagu ta oli, et teadnud poisid esialgu, kellega neil tegemist on. Nukralt lugesid ta silmad väikesearvulist uustulnukate salka ja ta küsis:

"Kas siin ümbruskonnas siis rohkem noori mehi ei ole?"

"Küllap on siin paljugi mehi külades ja taludes," vastas elavaloomulisem jässakas poiss, kel olid tedretähed näol.

"No miks nad siis siia ei tule?"

Kõik vaikisid, kehitasid õlgu ja ainult tedretäheline vastas:

"Mine tea, keegi ei taha sõdida, mis muud!"

[---]

"Aga kuidas on siis lugu teiega? Kas teie kah ei taha sõdida?"

"Ega jah, meiegi just taha," venitas nüüd teravaninaline kaaslaste seas ringi vahtides.

"Ei taha," kordas pataljoniülem, "seda ma usun, et teie ei taha… Aga kas teie arvate, et mina tahan? Ja kõik need vabatahtlikud siin? Keegi meist ei taha, kuigi me vabatahtlikult sõjariistad kätte oleme võtnud. Kõik need vabatahtlikud läheksid lauldes ja hõisates kooli tagasi jätkama oma õppimist, kui vaenlane meid rahule jätaks! Aga ta ei jäta, ta tuleb siia röövima ja tapma ja me peame sõdima, kuigi ükski meist seda ei taha. Ja tänasest päevast peale peate sõdima ka teie!" (lk 177)

Tihedasti trügiti nüüd uustulnukate ümber ja keegi hüüdis tagant üle teiste:

"Hei, poisid, näidake mulle kah ometi seda meest, kes nii kangesti koju memme tissi otsa tükib! Kus ta on, andke ta mu kätte!" (lk 177)

Aga nüüd oli ka valge habemega vanamees enda reenurgalt uuesti üles kõbinud ja segas end üldise jageluse sekka.

"Vaadake, noored mehed," ütles ta piipu suust võttes, "mina olen juba vana ja elatanud mees ja mõndagi maailmas näinud. Ja mina ütlen teile, et ka teie teeksite targemini, kui sõdimise järele jätaksite ja koju tagasi läheksite."

Need sõnad panid kõik nagu jahmuma ja jagelus vaikis. Mis see vanamees sellega ütelda tahtis?

Kuid see jätkas endise rahuga:

"Ei neid jõua keegi maha tappa ja ära võita, näe, Venemaalt tuleb teisi peale kui pilve. Tapad ühe jao maha, teised kohe asemel, ei neist saa jagu. See sõdimine nende vastu tühi rumalus kõik, ei tule sellest välja midagi, punased ikka ükskord võidumehed."

"Ja vastu sinu arust neile ei maksa hakatagi, vanapapi?" küsis nüüd pataljoniülem.

"See jah muidu ilmaaegu verevalamine," jätkas vanamees, "mina küll oma arust olen mõtelnud nõndaviisi, et parem, kui keegi neile siin vastu ei hakkaks, las võidavad pealegi, ega nad oleks siis ka rahva peale nõnda vihased, ei tapaks asjata inimesi maha ega rööviks vara käest ära."

[---]

"Eks see ole sedamoodi ja teistmoodi, valged vannuvad, et punased tapavad meie inimesi, punased jälle vannuvad, et valged tapavad nende inimesi. Sedamoodi tapetakse vastamisi, ega üks ole püham kui teine, verd valavad mõlemad ühteviisi!" (lk 178)

"Kurat, poisid!" karjus nüüd Kohlapuu korraga otse hüsteeriliselt. "See ei olegi ju enam sõda, sest sõjas mees sõdib sõjariistaga mehe vastu. See on tapamaja, see on lihtsalt tapamaja!"

Vihaselt tormas ta nüüd oma seljakoti kallale ja kiskus sealt välja [Lev Tolstoi] raamatu, mille sinna äsja oli pannud.

"Ja see vana loll ütles: "Ära pane kurjale vastu kurjaga!" oigas ta ahastades. "No millega me neile lihunikkudele siis vastu peame panema, kas ainult oma pehme tagumikuga?"

Raevunult rebis ta raamatu sealsamas mitmeks tükiks ja viskas kaminasse.

"Ehh, mingu tulle ja põrgusse kõik! Maailma valitseb ainult suur elajas, ainult suur elajas!" röökis ta hirmsa häälega, üleni kehast värisedes. Siis kattis ta kätega näo ja kukkus ägades õlgedele. (lk 184-185)

10

Pataljoniülem vaatas vangi pilgu aega vaikides.

"Mis teie meie vangidega teete?" küsis ta siis.

"Nagu meid on kästud…" vastas vang.

"Ilus," ütles pataljoniülem, "teie teete nii, nagu teid on kästud, aga meie teeme siis nii, kuidas teie teete. (lk 191)

Juba esimestel pilkudel tundis Ahas, et säärane valvuriamet on vastik. Ning seda enam, et valvealune ei olnud vaenlase sõdur, vaid mingi salapärane eraisik, keda valvates ei saagi end tunda täitsa sõdurina, vaid pigemini juba mingi vangivahina.

[---]

Ajaviiteks oli Ahas hakanud sammuma toa teises otsas edasi-tagasi.

"Ähh, lõbus vist küll vahtida siin surmamineja juures, kuradi kutsikas!" kuulis ta korraga vihast sajatust ja seisatas sammul. [---]

"Vist küll mõni rikka mehe võsuke, kollanokk pursuipojuke, et juba nii noorelt ja vabatahtlikult tukk käes töörahva vastu?" sõnas vangistatu uuesti, seekord juba vihase pilkega.

Need sõnad hakkasid Ahast juba puudutama, kuid ta püüdis säilitada oma rahu ja jätkas sammumist.

"Lori! Pole sa pursuivõsuke kedagi! Näost juba näha, et oled vaese rahva laps! Ei pursui juba oma pesamuna saadaks siia veresauna, lollakaid töörahva endagi seas jalaga segada, anna aga tukk kätte ja saada verd laskma!"

[---]

"Olen jah töörahva laps! Aga olen väljas terve Eesti maa ja ta vaba rahva eest! Mis õigus on sinul, mõrtsukate ja röövlite juhil, koera moodi mu kallal haukuda?" (lk 194-195)

Kolmas jagu

1

"Oi, poisid, lätlased on vihastanud endid päris seaks!" hüüdis Konsap. (lk 200)

2

Kuid ei olnud nüüdki kaua mahti siin rõõmutseda vaenlase kaotuse üle, sest juba varsti kajas käsklus uueks edasiliikumiseks.

"Kuhu siis nüüd veel?" küsis paks Miljan ebameeldivas üllatuses.

"Põgenevaid lätlasi taga ajama," vastas Käsper.

"Millal siis süüa saab?" käratas Miljan säärase tooniga, et ei saadud aru, kas ta teeb nalja või on vihane. "See ei ole enam kellegi distsipliin, niiviisi mina ei sõdi! Ole siin nagu mõni raudmagu või kaamel, kellele kord üle päeva midagi kokkade armust ette visatakse! Mina tahan vähemalt kolm korda päevas tublisti süüa, muidu ma oma kerega sõdida ei jõua!"

"Ah arvad, et venelaste täid surevad seljas muidu nälga?" lõõpis Tääker.

"Ka seda võib juhtuda, sest ega's täi ole mõni taksikoer, kes paljaid konte võib närida!" ohkas Miljan ja kõik puhkesid naerma. (lk 218)

3

Nõnda hakkas see käimagi kordamööda, nagu tuline tõus ja mõõn, nagu üles ja alla käiv võitlusrütm, mis sundis elavaid inimesi surmahirmus värisema kord siin-, kord sealpool lagedat jõeorgu…

Toibunud juba esimesest järsust palavikuhoost ja ärevusest, hakkas Ahast vaevama varsti jälle see vastik surmahirm, millest ta ei saanud jagu. Seda enam et siin kuulipilduja kõrval kükitades ei olnud ju mingit kaitset lagendikult tulevate vaenlase kuulide vastu. Hea meelega oleks ta tahtnud siit kohe ära, ronida kuhugi suure sammaldunud kivi või vähemalt jämeda puutüve taha, nagu kõik need püssimehed seal ahelikus, kuid ta teadis, et ei saa seda, et peab olema oma paigal kuulipilduja juures, söötma seda, kui Tääker tulistab omakaitsekilbi tagant. Ning ta ei läinud kuhugi siit, ei mõtelnudki minna, kükitas oma ohtlikul postil keset ägedat lahingut, võideldes meeleheitlikult vihase vaenlasega ja võideldes ka iseenesega, oma surmahirmuga, mis püüdis murda ta sõdurlikku mehisust.

"Peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane!" kordas ta enesele masinlikult, teades, et pääsemine on nüüd vaenlase võimuses, selle purukslöömises või taganema sundimises sealt kivikõrtsist. Võimalikult kiiresti ja võimalikult täpselt püüdis ta siis täita oma sõdurikohuseid, et see kõik võiks toimuda rutem. (lk 224)

"Ehh, kurat!" vandus kapten, aheliku taga kogu aeg ühest otsast teise rutates ja alalõpmata uuele ja uuele tuleandmisele ergutades. "Viimati ei õnnestu neilgi seal üle jõe saada! See on juba kurat teab mis! Kust küll need tänased enamlased on välja võetud!" (lk 229)

4

Kuid ei olnud siin aega leinata langenuid, sest uus võitlus kutsus kohe Ahast. Vaevalt olid nad saanud Käsperiga toimetada väikese Muguri laiba sanitaride kätte, kes pidid hoolitsema selle kojusaatmise eest, kui tuli rutata jällegi lahingusse. (lk 232-233)

Ta õieti ei mõelnudki praegu kõigele sellele, nagu ei mõelnud enam oma langenud pingikaaslasele, kelle nad alles nüüdsama Käsperiga olid toonud surnuna sealt metsast. Ta ainult võitles. Võitles ja mõtles kogu aeg nüüd ainult iseenesele ja neile nägematuile vaenlasile, kes püüdsid teda siin tappa oma vilistavate kuulidega, mõtles iseenese alalhoiule ja ohtliku vaenlase hävitamisele. Palavikuliselt hoolitses ta siis jälle masina eest, mis mürisedes külvas surma vaenlase poole, ning uskus nüüd ainult seda kui ainuvägevat lunastajat, kes võib päästa ta surmast. Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel… (lk 233-234)

Käsper näis olevat täna eriti heas tujus.

"Ja võidamegi, usun seda juba kindlasti," hakkas ta arutama, nagu tahaks sellega hajutada oma seltsilise viimseid kahtlusi, "Terve Põhja-Eesti on juba vaenlastest puhas, ega lähe enam palju aega sellekski, kus puhastatakse ka Lõuna-Eesti, aetakse siit üle piiri viimne venelane, lätlane ja hiinlane. Valga tagasivõtmine on ju ainult päevade küsimus, sest meie suurtükid, mis pommitasid üle sellesama raba Tõrval, ulatuvad varsti pommitama ka Valka! Suurepäraselt on meil ikka vedanud, nii halvasti ja viletsalt kui me kõike seda omal ajal algasimegi. Oleks sündinud nagu mingi ime, suur ja enneuskumatu ime. Mis alles hiljuti oli nagu hull utoopia, on nüüd käegakatsutav reaalsus. Ja kas ei või meie nüüd olla uhked ja rõõmsad, meie, kes me seda imet oleme aidanud sünnitada, selle eest sõdinud, nälginud, surmahirmus vaevelnud, alandust ja häbi tundnud! Meie võidame ja see võit on ühtlasi demokraatia võit diktatuuri, vabaduse võit terrori üle! See on suur ja ilus asi, Ahas, kuigi sõda on nii ütlemata vastik ja tülgastav!"

"Kas ka sulle?" küsis Ahas.

"Tohoh, miks siis mitte ka mulle?" imestas Käsper. "Või arvad, et mul lõbus on siin igapäev surma suu ees seista, unetuses vaevelda ja, tont võtaks, ka venelaste ja hiinlaste täisid sööta! Aga mis on siiski kõik kannatused selle suure vastu, mida nendega varsti täielikult oleme saavutamas — oma rahva iseseisvust, oma demokraatlikku korda!"

"Jah, see on nõnda küll," möönis Ahas, "ka mina olen selle kõige eest nüüd võidelnud ja võitlen edasi, võitlen, nagu jaksan ja oskan. Aga ma ei tea, kas ma ei ole veel küllalt harjunud, või ei suudagi ma sellega harjuda, kuid mind segab selle võitluse kohutav ebainimlikkus."

"Sõja ebainimlikkus?" ironiseeris Käsper.

"Mitte sõja kui niisuguse, vaid meie vabadussõja ebainimlikkus. Meie ei tapa ju mitte üksnes salakuulajaid, vaid ka vange ja isegi haavatuid. Miks tehakse meil seda nii palju? Siin ja — nagu oleme kuulnud — ka tagalas, isegi Tallinnas."

"Sõjad ideaalide eest on ikka need kõige tooremad ja verisemad," resoneeris Käsper. "Ja punased? Nad ei ole ju halastanud ühegi meie vangi peale."

"Ja meie tapame kättemaksuks," ütles Ahas, "See on niisama vastik. Ja lõpuks — mis me sellega võidame? Kes tahab maailma paremaks teha, see peab kõigepealt ise olema parem kui ta vastane. Muidu ei parane ju maailm iialgi, kõik jääb endiselt — Suure Elaja Tapamajaks, nagu Kohlapuu ütleb."

"Kiskjate vastu ei saa võidelda ainult paitustega!" väitis Käsper. "Alles seal, kus arm tõesti aitab, võib hirm ära jääda."

"Inimesed pole kunagi päris kiskjad," kehitas Ahas õlgu, "kui neil pole seks põhjust. Tuleb ikka arvata enne inimesest kõige paremat, kuni pole päris kindel, et nad on kurjad."

"Noh, sa uskusid seda meest seal Valguta mõisas?" tähendas Käsper. "Selle asemel et teda eemalt maha lasta, lasksid tal haarata oma täägist. Noh, ja lõpp? Ime, et veel eluga pääsesid!"

[---]

"Nojah, miks sa kohe ei lasknud?" küsis Käsper.

"Kas sa arvad, et on tõesti nii kerge lasta kaitsetut, sõjariistata inimeste?!" küsis Ahas ägedalt vastu. "Vaene kehvik nagu mu oma isa. Oh, Käsper, kui sa teaksid, kui raske on inimest hukka mõista, kui sa temast nii täiesti aru saad. Kui palju kergem on teil, rikastel, see kohtumõistmine meie kihi üle. Kui teie, rikkad, kõnelete tervest eesti rahvast või kogu ühiskonnast, siis arvate ju ikka, et kõik on ja mõtlevad ainult nagu teiesugused! Tõesti, kergemini läheb kaamel läbi nõelasilma, kui et rikas mõistab vaest täiesti — see on Kristuse ja Marxi õpetus üheskoos."

"Küllap sul on palju õigust," tähendas Käsper mõtlikult. (lk 239-240)

Nad vaikisid nüüd mõnda aega, misjärel Ahas alustas uuesti:

"Kui sa tahad õieti teada, siis olin mina see mees, kes laskis öösi põgenema selle kinnivõetud punase peremehe."

"Sina?" hüüatas Käsper äärmises üllatuses. "Aga kuidas, sa ei olnud ju tema valvuriks?"

"Ei," vastas Ahas, "aga ma olin ainuke kogu roodust, kes oleks võinud takistada ta põgenemist."

Käsper oli püsti karanud.

"Kas sa oled hull? See on ju sõjakohtu väärt!"

"Võib olla küll, aga…" tähendas Ahas nagu süüdlaselt. "Ja see asi on mind tagantjärele mitu korda vaevanud…"

"See oli see kohalik punane ja teda kahtlustati salakuulamises?"

"Jah," vastas Ahas. "Ta süü ei olnud esialgu veel päris selge. Kui ta oleks aga tabatud põgenemiskatselt, oleks ta ots olnud kindel. Aga mõtle nüüd ise — jõukas peremees, vaevalt oli tal otsest majanduslikku huvi hakata punaseks. Ta pidi olema kindlasti üks neid ideelisi sotsialiste, kes kõigest hoolimata püüavad mõista ja arvestada ka proletaarlasi."

"Kena, kena ideevend!" viskas Käsper. "Ja nüüd ta põgenes muidugi punasele poolele ja vahest juba homme tapab sealt sinu!"

"Võib olla, et põgenes, võib olla, et ei. Ega ma oma tegu tahagi õigustada," vastas Ahas. "Ütlen ainult, et ma vist kunagi ei saa siin selleks päris "õigeks" sõjameheks, niipalju kui see vabadussõda on ühtlasi ka kodusõda." (lk 241)

"Kuule nüüd, Ahas," pöördus korraga Käsper Ahase poole, "tahan sinulegi midagi pihtida. Olen siin frondil oma seisukohti sotsialismi suhtes õige tugevasti pidanud muutma."

Nüüd oli Ahase kord üllatuda.

"Sina, Käsper! Käämeriga vaieldes sa ju ütlesid ikka, et sotsialism on ainult fanaatikute utoopia?"

"Jah, nii ma kõnelesin," vastas Käsper. "Aga siin frondil olen ma pidanud nii mõnelgi valvetunnil sellele uuesti mõtlema. Ma olen hakanud nägema, et mitte ainult meie, vaid siiski ka punasel poolel võideldakse tõsiste ideede eest. Käämeriga vaieldes ma tihtilugu süüdistasin meie kommunistide juhte, et need ainult pimedas ja vastutamatus võimujanus on tulnud oma rahva vastu võõraste sõjariistade abil. Aga praegu ma siiski enam täiesti ei usu, et sõja puhkemiseks ainult see oli määrava tähtsusega. Käämer on kõigest hoolimata siiski terava peaga poiss ja mõneski asjas näib tal olevat õigus, mida ma seekord pidasin ainult kommunistlikuks demagoogiaks. Sõja puhkemise põhjus peab olema palju sügavamal ja nimelt meie ühiskonnas endas. Ükski idee ei saa teojõudu, kui seks puudub pind ühiskonnas. Ei ole terve ega normaalne see ühiskonna organism, mis vastastikku verd valab, oma sisemises vihas põleb ja ennast hävitab oma rahva õnnetuseks. Ikka ja jälle olen ma pidanud mõtlema eriti meie vastu võitlevatele eestlastele. Kõik nad pole ju ainult võimuahnuse või demagoogia ohvrid! Kui aga on niisuguseid põhjusi meie ühiskonnas, mis üht kihti sunnivad tõstma tapariista teise kihi vastu või vähemalt loovad nii soodsa aluspinna sellesihilisele demagoogiale, siis ei ole süüdi ainult selle tapariista tõstjad, vaid ka selle ühiskonna kord ise. Sellest tuleb teha järeldusi." (lk 242)

Kas ei olnud need kõik tema enesegi veendumused, millest Käsper praegu kõneles? Ainult selle vahega, et Ahas nende üle ise juureldes ei olnud usaldanud ennast hästi, kuid nüüd Käsperi suu läbi olid need saanud kindla kuju. Imelik, oli ta pidanud siis kas või ainult selleks tulema siia rindele, et täna Käsperiga siia mättale istudes lõplikule selgusele jõuda? Tähendab, ta on tundnud ja mõelnud kogu aeg ikkagi õigesti, kui ka Käsper, kelle mõistuse selgust ta alati oli pidanud imetlema, oli jõudnud samale seisukohale. Ning sellest võib järeldada nüüd ainult seda, et Ahase astutud samm, mis oli toonud ta siia verisesse võitlusse, ja tee, mida mööda ta nüüd läheb, on siiski ainuke ja õige! Ja kui Käsper ütles, et just mõte eesti punastele on teda toonud sellele murrangule, kas siis pole ka tema punasel vennal siin oma teatav osa? Vahest pole see kole vennatapmise sõda ometi mitte päris ilma suurema ajaloolise mõtteta? (lk 243)

5

Mindi jõeoru veerde, kus oli mingi pikk heinaküünitaoline ehitis. Selle taga jätkus vakamaa võrra lume all peituvat luhaheinamaad, mille järel algas tuulest puhtaks uhetud sinetav jõejää. Siis tuli jälle laiem riba lumealust luhta ja seejärel kõrge lepik.

"Meil on kapteni käsk siit üle joosta ja vaenlase tiivale tungida, muidu ta ei tagane," sõnas Ahas.

Keegi ei vastanud midagi ja kõik vahtisid ettemääratud teele, kus kogu aeg vingus vaenlase kuule. Vahtis Ahaski nagu nõutuses, ja nähes, kuidas need üsna sageli lõid siin üles lund või said libedalt jäält vuriseva rikošeti, käis tal nagu halvatus üle ihu. See oli ju surm, mis neid seal ees ootas ja laulis nõnda mahedalt… (lk 250)

"Saate's neist jagu ikki, neist punastest?" küsis perenaine.

"Mis neist tühjadest viga jagu saada, näete, ajame praegu taga kui sääski, ei anna enam näolegi!" suurustas üks vabatahtlikest kooki toru moodi kokku keerates ja ainsa lõmpsuga suhu saates.

"Aga eile oli teil ju seal Raudsepa pool kõva lahing nendega?" küsis ruugejuukseline peretütar.

"Oli, kõva sagimine oli. Ei saanud ju ligi, olid läinud kõrge mäe otsa oma kuulipildujatega ja muudkui täristasid! Aga kui viimaks ligi saime, ai, kurat, ei siis olnud punastel enam pidamist!" praalis Konsap.

"Nähti minevat jah siit teisi egävese valuga üüsi ja ommuku," tähendas perenaine.

"Aga kuidas te neile seal ligi siis saite?" küsis ruugejuukseline.

"Noh, seda küsige juba parem meie uuelt rühmaülemalt, kuidas ta meid sinna ligi viis! Pistis ikka vaenlase tule all tüki maad ees ja meie takka järel! Oi, on morgan mees ikka küll!"

"Kus see teie ülem siis on?"

"Kus? Siinsamas!" vastas Konsap ja tähendas Ahasele.

Kõik vahtisid nüüd Ahast.

"Sihuke sama kui teie isegi!" imestas ruugejuukseline.

"Mihuke ta peab olema siis?" küsis Konsap ja naerumürin käis üle toa. "Naiste suhtes on ta argpüks ja tüdrukuid kardab kui vanapagan välku, aga lahingus on — brr — kui bengaali tiiger!"

Epiloog

"Sõpru leiate jälle, armas Ahas," trööstis direktor, pannes käe nukrutseja õlale. "Nende tegu oli veelgi tähtsam kui nende elu. Varsti lõikame nende nimed igaveseks siia kooliseintele marmorisse, jäädavaks mälestuseks siin õppiva uue, vaba rahva noorsoole."

"Nii jah," vastas Ahas. Kuid mõtles: Meile on nad lõigatud südamesse… Täägiga… Ja Käsper ütles: "Veel raskem võitlus seisab ehk ees." (lk 265)

Järjed

Teose kohta

Kirjanduse ideoloogiliste ohjajate jäikus on tõepoolest läbi aegade olnud hämmastavalt üheülbaline. Paguluses näiteks leidis Artur Adson, et isegi "Nimed marmortahvlil I" vajavat redigeerimist "punasest vaimsusest" ("Välis-Eesti" 4. I 1948), Kalju Lepiku inimlikust tragismist laetud "Mängumees" esindavat aga ilmseid "kõrtsivärsse ja viinaviskamise luulet, jõhkrat praalimist ja ultranaturalistlikku puskarivingus olemist", sest pole arvustaja meelest piisavalt kaunisõnaline ja võitlev, nagu tema nägemuses kirjandus pidanuks olema ("Välis-Eesti" 23. I 1949). (lk 89)
- Harald Peep, "Nii et suled lendavad", Tartu: Ilmamaa, 2001

Võtsin .. kätte ja võrdlesin 1991. aasta väljaande rida-realt läbi 1942. aastal ilmunud teise trükiga. Oma hämmastuseks avastasin, et saksa ajal ilmunud romaanis puudub võrreldes 1991. aasta väljaandega (mida esialgu pidasin eksikombel 1936. aasta kordustrükiks) umbes 100 lehekülge. Need on nähtavasti välja rookinud saksa tsensuur (ilmselt koostöös autoriga, sest ulatuslikud ümberpaigutused tekstis panevad seda eeldama). Kõik saksavastane, mõisnikke ja nende korda ründav, punaseid positiivsemalt kirjeldatu ja isegi vähemalt üks rindelt plehkupanemine on välja võetud. Lõike on ulatuslikult ümber paigutatud ja teksti ümber tehtud. Tegemist on igal juhul raamatu Saksa okupatsiooni aegse põhjaliku ümbertegemisega. (lk 149)
Kivikas oli Vabadussõja ajal radikaalne vasaksotsialist, kes valis sõjas ometi Eesti Vabariigi poole vastupidiselt oma punaohvitserist vennale. "Verimust" on selle vennatapu traagika parimaid kirjanduslikke peegeldusi. Igal juhul on 1936. aasta esmatrükis olemas ka Käsperi mõistev seisukohavõtt punasel poolel võitlevate eestlaste kohta. "Nimed marmortahvlil" on pigem autori sõjakõhkluste romaan kui heroiline sõjaeepos. (lk 149)
On üsna selge, et Vabadussõja-aegne vasaksotsialist A. Kivikas jõudis pärast sõda poliitiliselt tükk maad paremale. Saksa okupatsiooni sundseisudele ei tuleks eriti palju rõhku panna. Seda sammhaaval toimunud arengut peegeldavad "Nimed marmortahvlil" esimese köite eri trükid päris hästi. Tegelikult on tegemist peaaegu eri raamatutega, sest parandused on sedavõrd ulatuslikud. Ise arvan, et 1936. aasta esmatrükk on kõige ehtsam ja peegeldab kõige paremini autori meeleolusid Vabadussõja perioodil. 1942. aasta trükk kannatab raskelt Saksa okupatsiooni aegse tsensuuri mõjude all. 1947. aasta väljaanne ja selle kordustrükid peegeldavad vanemat ja hoopis parempoolsemat Kivikat. (lk 150)
Toimetuselt: A. Kivika "Nimed marmortahvlil" I on taasiseseisvunud Eestis ilmunud koguni kolmes trükis: 1991 (Eesti Raamat, sari "Eesti romaanivara"), 2003 (Leksiko, ilmus koos II osaga) ja 2005 (Eesti Päevalehe raamat, 14). Kõigi trükkide aluseks on 1947. aasta väljaanne, mitte üheski raamatus pole seda aga nimetatud. (lk 151)
- Enn Nõu, "Albert Kivika muutumised ja muutmised", Keel ja Kirjandus, nr 2, 2006, lk 149–151

Bibliograafia

"Nimed marmortahvlil", Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936
"Nimed marmortahvlil", Tallinn: Eesti Kirjastus, 1942
"Nimed marmortahvlil", Vadstena: Orto, 1947; kõik järgmised on selle kordustrükid:
- "Nimed marmortahvlil", Tallinn: Eesti Raamat, 1991
- "Nimed marmortahvlil. I ja II osa", Tallinn: Leksiko, 2003
- "Nimed marmortahvlil", Tallinn: Eesti Päevaleht, 2005
- "Nimed marmortahvlil", Tallinn: Critera VMG, 2015, 2022

Nimed marmortahvlil

Sisukord

Esimene jagu

1

2

3

4

5

6

7

Teine jagu

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Kolmas jagu

1

2

3

4

5

Epiloog

Järjed

Teose kohta

Bibliograafia

Välislingid