Kotermann

Proosa

Minu üla-memm, kes üleval saarekaljudel elas, oli tõsine naine. Sellest ajast peale, kui tema mees, minu vanaisa, enesele ehtsa mootorpurjeka ostis ja sellega meie saare ja mandri vahet sõitis, oli ta muutunud veel palju tõsisemaks. "See purjekas sööb meid veel paljaks," ütles ta, kui me pärast lõunasööki köögis istusime. "Varemalt, kui meil oli ainult luup, läks meil iga aasta vaja pundar köit, paar planku, kaks ämbritäit värvi ja paar lappi purje jaoks. Aga mis meil nüüd kõik vaja läheb, sa kallis aeg, see maksab iga kuu terve varanduse!"

"See-eest teenite ka viis korda nii palju kui ennemalt," naeris vaarisa.

"Teenime?" karjus üla-memm. "Nimetad sa seda teenimiseks, kui ma iga marga, mis ta mulle toob, pean kohe jälle toidumoona eest välja andma? Ma tahaksin teada, kes need toidumoonamäed seal laeva peal õieti nahka paneb? Sellest võiksid seitsekümmend seitse äranälginud kotermanni söönuks saada!"

"Oi-jee," sosistas vaarisa mulle. "Kui ta kord juba kotermannidest pihta hakkab, siis jääb ta alles viimsepäeva kohtus uuesti vakka. Tule, vajume minema!" ("Esimene päev", lk 8)

James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Tallinnast Viru poole kutsuti laeva vaimu haldjaks ja lääne poole ka kotermanniks. Ta sündis esimesest laastust, oli tujukas, kergesti haavuv, seltsimatu ja isegi arg. Sellest hoolimata ei olnud laeval ega laevkonnal truumat sõpra. Hädas aitas ta purjesid rehvida, tüüri hoida ja hoiatas õigeaegselt tormi või hukatuse eest. Kui aga miski ei suutnud laeva enam hukatusest päästa, päästis laeva vaim ennast ise. Hüppas ta tühjade kätega üle parda, pääsesid mehed tühjade kätega, see tähendab – laeva kaotuse hinnaga. Lahkus ta laevalt, kirves vöö vahel ja kott seljas, oli lootust vähemalt osa lastist kindlasse paika toimetada. Jõelähtmest pärineb muistend kolmest laeva vaimust, kes üheaegselt ilmunud kolmemastilisele purjekale ja läinud omavahel vaidlema, kes neist esimesena tuli ja laeva haldjaks hakkab. ("Laevad põlevad, hinged rändavad", lk 255)
- Lennart Meri, "Hõbevalge". Koostanud ja toimetanud Urmas Sutrop ning Mart Meri. Sari: Eesti lugu, [Tallinn, Tartu]: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008

Draama

JÕNN: [---] (Jõnn väljub tekile. Hämar, fantastiline valgus. Ähmaselt joonistuvad tuhkhallile taevale "Fortuuna" mastid, raad, köite ämblikuvõrk, kogu purjelaevastiku kaduv ilu. "Fortuuna" kõrvale on kinnitatud saksa purjekas "Faust". Eemal kajuti varjus seisab vahimadrus Jurnas ja tukub. Jõnn ei märka teda. Ta vahib üksisilmi reelingut, kus istuvad kaks irreaalset, kääbuslikku kuju pardhabemetega ja süüdvestrites — "Fortuuna" ja "Fausti" kaitsevaimud, kotermannid. Nad vestlevad raugalike, kaeblike häältega. Paigale tardudes.) Nüüd kuss …

"FAUSTI" KOTERMANN: Saja aasta eest olid puust laevad ja rauast mehed. Nüüd on rauast laevad ja puust mehed. Jätaks teenistuse maha, aga meie jaoks ei tule pensioniseadust. Ma teenin juba sada viiskümmend aastat, kõik mu laevad puhkavad kaide ääres, aga see "Faust" läheb merepõhja.

"FORTUUNA" KOTERMANN: Pealtnäha hea laev, hoopis parem kui minu "Fortuuna".

"FAUSTI" KOTERMANN: Aga mis kapten mul on? Ooeh, meie elu. Kapten on tatt, see, mille saks tasku paneb ja mats maha viskab. Ta on parunisoost, aga ikka tatt. Ta ei usu mind ega aita mind.

JÕNN (vaikselt): Rumal kapten.

"FAUSTI" KOTERMANN: Ankrurõngas on pragu. Silmaga ei näe, aga hirmus pragu. Nii kui me reidil lootsi ootama jääme, vudin vee alla ja hoian ja hoian. See veealune töö on kole.

"FORTUUNA" KOTERMANN: See on hull töö küll. Vanasti võtsid Muhu mehed Suurest väinast Kuivastu parunile jääd. Lõikasid kahemehesaega. Aga see, kes jää all tõmbas, sai viis kopikat tunnis rohkem. (Teine pilt, lk 60-61)

Juhan Smuul, "Kihnu Jõnn ehk metskapten", Tallinn: Eesti Raamat, 1965