Ainulaadsus

Proosa

Valla on veel suurtele hingedele vaba elu. Tõesti, kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus! Sääl, kus lõpeb riik, sääl alles algab inimene, kes pole ülearune: sääl algab paratamatuma laul, see kordumatu ja korvamatu lauluviis. Sääl, kus riik l õ p e b, – vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? – Nõnda kõneles Zarathustra.
- Friedrich Nietzsche, "Nõnda kõneles Zarathustra", tlk Johannes Palla

Puhtmuusikalisest seisukohast eriliseks huviobiektiks tohiksid olla Miina Härma eesti rahvalaulude transkriptsioonid, mis meie kooriliteratuuris on ainulaadsed seda nimelt oma vormi struktuurilt. See ainulaadsus avaldub kõigepealt nende rapsoodilises avaruses ja siis ka mahlakas rahvalikkuses. Oma sellelaadses loomingus Miina Härma eelistab rahva primitiivviisi originaalsuse säilitamise või varieerimise asemel rohkem selle ilmekamate fragmentide sünteetilist kujundamist tervikuks, samuti ka omapoolset ümberkujundamist ja edasiarendamist, nagu öeldud rapsoodilises laadis, ja see ongi, mis annab ta lauludele avara ja oma elulisusega ühtlasi ta kaasakiskuva ilme, mida tuleb kõrgelt hinnata. Vähesel määral ta kasutab rahvamotiivistiku sugemeid küll oma harmoonias, püsides seal enamasti tavaliste normide juures, aga peab siiski märkima, et selles on värvi ja soojust ja see üheskoos eelmainituga annabki Miina Härma sellelaadsele loomingule oma kindla ilme.
- Riho Päts, "Teerajaja. Miina Härma osa eesti heliloomingus" Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5

Kui sureb keegi, keda me armastame, maksame tuhande kibeda kahetsusega selle eest, et ise alles jäime. Surm näitab meile kadunu kordumatut ainulaadsust. Ta muutub suureks nagu maailm, mida tema puudumise tõttu enam ei ole ja mis tervenisti olemas oli vaid koos temaga.
- Simone de Beauvoir, "Väga kerge surm". Tõlkinud Henno Rajandi. Loomingu Raamatukogu 49/1965, lk 64

Stiil on nagu proovikivi, mis näitab, kas ja kuidas meetodi hammas hakkab peale kunstilise kordumatuse nähtusele, kui kaugele on võimalik tungida poeetilise südamikku. (lk 26)
- Erna Siirak, "Stiil kui sõnakunsti fenomen", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 7-34

Kirjaniku individuaalstiil on otseses seoses kordumatuse mõistega, kui me stiilimõistele anname ta tõelise mahukuse. Kunstiline kordumatus omakorda pole mingi taevalik lisand, vaid maailma isikupärase ja samal ajal loova interpretatsiooni nähtus, kus peegelduvad sügavad, veel vähe uuritud hingelised, vaimsed ja sotsiaalsed protsessid. Kirjandusteose kui esteetilise reaalsuse kordumatu omapära ja selles väljenduv ühtsus, süsteemsus ongi stiilieritluse sageli saavutamatu lõppeesmärk. (lk 44)
- Erna Siirak, "Kirjaniku individuaalsest stiilist", rmt: Erna Siirak, "Talendimaagia", 1987, lk 35-47

Kujund on raam, mis piirab seda ainulaadset, mis on olemas, kuid mille väljendamiseks pole veel kokkuleppelist märki, sõna, sümbolit, mis kõigile annaks automaatselt aimu sellest kõnealusest.
- Hando Runnel, "Kujund kunstis", rmt: Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 26–29

Kõige võtmelisem tekst Üdi/Viidingu vahekorra mõistmisel on juba 1973 ilmunud "Autoportree selgituseks". Jüri Üdi kirjeldab siin Juhan Viidingut ning hüüatab ettehaaravalt: "Ja minust ta ära ei pääse! Ta lepib sellega jälle!" Selles tekstis on midagi, mis teeb Üdi-Viidingu maailmakirjanduses unikaalseks, lüües ta lahku ka näiteks Pessoast, ja ühtlasi mõtestab ümber kogu ta heteronüümse tekstikorpuse, nii et sellest saab midagi enamat kui lihtsalt kahe erineva signatuuri (dionüümi) ümber koondatud tervik. Heteronüümid jäävad heterogeenseteks; Üdi ja Viiding moodustavad ebasümmeetrilise topeltmonumendi.
- Hasso Krull, "Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule", rmt: Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", 1998, lk 601-602

Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.
- Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021