Helvi Jürisson

Märkamatult kui udu väikesele välule
laskub su nägu minu näole
Kõik kattub täpselt -
sa täidad karukellad ja kellukad
su profiil heidab end üle kuurdunud kõrte
ja minu käe all
on su juuste lainetav rohi

Hetk hingetõmmet, kaasavoolamist,
ei kaldaid küsitleta iial vist -
ükspäinis kulg ja sina keset kulgu.
Ja kõik ja kõik, mis ootamas meid ees,
on kirjas aja pöördumatuses.
Ning südames on imeline julgus.

Ikka oma eluringis
sektoreil päevade värv
keskpunktis mina
oma aegruumi isevalitseja
kinnipigistatud ringistatud
protuberantse oodates
väljapääsu
tunnelisse mille avas
on teine valgus

Eksi siit läksid kammitsais hinged,
sulgusid uksed, kriuksusid hinged.
Ei sina usu poolkuud, ei risti,
omateed lähed ja lähed risti.
Minnes veel paitad maakivi külge,
ohkad end ohkeks Linnutee külge.

Mälestusel, igatsusel
mänguruum on ahas.

Pole eal me osand olla
teineteise nahas.

Tüütuseni kõigutanud
oleme me paati...
Mina olen üksi olnud
juba sünnist saati.

Nüüd vappub maa, läks mööda viimne vagun
neid vaateid enam tagasi ei saa.
Veel tuleb ronge, aga unimagun
on varisend ja süütult mustab maa.

Nii taevatunnelisse kaovad rongid
ja mahajääjaid ikka leidub neist.
Sa mõtlikuna mööda liipreid longid:
mispärast üks ei oodand ära teist.

Sel hetkel halli unustuse seast
ma leidsin hingenurgast ühe jambi,
kui toona süütamata jäänud lambi,
kui laulu, mida ükskord teadsin peast,
mis meelest läks, ei teagi, kelle veast...

Me naudime tulevärke granaate ja mürske
Looja suure teo makette
Kõik sajab tagasi ja pimeduses
ihkame teha oma Päikest

Murrame sisse Looja arsenali
ja lõhume mateeria salaoleku
ja näe Päike on tulnudki alla
ja pannud plahvatusepärja

Sõnad on vanad tammed,
Liivi sõja täkked küljes,
hundi eest pagenu
värinad lehtedes,
veskiliste vankripõrin tõrudes,
Alt Villemi rehetoa tala
praksatus
juurtes.
Sõnadel on mõõgad vööl
ja mõõkadel pruunid plekid.
Mis rooste, mis urm,
eks see tea,
kelle osaks mõõgasurm.

Kõigel võib olla ka mustri kuju
lahtirulluvas kangas.
On seal triipe, mis lähevad otse
ja neid, mis risti,
on ilusaid, korduvaid jooni
ja kujundeid,
mis nagu kiiva kisti.

/---/
Ma ei ütle midagi muud,
mitte et see mind kaitseks.
Tunda võib äratundmisepuud,
ilma et vilju maitseks.

Ma ei ütle midagi muud
teisest seinast ja tasakesi:
kui sa kasvatad oma puud,
ära puuduta linnupesi.

/---/
Keegi köhatab kuskil siinsamas,
vist rabarbris või ehk jasmiinis,
aga teised ei tea, nad on vait.

Neist on vaiksena enamgi tulu -
tema olla saab omaette
ning ta valged ja pikad sõrmed
torgivad rõngaid vette.

Ma käin tunnelis, mis tuulte sees,
mis viib tuulehoost tuulehoogu,
ma näen kõrsi, mis kooldus
ja lehtede laperdamist
ja lendavat loogu.
Ma näen vastashinguste võitlemist,
kuis nad otsivad teed
ja lähevad segi.
Aga mina oma tuultetunnelis
õigust anda ei saa
kummalegi.

Muretu kaalutus, mida tundsime,
kukkudes orelikoskede ülespidi sügavikesse,
mustas su silmades
nagu karjeks kokkusurutud pimedus.
Ma pöördusin ära omale kohale.
Mu peost lendas jõe peegelpinnale
sinu unede
sooje, pehmeid tiivasulgi.