Aleksander Aspel

Eesti Kirjandusmuuseumis on osaline koopia Aleksander Aspeli nooruspäevikust, mis hõlmab ajavahemikku 10. aprillist 1921 kuni 24. maini 1929. Katkendeid on ilmunud ajakirjas Akadeemia, nr 10 (lk 2085–2096) ja 11, 1992 (Mart Orav, "Sissejuhatus Aleksander Aspelisse", Akadeemia, nr 10, 1992, lk 2061–2096, lisa; nr 11, lk )

• Oleks mind ainult kaks! Olen roaks arvurikkamale kysimis-kostmissõjale. Kadestan neid, kes ei ole pruukind kunagi mõelda nende asjade yle ja iseenese yle niipalju kui pean mina. Kuid nyyd ei saa olla enam teist teed — pean. :Pärivuselt varustet tundeaparaadiga, mis lööb vibreerima kerge puudutuse juures, sellest mõistuse ylemvõimu saavutamine raskendet. Yhiskondlikult sellest vahepäälsest, armetust, ilmetust klassist.

Otsustada: kas minna proletariaadiga, kodanlusega, või jääda hõljuma intelligentide nihilismi? (lk 2086)

• Päevik, 10. aprill 1928

• Irooniametalli ja huumorikristalli läigahtused päästavad inimese. Õnnelikud need, kes selle võimelised. (lk 2088)
  • 15. aprill 1928

• Näha kõigi eesriiete taha. Tõde ja Õigus on kaks sõna, mis mahutavad enesesse kogu inimese mõistusliku suhtumise ilmasse.
• Kui inime on leidnud tõe ja kui ta selle laseb libiseda ohvriks oma isiklikule hääolule; siis seda närusust ei suuda yletada ykski muu pettus, sissevedamine, kuritegu. Aga sellast argpyksust on inimesed täis otsast otsani, selle arguse õigustamine on saand auasjaks, vanemad õpetavad seda lapsile, elutargad sõbrad sõbrule. (lk 2088)
  • 17. aprill 1928

• Mõelda ja rääkida sellest, mõistusega ja systeemidega koordineerida seda, mis moodi tuleb olla ja mida lasta meeldida enesele ja mida mitte — see on moraalitigude asi, ei inimeste. (lk 2090)
  • 8. september 1928

• Noorusest tehakse mõnelt poolt enesesihiline taevalik väärtus. Minu arvates ta on mitmestki kyljest yks rumalamaid eluigasid. Kõik kasvatus peaks suunduma sinna, et tasandada vahet nooruse ja kypse meheea vahel, teha võimalikult kiireks ja libedaks see yleminek. (lk 2091)
  • 15. detsember 1928

• Ei, need kes kord on saanud lõpmatuse teenijaiks, ei saa enam kunagi oma teadliku elu kestel laskuda momendi orjadeks või ehk siis, kui terve nende jõud langeb kokku ja nad näivad ekslevad varjusurnud.
  • 28. detsember 1928