Ader

Ader, murdekeeles ka sahk on tööriist põllu kündmiseks. Mõnel pool nimetatakse sahaks adratera.

Piibel

Ja tema mõistab kohut paganate vahel
ning juhatab paljusid rahvaid.
Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks
ja piigid sirpideks;
rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu
ja nad ei õpi enam sõdimist.

Jesaja raamat, 2:4

Proosa

Ja usu või ära usu, aga ükskord saabuski selline moment, kus Must oli adra ette rakendatud. Õigem oleks öelda, et ader oli talle taha rakendatud. Iga kord, kui me hobuse adra ette vedasime ja elavalt nõu hakkasime pidama, mida nüüd tuleks teha, astus Must adra eest ära ja hakkas rohtu krõmpsutama. Lõpuks sidus Roosimemm hobuse ohjepidi aia külge kinni ja kolm nooremat inimest - vanaema, Heleene ja mina - lohistasid adra talle taha. (lk 45)
Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või ülesküntud uudismaa või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.

Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi nõgesepadriku ja nõtkete pajuokste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu joonlauaga tõmmatud. Ainult et kartuleid seal ei kasvanud, kartulipõld oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006

"See jalg on ikka õigel teel, kes adra taga käib," meenutasin tuntud lauset. Iga töö on aus, iga tegevus seisab õigel teel, kui seda ausalt tehakse. Künd ergutab mõtlemist, laiendab fantaasiat. Muistsed kreeka mõttetargad jalutasid selleks, et selgemini mõtelda. Adra taga kõndijal on kindlasti selgemad mõtted kui laua taga istujal. Kahju, et nüüdse aja riigijuhid ei käi kündmas, vastasel juhul oleksid asjad paremal järjel, kui need on praegu.
- Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 209

Luule

Juss oli väike peremees
talu liivaaugu sees
adraks kõver kapsaraud
äkkeks silgupüti laud

Ernst Enno, "Juss oli väike peremees", luulekogust "Üks rohutirts läks kõndima" (1957)

Muld puu ümber tühjeneb sügiseti,
kuigi alati hästi veretatud ja viljakana
vibreerib, kui paned ta peale käe.
Talumehed on jätnud lahkudes oma adrad
hoiatavalt okstele rippu.

Tulijad mõistavad märke valesti,
võtavad adrad, harivad maad,
külvates sinna kõike neile kuuluvat,
aga sügise teises pooles
otsustavad jääda siiasamma
ja ise hoiatuseks saada.

Liepa Rūce, "*Märkamatult...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 193

Film

Kultuur on mälu kõrgeim vorm: inimkonna kogu senise tegevuse summa ja homse tegevuse eeldus – aegade side. Ning samas ka iga inimese painav kohustus püsida ja muutuda, ning päevast-päeva valida adra ja mõõga, surematuse ja surma vahel.
- Lennart Meri filmis "Kaleva hääled" (1986)

Vanasõnad

Anna aega atra seada, küll siis kündi küllalt saab!
Kevad kutsub adrad põllule ja linnud laulule.
Mine adrata kündma või noodata kalu püüdma
Sirbi järele käib ader.
Sõuab sahk sirbi jälgil paistab põld peiu palgel.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020