Tolmuimeja

Tolmuimeja põhiosad on hõrendust tekitav ventilaator, seda käitav elektrimootor, tolmumahuti (enamasti paberist või mikrokiust tolmukott). Tolmumahuti on puhastusotsakuga ühendatud kas imivooliku vahendusel (põrandatolmuimejal) või on tolmumahuti puhastusotsaku varre küljes (varstolmuimejal); kasutusel on ka käsitolmuimejad, mille osad on käepideme sees või küljes. Vars- ja käsitolmuimejad on sageli [[akutoide|akutoitega (vt akutööriist).

Tolmuimeja vahetatav õhufilter hoiab ära tolmu sattumise mootorisse ja väljuvasse õhku. Eriti tõhusalt kaitsevad mootorit ja puhastavad tolmuimejast väljuvat õhku HEPA-õhufiltrid (ingl High-Efficiency-Particulate-Airfilter).

Toodetakse ka keeristolmuimejaid, mis ei vaja tolmukotti. Prügi koguneb tsentrifugaaljõu mõjul keeriskambrisse, mida tuleb aeg-ajalt tühjendada.

Vahetatavad puhastusotsakud on kohandatud erisuguste omadustega pindade puhastamiseks ja spetsiifilise prügi (nt koduloomakarvade) kõrvaldamiseks, mõnel mudelil on ka eriseadised pindade pesemiseks ja kuivatamiseks. Kui tarvikute hulgas on tsüklonfilter, saab seda kasutada jämedama prügi eraldamiseks (enne tolmukotti).

Tolmuimeja põhiparameeter on imemisvõime, mida võidakse väljendada mitmel moel, nt

• suurima tekitatava rõhulanguna, ühik millimeetrit veesammast (mm H₂O), millibaar (mbar) või paskal (Pa);
• tekitatava õhuvoolu suurima kiirusega, m/s;
• suurima imemisvõimsusega aerovattides (ingl k airwatt, tähis AW); imemisvõimsusel 1 (aero)vatt tekib kiirusega 1 m³/s liikuvas õhuvoolus rõhulang (hõrendus) 1 Pa.

Imemisvõimsus jääb tolmuimeja elektrimootori poolt tarbitavast võimsusest märksa väiksemaks mitmel põhjusel: peale mootori kasuteguri oleneb tekitatav hõrendus masina tüübist, selle õhutrakti aerodünaamikast, tihendustest ja tolmu filtreerimise süsteemist.

Euroopa Liidu määrusega on uute kodus kasutatavate tolmuimejate maksimaalne tarbimisvõimsus alates 2014. aastast 1600 W ja alates 2017. a 1. septembrist 900 W.^[2] Mitmesuguste tehniliste täiustuste toel on imemis- ja tarbimisvõimsuse suhe – imemisefektiivsus − järjest paranenud. Põrandatolmuimejate imemisvõimsus jääb enamasti vahemikku 250−500 W. Üldreeglina on suurema efektiivsusega kallimad mudelid.

Energiatõhususe poolest kuuluvad alates 2014. aastast toodetud põrandatolmuimejad enamasti energiaklassi A (vt Energiamärgis).

Kesktolmuimeja paikneb elamu kõrvalruumis (nt keldris, garaažis) ja sellest läheb torustik kogu majja. Ruumis asuvasse tõmbepessa ühendatakse pikk (kuni 10 m) voolik ja selle otsa vajalik koristustarvik. Torustiku kaudu tolmuimejasse jõudnud õhust eraldab tsüklonfilter koristatud tolmu ja prügi, mis suunatakse toru kaudu välja kogumiskohta.

Kesktolmuimemissüsteemi korral on välditud tavaliste tolmuimejate puudus – filtrit läbiv peen tolm ja mikroosakesed ruumi tagasipuhutavas õhus.

  Pikemalt artiklis Robottolmuimeja

Alates sajandivahetusest toodavad paljud firmad nn robottolmuimejaid, mis iseseisvalt põrandalt tolmu eemaldavad. Kettakujulised akutoitega automaadid (läbimõõt umbes 35 cm, kõrgus 12 cm) liiguvad ja töötavad erisuguste sensorite signaalide järgi. Kallimad mudelid on puldist õpetatavad teatud ajal ja ruumiosas töötama. Mõnel mudelil on ka pesemisfunktsioon.

Enamik mudeleid liigub töö lõppedes ise laadimisseadise juurde. Robottolmuimejate imemisvõimsus on palju väiksem kui võrgutoitega seadmetel, kuid selle eest töötavad need pikemat aega (ühe laadimisega 1−2 tundi).

Niisugune robot töötab tõhusalt suhteliselt suure vaba põrandapinnaga ruumis, kuid ka siis asendab ta tavalist tolmuimejat vaid osaliselt, sest juba oma kuju tõttu ei pääse igale poole, probleeme võib tekkida ka paksema vaiba puhastamisel.

• Kuidas valida uut tolmuimejat
• Kesktolmuimeja
• Kuidas valida robottolmuimejat?

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tolmuimeja

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kategooria Tolmuimejad

Tsitaadid Vikitsitaatides: Tolmuimeja