Vera Muhhina
Vera Muhhina (läti keeles Vera Muhina, vene keeles Вера Игнатьевна Мухина; 1. juuli (vkj 19. juuni) 1889 Riia – 6. oktoober 1953 Moskva) oli vene skulptor.
Lapsepõlv ja õpingud
muudaSkulptori lapsepõlv möödus Krimmis Musta mere ääres[1], kuid 1903. aastal pärast isa surma kolis Vera koos oma õega onu juurde Kurskisse. [2]
Kunstihariduse omandas ta aastatel 1910–1911 Konstantin Juoni koolis, kus pöörati tähelepanu vormi terviklikule konstruktsioonile ja kujutatavate omaduste täpsele väljendamisele. Juba sel perioodil ilmnes noore kunstniku kalduvus vormide monumentaliseerimisele.[1] Juoni koolis tutvus Muhhina Ljubov Popovaga, kes tutvustas talle hiljem Paul Gauguini, Vincent van Goghi ja Paul Cézanne'i [3], samuti oma sõpru "vene Cézanniste" Pjotr Kontšalovskit, Robert Falki ja Aristarh Lentulovit.[2]
Oskuste väljakujunemise järgmiseks etapiks olid kunstitunnid Ilja Maškoviga. Muhhina tolleaegsed joonistused olid suurte mõõtmetega, ruumis rangelt reastatud ja lakooniliselt sileda siluetiga, andes märku autori kalduvusest skulptuurse vormi poole.[1]
Aastatel 1912–14 elas kunstnik Pariisis, kus täiendas oma kunstioskusi kuulsa prantsuse skulptori Émile Antoine Bourdelle'i käe all. Tema avas Muhhinale kaasaegse, selgelt välja kujunenud konstruktiivse kompositsiooni põhimõtted, aidates nii loobuda vananenud akadeemilistest kaanonitest. Esimesed professionaalsed visandid – "Istuv poiss" (1912) ja "Istuv figuur" (1913) – tegi ta Bourdelle'i töökojas.[1]
1914. aasta kevadel reisis Vera Muhhina koos Iza Burmeisteri ja Ljubov Popovaga Itaaliasse, kus Muhhina hakkas mõistma kujutise tähendust kunstis. Marsruut (Genova, Napoli, Rooma, Firenze, Veneetsia) muutus reisijate tahtmise ja kapriiside järgi. 1914. aasta suveks naasis Muhhina Venemaale sooviga sügisel uuesti Prantsusmaale minna, kuid juuli lõpus algas Esimene maailmasõda.[2]
Perekond
muudaSõja puhkedes astus Muhhina medõe kursustele, õppis kaks kuud ja asus tööle laatsaretti, kuid kolis varsti ümber tavalisse haiglasse, sest laatsaretis töötamine oli talle väljakannatamatu.[2] Haiglas tutvus ta Aleksei Zamkoviga, kellest sai tema abikaasa.[4] Zamkov on tänapäeval unustatud, kuid omal ajal oli ta arstiteaduskonna nomenklatuuris.[5]
Aleksei Zamkov ja Muhhina abiellusid 1918. Järgnevad kaks aastat elatusid nad suuresti Zamkovi pühapäevateenistusest Zamkovi lapsepõlvekülas Borissovos, kus ta ravis talupoegi, kes tasusid talle toiduainetega. Nende ainus laps Vsevolod sündis 1920. aastal.[6]
Aktiivseimad aastad
muudaKunstnikku köitis kubismi laiaulatuslik elunähtuste üldistus, suurendatud skulptuurimahtude lakoonilisus ja vormide dünaamilisus. Nende põhimõtete järgi tegi ta esimese, praeguseks hävinud kahemeetrise monumentaalse kompositsiooni "Pieta" (1916), mis sümboliseeris leina Esimeses maailmasõjas hukkunute pärast.[1]
Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Muhhina kunsti peateema bolševike võidu kujutamine, püüd näidata sotsialistlikku revolutsiooni kui ülemaailmse tähtsusega ajaloolist sündmust. Kompositsioonis "Revolutsiooni leek" (monumendi eskiis oli tehtud 1922–23, kuid jäi realiseerimata) andis Muhhina esimesena Oktoobrirevolutsioonile metafoorse kehastuse.[1]
Sotsialistlik kunst jagunes kahte rühma. Esimene otsis sümboolikat paatoslikult tingimuslikul kujul, paljastades sellega revolutsiooni idee. Teist rühma iseloomustas sündmuste kujutamisel rangelt dokumentaalne lähenemine. Lai loominguline ulatus võimaldas Muhhinal eksperimenteerida üheaegselt mõlemas suunas, nagu näitavad Klini linna monumendid "Vabastatud töö" ("Освобождённому труду") ja "Revolutsioon" (mõlemad valmistatud 1919. aastal) ning Vladimir Zagorski mälestusmärk (1921). Juba neis töödes kujunes välja võiduka proletariaadi üldistatud kuvand. [1]
1918.–1919. aastal jagunesid Moskva skulptorid kollektiivideks, tööstus- ja kutserühmadeks, mille ülesanneteks olid materjalide hankimine ja koostöö korraldamine riigiorganitega. Muhhina ühines kunstirühmitusega Monoliit (aktiivne 1919–1920/22)[7], mille asutas Viktor Koroljov. Sinna kuulusid Maria Strahhovskaja, Aleksandr Blaževitš, Boriss Ternovets, Koroljov ise ja paljud teised.[8]
Seos moemaailmaga
muuda1920. aastate alguses töötas Vera Muhhina koos moedisaineri Nadežda Lamanovaga filmi- ja teatrikujunduses.[3] Seal tutvus ta disaineri Aleksandra Eksteriga. Soojus, kergus ja lihtne lõige määrasid toonaste nõukogude rõivaste ja hiljem ka konstruktivistliku esteetika standardi. Seetõttu olid mitu kunstilist kollektiivi rõivadisaini alal kokku puutunud ja isegi jõud ühendanud. Kutseliste moedisaineritega (Nadežda Lamanova, Jevgenia Pribõlskaja ja Nadežda Makarova) ühinesid rõivadisaini vastu huvi tundnud kunstnikud ja konstruktivistid (Ekster, Muhhina, Vladimir Tatlin, Aleksandr Rodtšenko, Varvara Stepanova).[9]
Lamanova, Ekster, Muhhina ja Pribõlskaja tegutsesid Riikliku Kunstiteaduse Akadeemia tekstiililaborites ja Moskva Õmblustrusti moeateljees. Sama rühm esindas moeateljeed esimesel ülevenemaalisel näitusel 1923. aastal, mille korraldasid IZO Narkompros (отдел изобразительных искусств Наркомпроса, otsetõlkes Hariduse Rahvakomissariaadi kujutava kunsti osakond) ja Riiklik Kunstiteaduste Akadeemia.[10]
1925. aastal kujundasid Muhhina ja Lamanova mudelite sarja, mis oli mõeldud igapäevaseks kandmiseks, olles lõikelt ja ehituselt lihtsad, et neid saaks võimalik õmmelda ka kodustes tingimustes.[9]
Skulptuurid
muuda1930. aastatel tegi skulptor portreesid inimestest, keda ta hästi tundis, üritades seejuures anda edasi nende täpseid isikuomadusi. Samuti lõi ta vaaside eskiise, millest mõned 1940. aastatel ka teostas. Vaasidel kordusid kõige sagedamini looduses nähtud motiivid, näiteks metsalilled.[1]
Aastatel 1938–39 töötas Muhhina Gorki linna tellitud Maksim Gorki mälestusmärgi projekti kallal, kuid monumendi valmimist takistas alanud Teine maailmasõda. 1940. aastate lõpus tegeles Muhhina taas Gorki mälestusmärgiga, seekord nii Gorki linna (avati 1952) kui ka Moskva (avati 1951) jaoks. Mälestusmärkide eesmärk oli Gorki ainulaadsuse ja samal ajal isiksuse ajaloolise tähtsuse edastamine.[1]
Tähtsaimad teosed
muuda"Julia" (1925) väljendas skulptori plastilist ideaali.[1] Muhhina propageeris ja idealiseeris Nõukogude Liidu füüsiliselt tugeva, kuid graatsiliselt liikuva naise figuuri.[3]
"Taluperenaise" ("Крестьянка", 1927) kuju tõi Muhhinale ülemaailmse kuulsuse. Samal aastal pälvis ta ka Oktoobrirevolutsiooni 10. aastapäevale pühendatud juubelinäituse esikoha preemia. 1934. aastal Veneetsias toimunud XIX rahvusvahelisel näitusel tunnistati kuju üheks parimaks ja müüdi Triestesse. Teine, pronksist koopia valati 1935. aastal Tretjakovi galerii jaoks.[1]
1929. aastal lõi Muhhina aktimodelli sketši "Klaasist figuuri mudel", mis viidi klaasi üle alles 1951. aastal.[1] Muhhinat peetakse ka 12–18 külgtahuga teeklaasi disaineriks.[5]
1936. aastal kutsuti Vera Muhhina osalema kinnisel konkursil monumentaal- ja dekoratiivrühma "Tööline ja kolhoositar" väljatöötamiseks, mis pidi kaunistama 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel Nõukogude paviljoni. Paviljoni arhitekt oli Boriss Iofan, kes kutsus projekti kujundamiseks üles teisigi nõukogude skulptoreid, nt Ivan Šadrit, Matvei Manizerit ja Vjatšeslav Andrejevit. Kuigi Iofani ideele oli kõige lähemal Andrejev, puudus tema eskiisist hoone ja skulptuuri ühtsus. Muhhina skulptuurirühm lõi mulje pidurdamatust, kasvavast edasiliikumisest, justkui oleks selles materialiseerunud 1930. aastate Nõukogude Liidu "pulss".[1] Kompositsioon tähistas edusamme ja lubadusi, mida kollektiivne töö tuua võiks.[11]
11. novembril 1936 kiideti projekt heaks ja võeti vastu. 20. detsembril sai mudel valmis ja tarniti tehasesse.[1] 22 meetri kõrgune kuju valmistati roostevabast terasest. "Tööline ja kolhoositar" oli esimene skulptuur sellest materjalist. Skulptuuri loomisel tegi Muhhina tihedat koostööd teraseeksperdi Pjotr Lvoviga. [12] Skulptuur toimetati 65 tükina 28 vagunis Pariisi ja selle kokkupanemiseks kulus 11 päeva. Maailmanäitus avati 25. mail 1937 ja selle põhieesmärk oli 20. sajandi teadus-, tehnika- ja kunstisaavutuste demonstreerimine. Pärast näituse lõppu skulptuur demonteeriti ja saadeti tagasi Nõukogude Liitu. Demonteerimise käigus sai teos aga kõvasti kannatada. 1939. aastal rekonstrueeriti see peaaegu täielikult ja püstitati Moskva Rahvamajandussaavutuste Näituse peasissepääsu juurde.[1] "Töölisest ja kolhoositarist" sai 1947. aastal filmistuudio Mosfilm tunnusmärk.[13]
Tunnustus
muuda- 1942 – Vene NFSV teeneline kunstitegelane
- 1947 – valiti NSV Liidu Kunstide Akadeemia akadeemikuks
- Viie Stalini preemia laureaat.[5]
Viited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 Башинская, Ирина А. (1987). Вера Игнатьевна Мухина. Ленинград: "ХУДОЖНИК РСФСР".
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Воронова, Олга П. (1976). Вера Игнатьевна Мухина. Москва: "ИСКУССТВО".
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Hilton, Alison (1992). ""Review of Women Artists of Russia's New Age, 1900–1935; Revolutionary Costume: Soviet Clothing and Textiles of the 1920s". Woman's Art Journal 13. Lk 38.
- ↑ Тесленко, Диана. "Первая дама советской скульптуры". Культура.рф. Vaadatud 21.11.2021.[alaline kõdulink]
- ↑ 5,0 5,1 5,2 David Vseviov (04.12.2005). "Müstiline Venemaa. Ideid vananemise vältimiseks. Skulptor Vera Muhhina". Vikerraadio. Vaadatud 30.11.2021.
- ↑ Halfin, Igal (2002). Language and Revolution: Making Modern Political Identities. London: Taylor & Francis Group.
- ↑ Суздалев, Петр К. (1981). Вера Игнатьевна Мухина. Москва: "ИСКУССТВО".
- ↑ Kovtun, Evgueny (2010). Russian Avant-Garde. New York: Parkstone International.
- ↑ 9,0 9,1 Adaskina, Natalia (1987). ""Constructivist Fabrics and Dress Design"". The Journal of Decorative and Propaganda Arts. Lk 144–147.
- ↑ Barlett, Djurdja (2010). Fashioneast: The Spectre That Haunted Socialism. Cambridge: MIT Press.
- ↑ Hillings, Valerie (1999). ""Komar and Melamid's Dialogue with (Art) History"". Art Journal. Lk 58.
- ↑ Friedman, Jane (2000). ""Soviet Mastery of the Skies at the Mayakovsky Metro Station"". Studies in the Decorative arts. Lk 52–53.
- ↑ Гурин, Александр. "Вера Мухина". Русские Латвии. Vaadatud 26.11.2021.