Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium

• Sõjanõukogu (Военный совет) (27.01.1812–1.09.1832 Sõjaministri Nõukogu; 1.09.1832–21.03.1918 Sõjaline nõukogu)
• Sõjaministeeriumi Kantselei (8.09.1802–7.01.1803, Maavägede sõjaministri ajutine kantselei; 7.01.1803–27.01.1812, Maavägede ministri Departemang; 27.01.1812–15.12.1815, Sõjaministeeriumi Üldkantselei; 15.12.1815–1.05.1832, Sõjaministri ja Peastaabi kantselei; 1.05.1832–1918, Sõjaministeeriumi kantselei)
• Sõjaministeeriumi maja majanduskomitee (1859–1918)
• Sõjaministri juures asuv sekretäriteenistus (24.03.1900–7.05.1917, Sõjaministri juures asuv sekretäriteenistus; 7.05–30.08.1917, Sõjaministri kabinet; 30.08. – 11.1917, Kõrgema ülemjuhataja ja minister-eesistuja sõjakabinet)
• Peastaap (27.01.1812–31.12.1865, Inspektsioonidepartemang; 31.12.1865 – 05.1918, Peastaap)
  • Peastaabi Kasakaosakond ( – 16.12.1857, Sõjaväeasunduste Departemangu Mitteregulaarvägede jaoskond; 16.12.1857 – 29.03.1867, Mitteregulaarvägede valitsus; 29.03.1867 – 27.10.1879, Mitteregulaarvägede Peavalitsus; 27.10.1879 – 16.09.1910, Kasakavägede Peavalitsus; 16.09.1910 – Peastaabi Kasakaosakond)
• Kindralstaabi Peavalitsus (1827–1.05.1832, Kindralstaabi valitsus; 1.05.1832 – 27.09.1863, Kindralstaabi Departemang; 21.06.1905 – 8.03.1918, Kindralstaabi Peavalitsus)
• Intendandi Peavalitsus (27.01.1812 – 11.08.1864, Proviandidepertemang ja komissariaadidepartemang; 11.08.1864 – 1918, Intendandi Peavalitsus)
• Suurtükiväe Peavalitsus (27.01.1812 – 28.12.1862, Suurtükiväedepartemang; 28.12.1862 – 1918, Suurtükiväe Peavalitsus)
• Sõjalis-tehniline Peavalitsus (28.01.1812 – 28.12.1862, Inseneridepartemang; 28.12.1862 – 20.12.1913, Sõjalis-tehniline Peavalitsus)
• Sõjaliste õppeasutuste Peavalitsus (21.01.1863 – 02.1918)
• Sõjavägede majutuskorralduse Peavalitsus (08.1912 – 1918)
• Sõjalis-sanitaar Peavalitsus (27.01.1812 – 29.03.1867, Meditsiinidepartemang; 28.03.1867 – 22.12.1909, Sõjalis-meditsiiniline Peavalitsus; 22.12.1909 – 29.08.1918, Sõjalis-sanitaar Peavalitsus)
• Sõjakohtu Peavalitsus (24.01.1797 – 27.01.1812, kindral-auditioraat; 27.01.1812 – 29.03.1867, Audiitordepartemang; 29.03.1867 – 1918, Sõjakohtu Peavalitsus)
• Sõjaliste asunduste Departemang (25.03.1821 – 30.10.1826, Sõjaliste asunduste Üksikkorpuse Staap; 30.10.1826 – 1.05.1832, Sõjaliste asunduste TKK Peastaap; 1.05.1832 – 10.06.1835, Sõjaliste asunduste ajutine Depertemang; 10.06.1835 – 16.12.1857, Sõjaliste asunduste departemang)

Venemaa keisririigi sõjajõud jagunesid:

• maaväeks, mis jagunes omakorda regulaararmeeks ja riiklikuks maakaitseväeks, ning
• sõjalaevastikuks.

• 1725. aastal oli Vene regulaararmees veidi üle 200 000 mehe (see oli 1,3% elanikkonnast).
• 1764. aastal oli regulaararmees 226 000 meest (ehk 0,9% elanikkonnast).
• 1801. aastal oli armees 380 000 meest (ehk 1% elanikkonnast).
• 1850. aastal oli regulaararmees juba 1,1 miljonit meest (ehk 1,9% elanikkonnast).
• 1897. aastal oli armee suurus 1,2 miljonit meest (ehk 0,9% elanikkonnast).
• 1913. aastal oli regulaararmees (alalisväes) 1,3 miljonit meest (ehk 0,8% elanikkonnast).

Venemaa keisririigi alalisvägi koosnes 19. sajandi lõpuks regulaarvägedest ja mitteregulaarvägedest, milleks loeti kasakaväed ja mittevene elanikkonnast moodustatud miilitsaosad. Teenistustingimuste ja õiguste alusel jagunesid maaväed veel: kaardiväeks, nooreks kaardiväeks ja üldtingimustel teenivaks armeeks.

  Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi sõjaväelised auastmed

Venemaa keisririigi kaardivägi oli privilegeeritud ja keisri troonile kõige lähemal seisvad sõjaväeosad – polgud, mis tekkisid Peeter I ajal. Tsaari "mängupolkudest" formeeriti 17. sajandi lõpul kaks kaardiväepolku, mis said endale nimed Moskva-lähedaste külade järgi, kus nad "korteris olid": Preobraženskoje ja Semjonovskoje. Preobraženskoje polku loeti edaspidi keisririigi esipolguks. Tema esimene pataljon oli alati majutatud Peterburis Millionnaja tänavale, otse Talvepalee lähedusse. Mõlemad polgud said lahinguristsed 1700. aastal Narva all, kus ilmutasid suurt sõjalist vastupidavust: nad hoidsid kolm tundi kinni rootslaste rünnakut ja andsid ülejäänud vägedele võimaluse taganeda. Preobraženskoje, Semjonovskoje ja keisrinna Anna Ivanovna ajal rajatud kolmas, Izmailovo polk olid kaardiväeosade jalaväepolgud. Hiljem organiseeriti ka kaardiväe ratsa­polgud: ihukaardiväe ratsapolk (1730), ihukaardiväe husaarid ja ihukaardiväe kasakad (1796), kavalergardid (1800), ihukaardiväe ulaanid (1809). Kaardiväepolkude ja -allüksuste arv kasvas 1812. aasta isamaasõja ajal, 1813. aastal tekkis nn noorkaardivägi, s.o lahinguliste teenete eest kaardiväeosadeks ülendatud väeosad (ihukaardiväe grenaderipolk, Pavlovski polk jt).

Teenimine kaardiväes seostus vii­bimisega pealinnas Peterburis ja erines meeldivalt tavalisest sõjaväeteenistu­sest, ehkki oli märgatavalt kulukam, kuid teenistus kaardiväes võimaldas kahe teenistusastmeteklassi jagu edumaad võrreldes teenistusega teistes armeeväeliikides.

Venemaa Keisrikojale lähedalseisev kaardivägi osales aktiivset poliitika­elus, eriti 18. sajandil nii sagedaste paleepöörete puhul. Jelizaveta Petrovna kuulutas troonile tulles end kõikide kaardiväepolkude polkovnikuks, Preobraženskoje polgu esimese roodu aga, millel oli riigipöördes oma roll olnud, nimetas "ihukampaaniaks" (s.o ihukaitseroo­duks), tõstis kõik selle sõdurid aadliseisusse ja andis neile vapid, mille sümboolika kajastas nende panust riigipöördesse.

Venemaa keisririigi tsentraliseeritud ja territoriaalsele põhimõttele vastav kaitsepiirkondade – sõjaväeringkondade süsteem loodi 19. sajandi teisel poolel sõjaminister Dmitri Miljutovi tehtud sõjaväereformi käigus. Kui reformile eelneval ajajärgul oli erinevate sõjaväeharude ja piirkondade juhtimine allutatud Romanovite dünastiasse kuuluvatele suurvürstidele ning ei allunud keisririigi sõjalisele kõrgemale juhile – sõjaministrile ja tema operatiivjuhtimikeskuse Kindralstaabi Pravalitsusele, siis pärast sõjalist reformi kavandati Venemaa Keisririigis maavägede baasil 15 sõjaväeringkonda, mille est vastutasid neid keisri poolt juhtima määratud sõjaväeringkondade juhatajad.

 

1914. aastal, s.o I maailmasõja alguseks oli Venemaa Keisririigis 14 sõjaväeringkonda ja nendega võrdsustatud Doni väe oblastid:

• Amuuri sõjaväeringkond
• Irkutski sõjaväeringkond (aastatel 1884–1899 ja 1906–1918)
• Kaukaasia sõjaväeringkond
• Kaasani sõjaväeringkond
• Kiievi sõjaväeringkond
• Moskva sõjaväeringkond
• Odessa sõjaväeringkond
• Omski sõjaväeringkond
• Peterburi sõjaväeringkond
• Turkestani sõjaväeringkond
• Varssavi sõjaväeringkond (kuni juunini 1914); SR ülem Jakov Žilinski (–8.1914)
• Vilno sõjaväeringkond (kuni juulini 1914): SR ülem Paul Georg von Rennenkampff (1913–1914)

Pärast Esimese maailmasõja algust moodustati ka:

• Dvinski sõjaväeringkond
• Minski sõjaväeringkond

Ajutiselt olid moodustatud ka:

• Harkovi sõjaväeringkond, mis moodustati 1864. aastal ja 1888. aastal jagati Kiievi ja Moskva sõjaväeringkondade vahel
• Ida-Siberi sõjaväeringkond – aastatel 1865–1884, mis aga jaotati Irkutski ja Amuuri sõjaväeringkonnaks;
• Lääne-Siberi sõjaväeringkond, mis 1882, nimetati ümber Omski sõjaväeringkonnaks;
• Orenburgi sõjaväeringkond, mis tegutses aastatel 1865–1881 ning liideti Kaasani sõjaväeringkonnaga;
• Riia sõjaväeringkond, mis liideti 1870. aastal osaliselt Vilno ja osaliselt Peterburi sõjaväeringkonnaga;
• Siberi sõjaväeringkond, mis tegutses aastatel 1899–1906 ühendatud Omski ja Irkutski sõjaväeringkonnana;
• Soome sõjaväeringkond, mis moodustati 1864. aastal ja 1905. aastal liideti Peterburi sõjaväeringkonnaga.