Volmari kihelkond

 

Volmari kirikukihelkond on tõenäoliselt sama vana kui Volmari Püha Siimoni kihelkonnakirik. See jagunes linna- ja maakoguduseks. 1674. aastast oli pastori kõrval ametis diakon; 1883. aastal eraldati diakonaat iseseisvaks Veide kihelkonnaks. Patronaadiõigus kuulus kihelkonna rüütlimõisatele.^[1]

• Gerinši (Jehrenhof) poolmõis, eraldati Kokmuižast
• Kauguri (Kaugershof) rüütlimõis
• Mūri (Muremoise) rüütlimõis
• Skangaļi (Skangal) rüütlimõis
• Volmari, ka Valmiera (Pastorat Wolmar-Wolmarshof, varem Pastorat Wolmar) kirikumõis
• Volmari ehk Valmiermuiža, ka Valmiera (Wolmarshof) rüütlimõis, fideikomiss

• Veide kihelkond

• Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 715.
• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 239-240 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 370-371 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 119-121 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 115-118 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909. Veerg 395−400.