Valga kreis

 

Valga kreis moodustati 3. juulil 1783. aastal keisrinna Katariina II otsusega. Selleks eraldati Riia kreisist kolm (Härgmäe, Luke ja Trikāta) ja Võnnu kreisist kaheksa (Aluliina, Apekalnsi, Aumeistri, Ēvele, Gulbene, Koivaliina, Smiltene ja Tirza-Velēna) kihelkonda. Seega kuulusid selle koosseisu enamik Kirde-Lätist ja alad Lõuna-Eestist Valga ümbrusest. Kreis piirnes loodes Pärnu ja Tartu kreisiga, põhjas Võru kreisiga, kirdes vähesel määral Pihkva asehaldurkonnaga, idas Polotski asehaldurkonnaga, lõunas Võnnu kreisiga ja läänes Volmari kreisiga. Maakonnakeskuseks oli Valga.

 

 

 

 

Valga kreis Schuberti kaardil

Kreisi koosseisu kuulus 11 kihelkonda:

• Aluliina kihelkond (Kirchspiel Marienburg)
• Apekalnsi kihelkond (Kirchspiel Oppekaln)
• Aumeistri kihelkond (Kirchspiel Serbigal)
• Ēvele kihelkond (Kirchspiel Wolfahrt, Wolfart)^[3]
• Gulbene kihelkond (Kirchspiel Schwanenburg)
• Härgmäe kihelkond (Kirchspiel Ermes, Ermis)
• Koivaliina kihelkond (Kirchspiel Adsel)
• Luke kihelkond (Kirchspiel Luhde)
• Smiltene kihelkond (Kirchspiel Smilten)
• Tirza-Velēna kihelkond^[4] (Kirchspiel Tirsen-Wellan)
• Trikāta kihelkond (Kirchspiel Trikaten)^[5]

Pärast Katariina II surma tühistas tema poeg keiser Paul I 1796. aastal asehalduskorralduse. 1783. aastal Võnnu kreisi aladest omaette kreisiks eraldatud Valga liideti nüüd taas Võnnuga Võnnu-Valga kaksikkreisiks. Selline korraldus kehtis 1888. aastani, mil Võnnu ja Valga eraldati omaette maakondadeks. Võnnu-Valga piirnes põhjas Tartu-Võru kaksikkreisiga, idas Vitebski kubermanguga (1796−1802 Valgevene kubermanguga) ja läänes Riia-Volmari kaksikmaakonnaga.

Võnnu-Valga kaksikkreisi kihelkonnad olid jaotatud kaheksaks sillakohturingkonnaks:^[6]

1. sillakohturingkond, kihelkonnad: Võnnu, Āraiši, Rauna, Dzērbene kihelkond
2. sillakohturingkond, kihelkonnad: Kalsnava, Ļaudona, Bērzaune, Lazdona kihelkond
3. sillakohturingkond, kihelkonnad: Cesvaine, Liezēre, Piebalga-Jaunpiebalga kihelkond
4. sillakohturingkond, kihelkonnad: Liepmuiža, Ērgļi, Vestiena, Skujene, Vecpiebalga kihelkond
5. sillakohturingkond, kihelkonnad: Aluliina, Apekalnsi kihelkond
6. sillakohturingkond, kihelkonnad: Smiltene, Koivaliina, Cirgaļi kihelkond
7. sillakohturingkond, kihelkonnad: Gulbene, Tirza kihelkond
8. sillakohturingkond, kihelkonnad: Valga, Luke, Ēvele, Härgmäe, Trikāta kihelkond.

Sillakohtud kaotati 1888. aasta 9. juuni "Läänemere-kubermangude politsei ümberkorraldamine" seaduse alusel, politseilised haldusülesanded anti üle Liivimaa kubermangu kreiside politseivalitsustele. Valga kreisi Valgamaa politseivalitsuse^[7] I jaoskonda kuulusid kihelkonnad: Valga, Luhde, Härgmäe ja Ēvele kihelkond, noorema kreischefi elukoht oli Valga linnas; II. jaoskond: Trikaten, Smilten, Palzmar-Serbigal, Adsel ja Tirsen-Wellan, noorema kreischefi elukoht oli Smiltene mõisas; III. jaoskond: Oppekaln, Marienbnrg, Seltinhof ja Schwaneburg-Aahof, noorema kreischefi elukoht oli Marienburgi mõisas.^[8]

1888. aastal jagati senine kakskikkreis kaheks: Võnnu ja Valga said omaette maakondadeks. Põhjas piirnes kreis vähesel määral Viljandi kreisiga, põhjas Tartu ja Võru kreisiga, läänes Pihkva kubermanguga, lõunas Võnnu kreisiga ja läänes Volmari kreisiga.

 

1909. aastal oli kreisis kihelkondi 16:^[9]

1920te algul kui määrati kindlaks ka Eesti-Läti piir, mis oli viimased 700 aastat eksisteerinud vaid rahvus- ja keelepiirina, moodustati riigipiir 1920te alguses mööda rahvuspiiri, mis suures osas kattus ajaloolise maakonnapiiriga, jättes Liivimaast Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa Eesti poolele, Riiamaa, Volmarimaa, Võnnumaa ja (ajaloolise) Valgamaa aga Läti poolele. Suurimad erinevused ajaloolistest maakonnapiiridest olid Eesti-Läti piiril Valga ja Mõisaküla kohal. Kui ajalooline ning lätlastega asustatud Valgamaa jäi Lätile, siis Eesti-Läti segaasustusega Valga linn jäi suuremalt osalt Eestile, samuti väikesed maa-alad ajaloolisest Valgamaast Valgast põhjas (Paju ja Sooru mõisate ümbrus) ning ka idas. Mõisaküla kohal jäi Eestile ajaloolisesse Volmarimaasse Ruhja kihelkonda (saksa Rujen, läti Ruijena) kuulunud Laatre mõis (saksa Moiseküll, läti Plater).

1887. aastal rajati koos valminud Pihkva–Riia raudtee laiarööpmelise Tartu–Valga raudteega, Valga raudteejaam. Pihkva–Riia raudtee ühendas Venemaa sisekubermangud Balti kubermangudes asunud sadamatega. 1887. aastal algas rongiliiklus Valga ja Tartu vahel ja järgmisel aastal aga Tartu–Valka–Valmiera ja Riia vahel. 1889. aastal avati Valga–Petseri–Pihkva raudteelõik. Selle tulemusena sai Valga raudteejaamast oluline raudtee sõlmjaam. Valgas rajati Pihkva-Riia raudtee põhidepoo, vagunikuurid, mehaanikatsehh, sepikoda ja vedurite ringdepoo.

Valgast said alguse lisaks laiarööpmelisele raudteele ka 1896. aastal avatud kitsarööpmeline Valga–Ruhja–Pärnu raudtee ja 1903. aastal avatud Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudtee. Raudtee roll oli ühendada Lääne-Eesti Pärnu laiarööpmelise Pihkva–Riia raudteega.

• Valga maakond

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Valga kreis

• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 123.
• Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner.
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk 31–32.