Vanakreeka kunst

Pärast Kreeta-Mükeene kultuuri kokkuvarisemist ligikaudu 10. sajandil eKr hakati valmistama väikesi dekooresemeid, mida kaunistati lihtsate joontega. Seda ajajärku nimetatakse eelgeomeetriliseks stiiliks.

 

Geomeetriline stiil arenes Vana-Kreekas u 8.–7. sajandil eKr. Sel perioodil kasutati kunstis laialdaselt jooni ja kolmnurki. Inimeste kujud olid väikesed ning sageli ei erinenudki loomakujudest. Suurtel vaasidel kujutati erinevaid geomeetrilisi mustreid. Keraamikakeskus oli Ateena. Sageli jaotatakse geomeetriline stiil veel omakorda kolmeks: varaseks geomeetriliseks stiiliks (loodi ainult geomeetrilisi kujundeid), keskmiseks geomeetriliseks perioodiks (ilmusid loomaskulptuurid), hiliseks geomeetriliseks perioodiks (ilmus esimene inimskulptuur).

7. saj. lõpul eKr – 6 saj. algul eKr toimus Kreeka kunstis suur areng. Vanakreeka kunstis võeti omaks Egiptuse ja idamaade motiive. Inimese keha kujutati sagedamini ning realistlikumalt. Mehi kujutati alasti ja naisi riides, mõlemal oli naeratus näol. Skulptuuridel puudusid tihti detailid ja inimlik poos, kuid inimese proportsioonid olid õiged.^[1]

 

Vanimad templid olid savist ja puidust, seetõttu ei säilinudki ükski tänapäevani. Monumentaalseid kivist templeid hakkasid kreeklased ehitama 7. sajandil eKr. Templid ehitati kõrgemale kaljukünkale ning sellest pidi saama kindla jumala kodu. Ehitusmaterjaliks oli marmor. Kiviplokke seoti omavahel kokku metallklambritega. Templi sisse ehitati akendeta ruum, kuhu pandi jumala kuju. Selles ruumis võis käia ainult preester. Templi mõõdud põhinesid inimese keha mõõtudel. Sambad ümbritsesid templit neljast küljest. Katuse serva all oli friis ning katuse viilu alla jäi frontoon, mida kaunistati skulptuuride ja reljeefidega. Arhailise ajajärgu skulptuurid ja templid polnud valged, vaid olid kaetud värviga.

Arvatakse, et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu – nelinurkne ehitis, mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Ajajärku hakati kaunistama sambais kapiteelidega. Kõige vanem ja lihtsam oli dooria kapiteel.

 

Dooria stiili iseloomustab lihtsus. Sambad on suhteliselt madalad ja näivad välja raskepärasena, kuid kindlana. Sammaste kapiteeliks on ainult kaks kivi, millest üks on kettakujuline ja teine ruudukujuline. Friis koosneb kahesugustest vaheldumisi paigutatud plaatidest, millest ühtedel on vertikaalvaokesed ja teisi katab reljeef.

Joonia samba kapiteeli iseloomustavaks detailiks on allapoole rulli keerduv voluut ja selle otste vahel paiknev ehisliist, mis kannab oma munakujuliste elementide tõttu munavöödi nimetust. Talastiku friis koosneb üleni reljeefist.

6. sajandil eKr tekkisid muutused vanakreeka keraamikas. Vaasidele hakati joonistama stseene elust. Samaaegselt arenes musta figuuri stiil. Vaas kaeti musta värviga ning siis kraabiti see maha, jättes alles mustad detailid. Sajandi lõpuks tekkis punasefiguuriline stiil. Figuuride ümber olev taust värviti mustaks. Stseenide valik muutus rikkamaks.^[2]

 

Klassikalist ajajärku peetakse Vanakreeka kunsti õitsenguajaks. Seda ajajärku jaotatakse kõrgklassikaks (5. saj eKr) ja iluklassikaks (4. saj eKr).^[3]

Kõige silmapaistvam ehitis oli Ateena Akropolis peatempel Parthenon, maailma üks tuntumaid ehitisi. Tempel oli 70 m pikkune ja 31 m laiune. Selle keskel seisis hiiglaslik Ateena kuju, kelle käed ja jalad olid elevandiluust ning silmad ja ülejäänud keha kalliskividest ja väärismetallidest. Katuse serva all olevatel friisidel kujutati stseene Trooja sõjast ning kentauride ja lapiidide võitlusest. Peasissekäigu kohal kujutati Ateena sündi Zeusi peast ning läänetümpanonil kujutati Ateena kaitsepühakuks saamise pärast võistluse.

Geomeetriat ja igapäevaelu stseene kunstis lahjendati taimeelementidega. Tekkis uus kapiteel: Korintose stiili sambad on kaunistatud lopsakate akantuselehtedega ja teiste taimeelementidega. Korintose kapiteel on kõrgem, kui seda olid joonia- ja dooria stiilis kapiteelid.

 

Skulptuuri stiil muutus. Tekkis arusaam, et iga inimene on omaette isiksus. Pöörati rohkem tähelepanu detailidele. Kreeka skulptuuri keha poos muutus lihtsamaks ning loomulikumaks. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme. Kaotati kangelaste temaatika ning mindi üle romantilisele stiilile. Kujude näod on rahulikud ja tõsised. Klassikalisel ajastul oli loodud palju jumalakujusid ja kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.

Üks grandioossemaid kujusid asus Olümpias. Zeusi kuju olümpias oli üks seitsmest maailmaimest. Skulptuur asus Zeusi templis ning selle autor oli Pheidias. Zeusi skulptuur oli 12–13 meetrit kõrge.

5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.

Polykleitose noored on alasti sportlaste kujud, näiteks "Odakandja" toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste – kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.

Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, tuntud skulptuuri "Diskobolos" ("Kettaheitja") autor.

 

Periood Aleksander Suure surmast kuni esimese Rooma keisri troonile astumiseni.

4. sajandil eKr levis kreeka kultuuri ja kunsti mõju väga laialdasel alal. Tekkis uusi linnu, kõik suuremad keskused asusid aga väljaspool Kreekat, näiteks Aleksandria Egiptuses ja Pergamon Väike-Aasias, kuhu kanduski ehitustegevuse raskuspunkt. Väike-Aasias eelistati joonia stiili. Sellises stiilis on hiiglaslik, seitsme maailmaime hulka kuulunud hauamonument kuningas Mausolosele. Selle ehitise järgi on ka hilisematel aegadel hakatud hauakambreid nimetama mausoleumideks. Ehitise põhiplaan on ristkülik ja selle alumine osa kujutab endast siledat kaheastmelist müüritist. Müüritisel paikneb võimas 36 sambast koosnev kolonnaad, mis kannab püramiidikujulist katust. Müüritisele ja sammaste vahele olid paigutatud tolle aja kuulsate skulptorite Skopase, Leocharese, Bryaxise ja Timotheose reljeefid ja skulptuurid. Püramiidse katuse harjal troonis nelja hobuse kaarik, milles olid kuninga ja kuninganna kujud. Kogu ehitise kõrgus oli ligi 50 meetrit. Seda loetakse Egiptuse püramiidide järel suurimaks hauamonumendiks.^[4] Rõhutati tugevaid tundeid ja liikumist. Liikumise edasiandmiseks tehti skulptuur väändunud poosis, mida sai vaadelda kõikidest külgedest.^[5] Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette, sellist asendit nimetatakse kontrapostiks.

 

Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata. Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi "Mílose Venuseks" kutsutakse, samuti nn Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.

 

Tekkis ümmarguse põhiplaaniga hooneid. Rajati palju sammaskäikudega jalutusväljakuid, poolkaares tõusvate pingiridadega vabaõhuteatreid, raamatukogusid, avalikke hooneid, losse ja spordiplatse.^[6]